Hoiatus- maalid sõidavad varsti Tartusse.

Veel vaid nädalakese saab endale maalinäituselt ilu osta. Reedel sõidavad järelejäänud koju tagasi ja hakkavad kaunistama arvatavasti Tartumaa kodusid.

Mina teretan omale valitud optimistlikke moone nüüd ja igavesti igal hommikul koos päikesekiirtega.







- "Siilikübarad", 2011

Orgunnijatele

Austusest ühe alati toreda külastaja-laenutaja vastu tellisin raamatukokku ka tema koostatud raamatu. Kindlasti laenutavad seda tudengid ja saan soovitada ka külaliigutajatele.

VT

KAUNEID PÜHI!

JÕULURÕÕM

Jõulurõõm on talveajas,

kodurahus hubases,

ootab lapse kodumajas,

kõigis nende tubades.

Jõulurõõm on sinu andes

nagu särav päikesekiir.

Seda annet endas kandes

selgemaks saab silmapiir.

Jõulurõõm on sama vana,

kui sa teda tundma said:

esimene jõuluvana,

tema esimesed paid.

(Uno Sikemäe)

Sirvisin...

Lastele ja noortele on ikka nii palju huvitavaid teaberaamatuid kirjutatud, koostatud, tõlgitud... Jagub siin päris mitmesse riiulisse ja tuleb aga juurde.
Vahel tuleb kadedus, kui mõtlen, kuidas ise sai korduvalt samu raamatuid laenutatud ja läbi loetud. Parajad kapsad olid need kõige põnevamad. Ja pilte sees nii napilt, et!

Just sirvisin läbi ühe, põnevate piltide ja jutuga- "Rüütlid ja linnused", autor Philip Dixon.***
Sain muu huvitava hulgas teada, et Venemaa tuntud kindlus on Pihkvas. Keskajal kaitses see Pihkva feodaalse vabariigi pealinna. Kindlust on aegade jooksul 40 korda piiratud ja vaid kaks korda vallutatud.

Lotte-mõtteid

Otsisin lastele näituse jaoks riiulistest jõulu- ja päkapikuraamatuid välja. Vaatasin mitut meie kirjanikku ja mõtlesin nende raamatuselgade hulka mõõtes, et kaval nipp on anda uuesti välja eraldi õhukeste "vihikutena" kunagi ammu kogumikku kirjutatud peatükke. Kindlasti kindlustab see parema sissetuleku. Nii on tehtud ju Lindgreniga- kui lapsed tulevad koolis nõutud Pipit otsima, siis tahetakse võtta ikka see kõige õhem, mõneleheküljeline Pipi Pikksukk Humlegardenis. Lindgren pole muidugi ainuke, keda niimoodi tükeldatud on.
Praegu oleme maailmale tuntud Lotte lugudega. Saaks ju ka sellest kirjutada a`la Lotte pakib jõulukinke või Lotte poes vorsti ostmas või Lotte metsas seenel... Kogu aeg ostetaks ja laenutataks ja oldaks rahval veelgi rohkem meeles.
Millegipärast tundub see lörtsimisena.
Ah, aeg hindab tegusid!

Mahemuhe lugemine

Kui pooledki uued eestlaste kirjutatud raamatud oleksid nii mõnusa huumoriga kirjutatud, kui Jaan Mikweldt`i "Koer, kass ja kaks õde", siis tõuseks laenutuste hulk jõudsalt, usun küll! No mõned kirjutajainimesed arvatavasti oigaksid või hõõguksid endiselt vihast, et nemad laenutushüvitist ei saa. Kes tahab öökapiraamatust pärast töö- ja võib-olla ka isiklikke muresid täis päeva veel lisaks kellegi masendust lugeda? Inimene otsib vahel ka meeleunustust.
Aga "õededest" veel rääkides- raamat on mahlakas, tegelased justkui naabermajast võetud, ehtsad eestlased oma tunnete ja käitumise poolest. Pealekauba naljasoonega ning hea suuvärgiga, mida võib vaid kadestada. Kirjeldusi ja omadussõnu pole palju, aga sellest hoolimata kerkib lugedes silma ette maja sisemus, selle ümbrus, hooned, mererand, loojang, kivid... Lugemisvahesid muidu ei jätaks, aga magama ja tööl peab ka käima ning samal ajal on poolelijäänud raamatutegevus magusalt päev otsa kaasas surisemas. Tegelased on sõbra(ma)ks saanud, päris helistaks ja küsiks, kuidas läheb.
Raamat sattus reedeks kodukotti ja esimene öö läkski märkamatult uueks päevaks üle.
(Praegu ei saagi nagunii aru, kas on hommik, õhtu või keskpäev, kogu aeg lambid põlevad ja on sajuselt hämar.)
Kui õeksed nüüd raamatukokku tagastan, panen sellest paar mõnusat lauset ja väljendit ka siia näiteks, meelest ei tule praegu ka pingutamise peale ühtegi.

Keegi vilistab!

Nüüd ma tean, et lugemisnälg on samasuguselt suur ja liikumapanev jõud, kui tühja kõhu tunne. Järeldan seda sellest, et tänase jubedamalt tormise ja vihmase ilmaga käib uks kogu aeg kinnilahtikinnilahtikinnilahti... Ma vist ise küll kütaksin ahju ja lükkaksin laenutamisele mineku homsele.
Kõrvaltmajast tööle tulles ja üle tee postkastide juurde kiirustades olin vihmahoogudest minutiga jopevoodrini läbiligunenud.
Jääkülma põrandaga asusin ka võitlusse- ostsin nädalavahetusel jõulumüügilt suurte sokkide mõõtu soojad lambasussid. Täna harjutan neid uksekolina peale jalast loopima ja kingakestesse pugema. Muidu olen nagu kunagises "Kitsas kingas" Anu Lamp- et laua all, mida kaamera ei näita, olid lottis põlvedega paigatud uhutud dressipüksid ja üleval, kuni vööni, pidupluus ja kulinad. :)
Mulle meeldib mõelda, et olen siinkandis nn valla käepikendus ja pean väljanägemise mitte just pangatelleri, aga enam-vähem kontoriroti tasemel hoidma.
Kogu aeg võpatan mütsakate peale, mida ootamatud tuuleiilid vastu majaseinu ja aknaid põrgates teevad. Pideva kileda vilega hakkan juba harjuma. Samuti madala urinaga, mis ümber maja luusib. Kohati maja vabiseb, nagu oleks raudtee pikendus läbi küla tehtud. Panin raadio kõvemaks.: )
Kui siin sees nii valge ja normaalne poleks, siis võib-olla tekiks ebareaalne tunne. Masu alguses, mäletan, istusin tööarvuti taga kokku hoides üksikutel üksioleku hetkedel laualambi valgel. Täna ei sunniks seda tegema isegi mitte masud jms elukad. Isegi pika ruumi tagumine, pimedam riiulitevaheline osa natuke hirmutab, mis mind ennast ka imestama paneb

Peaaegu iga külastaja küsib sel kuul pühadeaegsete kinnipäevade ja jõulupuhkuse kohta. Ei ole kunagi olnud ja ei tule ka sel aastal! Kinni on vaid kõigile punasel esmaspäeval, 26.12. ning reede, 23.-s on 3 tundi lühem. Sel aastal pole pühadega vedanud, aga vaatasin, et 2012 on jõulu ajal keset nädalat punaseid päevi rohkelt.

Hea uudis

Kohalik maakonnaleht pakub minu tähtkuju horoskoobis tänaseks, et olen uudishimulik ja eriti hästi õnnestuvad uurimistööd. Huvitav, kust nad teadsid? :)
Eilsest saadik raamatukogu kõmiseb, et kohe-kohe hakkab sõitma liin nr 39. Keegi teadis isegi, et alates 15. detsembist, mis on ju juba täna. Midagi tarka ma küsijatele vastata ei osanud ja uurisin kõigepealt läbi vedajafirma kodulehe, kus viimane uudis oli oktoobrikuine. Järeldasin, et siis ikka veel täna ei sõida midagi.
Saatsin kirja ning küsisin infot kellaaegade ja peatuste kohta. Varsti helistatigi! Etteloetud kaks erinevat marsruuti läksid mul ausalt öeldes praegu kuulamise peale küll sassi, aga niipalju on selge, et päevas hakkab sõitma kolm bussiringi. Kaks neist tulevad linnast, teevad tiiru ja lähevad linna tagasi ja üks alustab Sindist ja läheb tagasi linna Tammiste kaudu. Peatused on peale silda Rütavere teeristis, raudteepeatuses, töökoja juures ning "suurele" teele jäävates olemasolevates peatustes, nagu Sepa, Otsa, vanadekodu jne.
Meile lähimad peatused on seega Pulli raudteejaamas ja teeristis vana töökoja/angaari juures. Hommikul (algusega vist 8.45) on aeg paika pandud lapsi Tammiste lasteaeda viivate vanemate järgi, kellel praegu tagasi saamiseks suured ringid mitme bussiga tuleb teha. Õhtul saab rongilt tulija kesklinna, siis Sindi poole ei minda. Lõunane buss oli vist poole kahe paiku, arvan, et see aeg on meelepärane algklassides õppijatele.
Bussid hakkavad liikuma kõigil nädalapäevadel, ka puhkepäevadel ning soovi jate korral ollakse nõus kolme asemel päevas veelgi rohkem bussiringe sõitma.
Bussifirma on valmis liinid käiku panema kohe, praegu seisab asi vaid maavalitsuse korralduse taga, millega määratakse kehtivateks piletiteks samad 65-sendised, mis nr 40 ja 57-l praegu. Kellel on kuupilet, saab hakata sellega sõitma veel ühes bussis.
Loodame, et vajalik paber maavalitsuses uueks aastaks korda aetakse.

Näitus valla kohta.

Detsembri lõpuni on raamatukokku üles pandud näitus "Sauga vald-20". Novembris käidi sama näitust vaatamas Saugas noortekeskuses.
Suured bännerid ning albumid-kroonikad iga valla allasutuse kohta annavad aimu, kus ja kuidas minevikus asuti, mida tehti, viimase kümnendi kohta on paljudel kokku pandud hulga fotomaterjali.
Mõtlesin minagi poolteist kuud tagasi raamatukogu kohta pilte välja otsides, et miks ometi ei tulnud vanasti pähe aastas kasvõi mõni foto majast ja ruumidest teha! Ja loomulikult üritustest ka. Nüüd saab küll pidevalt klõpsitud ja siis parimad hetked välja valitud, vana aja kohta pole aga kümnete aastate kaupa mitte ühtegi fotot.
No tõsi- siis polnud mul omal isegi mitte korralikku fotoaparaati. Mingi tilluke kingituseks saadud "Pioner" oli, aga sellega olid pidevalt probleemid. Alles pere ja laste pärast sai esimene aparaat ostetud. Ja siis ka ei tulnud pähe seda tööle kaasa võtta. See polnud sel ajal lihtsalt kombeks. Pildistati reisidel, juubelitel ja matustel, kes siis iga päev käis aparaat kaelas kõlkumas, nagu tänapäeval!?
Minul on raamatukogu digikas praegu küll ööpäev läbi kaasas. Nimelt ostsin sellise, mis mahub käekotti ja teksataskusse, on vee,- külma- ja kukkumiskindel. Pildid väga kehvad välja ei kuku. Tänu sellele aparaadile sain näituse jaoks kokku panna nii raamatukogu kui naisseltsi kohta paksud albumid. Koduarvutis on pilte veel oi kui palju!

Ülejõekad! Mälestusi heietama!

Raamatu esitlus kolmapäeval, 14. detsembril kell 19
Sauga raamatukogus.
Raamat kooli ajaloost,
õpetajate ja õpilaste tegemistest
ja lõbusatest lugudest.
Ehk tunned ennastki ära?
Kohapeal võimalus raamat soodsalt soetada.

HEI! KÕIK, KES TAHAVAD LUGEDA EESTI KIRJANDUST, PALUN TULGE URGE RAAMATUKOKKU!!!
SIIN SEISAVAD NEED KENASTI ALGUL UUTE RAAMATUTE RIIULIS JA SIIS RÄNDAVAD OMA KOHALE EESTI KIRJANDUSE RIIULISSE. ENAMUSE PUHUL ON AINUKE LUGEJA RAAMATUKOGUHOIDJA ISE.
HOOLIMATA JÄRJEPIDEVAST AKTIIVSEST SOOVITAMISEST INIMESED EI LOE EESTLASI. TEE MIS TRIKKE TAHAD, SEISA VÕI SOOVITADES PEA PEAL! MIDAGI EI AITA...
ÄRA HAKKAB TÜÜTAMA SEE MATERDAMINE JA SÜÜDISTAMINE, ET MAAKOGUD EI TELLI EESTLASI. ME JU TELLIME, NO HAKKAKS KEEGI NEID SIIS LÕPUKS LUGEMA!

Leidsin

Leidsin Facebookist kasutaja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse tudengid seinalt luuletuse:

RAAMAT JA RAAMATUKOGUHOIDJA

Aidi Vallik

RAAMATU KODU ON RAAMATUKOGUS.
SEAL ON TA ÕNNELIK, SEAL ON TA KODUS,
RIIULIS MÕNUSALT TEISTEGA KOOS,
OOTAB, KAS HOMNE PÄEV REISI EHK TOOB!
(RAAMAT SAAB PREEMIAKS PUHKUSEREISI,
SIIS KUI TA HUVITAB PALJUSID TEISI.)
RAAMATUKOGUS ON RAAMATUL HOIDJA,
KES ALATI TEAB, KUST RAAMATUT LEIDA:
KAS SEE ON RIIULIS TEISTEGA KOOS,
KELLEGI KÄES, KES LUGEMISHOOS,
REISILE PÄÄSENUD VÕÕRASSE KOJU…
IGA VIIMSEGI RAAMATUPOJU
KOHTA TEAB RAAMATUKOGUS TA HOIDJA,
KUST TEDA LEIDA JA KUIS TEDA HOIDA.
KUI RAAMATUL JALAD, NÄE, OLEKSID ANTUD,
TA SIIS NAGU KUTSIKAS KÄIKS HOIDJA KANNUL.

Segane! Ja veel segasemaks läheb.

Senikaua, kui Pärnus oli suur postimaja, oli raamatukogusse perioodika tellimine aastaid samasugune: istusin asutuste (uuel eesti ajal firmade) teeninduse ruumis laua taha ja täitsin 2-3 tundi tellimiskviitungeid. Iga väljaande kohta kolm tükki, millest hiljem üks postiga raamatukogule tuli. Mingil ajal olid need järsku tasulised ja hiljem jälle enam mitte.
Kui monotoonne kirjutamine segamini läks, tuli kviitungeid juurde lunida. Aga segi läks peale poolt tundi ju alati. Mõnikord panin raamatukogu nime asemele aadressi ja vastupidi. Vahel teenindaja torises selle peale või ütles, et meil on kviitungeid niigi vähe ja teie...

Peaaegu alati olid mul vanasti kaasas kolm väikest last, kellega varahommikul 3 km Sinti bussile vantsisime, kes bussis meelesolevatest lauludest konduktorile ja vähestele sõitjatele kontserdi andsid, postkontoris igavlesid, kui emme midagi muudkui kirjutas, ringi sebisid ja tähelepanu võitmiseks end ära peitsid, emmet hästi palju segasid, igavast paigalistumisest jõudsid omavahel tülli minna, nii et lastevedamiseks praktilises riietuses emal kõpskingakestes ja kontoririietes teenindaja ees häbi oli, ja kes siis peale bussis pool tundi tukastamist jällegi kolm kilomeetrit koju vantsima pidid, külmetades... Kord aastas kannatasid ära, üksi koju ma neid ka jätta ei riskinud. Rohkem hoidjaid meil peres polegi olnud- satelliidid olid mitmeid aastaid kõikjal kaasas... )

Mäletan, et alati oli seal väga palav, higi tilkus nii palavusest kui ajupingutusest. Kuna postkontor avati kell 8, siis sellise ajamahuka kirjutamise peale ei jõudnud ma mitte kunagi kümneks tööle, see tähendab, et lugejad käisid kinnise ukse taga, lugesid silti ning kindlasti olid ka pahased ilmaasjata kodust välja tulemise pärast. Mina kirjutasin ja kujutasin nende nägusid ette.
Mingil ajal enne asutustele eraldi ruumi tekitamist pidime kõik postkontoris tellimas käima suures teenindussaalis ühises pikas järjekorras. Ja hoia ja keela, kui juhtus just parasjagu pensionide saamispäev olema! Mäletan pahaseid hallides kaamelikarvarätikutes mammisid selja taga sõimamas, õnneks keeles, milles ma sõimusõnadest aru ei saanud.
Kolleeg jagab ka mälestusi:
"Saba tekkis, mingid joodikud ootasid oma toimetulekuraha vms. Olid mu peale nii vihased. Üks vaatas otsa ja ütles "Ubju!" Nii et on mulgi elamusi."
Kergem oli kindlasti suuremates kohtades, kus postkontor omal alevis või külaski olemas.
Ega vanasti neid ajakirju ju meil väga palju olnudki- kui "Nõukogude Naine " ja "Maakodu" " käisid", olid kõik rahul. Lehti tellis iga pere omale koju.
Viimasel paaril aastakümnel tekkis aga ajakirju juba poole rohkem, tellimislipikuidki sai kõvasti enam kirjutatud. Veel nii 7-8 aastat tagasi tuli käia neid linnas kriblamas, õnneks tunti sel ajal juba kopeerpaberit- kolme asemel üks täitmine.
Viimastel aastatel olen saatnud nimekirja ja oma aadressiandmed meili teel. Väga mugav! Segadused hakkasid siis, kui vana postimaja kinni pandi. Arved olid kadunud, keegi ei teadnud, kes tellimuse vastu võttis ja minu asutusega tegeles jms. Mõned tänased klienditeenindajad, kellega telefoni teel olen pidanud suhtlema, ei oska riigikeelt. St - nad ei saa aru, millest ma räägin.
Käivad kuuldused, et sel aastal tahetakse meiliga tellimisel teenustasu lisaks võtta. Ja et jälle tuleb minna lähimasse postkontorisse blankette täitma. Jälle ringiga higistamisajas tagasi!
Saatsin Pärnu "tellimisse" küsiva kirja. Uurin asja.

Kolmapäeval...
Sain vastuse, kus on kirjas, et tõepoolest lisandub nüüd iga väljaande eest meili teel tellides teenustasu 0,46 eurot ja tasuta saab tellida vaid minnes lähimasse postkontorisse.

JÕULUKONTSERT

Tiba vara küll toimub, aga:

Kolmapäeval, 7.detsembril

algusega kell 18.30

Urge raamatukogus

jõululaulude kontsert.

Esineb ansambel "Merileid"

Pärnu Vanalinna Koolituskeskusest,

juhendaja Laila Hakkaja.

Tasuta.

Ootame kuulama!

Kaks ja pool meetrit uusi raamatuid

Kahel järjestikusel kolmapäeval olen saanud raamatukokku tuua 60 + 76 uhiuut raamatut. Püüdsin neid pildistamise jaoks üksteise otsa laduda, aga loomulikult kukkus ühekordne virn ümber. Ka kahekordne kukkus... Alles kolm virna olid nõus kõrvuti pildile jääma. :) Kõik need ootavad nüüd usinaid lugejaid.
Pildilt puuduvad lennult kodudesse haaratud "ministeeriumivaenulikud" pisiseebikad...
Sel aastal meile pikki pühasid ei anta- vaid ühe mittetöise esmaspäeva saamegi. Soovitan sel päeval aeg enese jaoks maha võtta ja lugeda.

Uued reeglid :D

"Tegin" uusi raamatuid ja kuulsin samal ajal ruumi teises pooles olevaid lapsi. See on vahva, kuidas nad omavahel suhtlevad! Mõni oskab naljakaid ütlemisi öelda.


Lapsed lugesid raamatukogu kasutuseeskirju ja tegid uued ja paremad:
*Keegi ei tohi olla arvutis ALLA ühe tunni.
*10 minutit arvutis maksab 10 eurot.
*Raha tuleb anda reeglite tegija kätte.


"Kakeldakse" ühe raamatu pärast, et kumb saab selle ennem laenutada. Väiksem püüab raamatut pikema ülessirutatud käest kätte saada, too hüüab: "Appi, raamatukoguvägivald, raamatukoguvägivald!"

15 riiulisammu on palju!

Juba paar aastat olen haudunud mõtet tõsta ilukirjandus "liigikatest" ettepoole. Eesti kirjandus kohe kõige ette, peale uute riiulit, nii et silma jääks ja "otsa komistaks".
Riiulid on siin pikalt mööda seinu. Siiani pidi inimene eesti kirjanduseni jõudmiseks minema mööda riiuliterida, väliskirjandus oli päris tagaotsas. No ei viitsinud nad sinna taha eriti minna ja valik tehti ikka ees tagasitoodute hulgast. Samal ajal ootas palju head vaid 15 meetri kaugusel!
Sel nädalal võtsin selle koleda töö lõpuks ette. Polegi hull- mul ju ratastega käru!
Silm puhkab ühekõrguses formaadis korralikke raamatuselgade ridu vaadates. Ja mis seal varem oli? Üks (tarkade raamatute) rägastik! Iga neist isekõrgune ja -laiune, mõned pikakasvulised päris pikali... Ilus see vaade küll polnud!
Praegu, nelja päeva tulemuseks võin öelda, et inimesed on raamatute muutunud asupaikadega väga rahul, kiidavad ja laenutavad. Eestlasi! Hea lähedalt valida. :)

Laste ja noorte edetabel sellel aastal

Koolieelikutest kuni põhikooliealisteni:

Jrk Autor Pealkiri Laenutusi
1. Kivirähk, Andrus Sirli, Siim ja saladused 12
2. Valter, Edgar Pokuaabits 12
3. Brzechwa, Jan Pan Kleksi akadeemia ; Pan Kleksi reisid 8
4. Unt, Mati "Tere, kollane kass!" 8
5. Durrell, Gerald Minu pere ja muud loomad 7
6. Tungal, Leelo Naljatilgad lähevad laulupeole 7
7. Mina oskan ise 6
8. Holt, Simon Neelatud. 6
9. Legende tervest maailmast 6
10. Pullein-Thompson, Christine Tule koju, Jessie! 6
11. Pullein-Thompson, Christine Palun päästke Jessie 6
12. Kippel, Enn Meelis 5
13. Pullein-Thompson, Christine Kodu Jessiele 5
14.Young, Kim Videvik : graafiline romaan 5
15. Saar, Olivia Tere, tere, tedretähnid : [luuletused] 5
16.Disney Enterprises Täielik printsessiraamat 5
17. Põnni raamat. Autod: pappraamat mudilastele 5
18. Egner, Thorbjorn Sööbik ja Pisik 5
19. Muumi suur koomiksiraamat 4
20. Keränen, Mika Vana roosa maja 4
21. Rowling, J. K Harry Potter ja tulepeeker 4
22. Walt Disney Company Koomiksikogu 4
23. Bornhöhe, Eduard Tasuja 4
24. Maran, Iko Londiste, õige nimega Vant 4
25. Juku naljad : 1600 anekdooti 4

Ameti- ja kutsekooli õpilased, gümnaasiumi õpilased, üliõpilased:

Jrk Autor Pealkiri Laenutusi
1. Vilde, Eduard Külmale maale 14
2. Carnegie, Dale Ärge muretsege, hakake elama! 11
3. Kiyosaki, Robert T Rikas laps, tark laps 10
4. Asher, Jay Kolmteist põhjust 10
5. Shapiro, Debbie Sinu keha räägib sinuga : mõtete ja tunnete mõju tervisele 8
6. Rebane, Kristi Minu oma 7
7. Koidula, Lydia Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola 7
8. Kriisa, Kristel Neetud 6
9. Epner, Luule Vanem eesti kirjandus 6
10. Stockett, Kathryn Koduabiline 6
11. Tolle, Eckhart Siin ja praegu : kohaloleku jõud 5
12. Kalle, Eedo Teadustöö alused 5
13. Silvet, Johannes Inglise-eesti sõnaraamat 5
14. Meyer, Stephenie Keha 5
15. Evans, Mark Kiirmassaaž stressi leevendamiseks 5
16. Raet, Mai Surnud liblikad 5
17. Hickman, Leo Paljaks kooritud : kikivarvul mööda ökoelu takistusriba 5
18. Kross, Jaan Keisri hull 4
19. Meyer, Stephenie Päikesevarjutus 4
20. Koidula, Lydia Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola 4 (nr 7 all sama raamatu teine eksemplar, st et kokku oleksid nad siis mitu kraadi kõrgemal- 3. kohal, 11 laenutusega)
21. Meyer, Stephenie Koidukuma 4
22. Cast, P. C Märgitud. Öö Koja esimene raamat 3
23. Künnapas, Heli Lõpupidu 3
24. Batmanghelidj, Fereydoon Vesi, mille järele su keha hüüab 3
25. Meyer, Stephenie Videvik 3

Kohalik edetabel

Aasta pole küll veel läbi, aga viimaste aegade kajana lisan siia 25 populaarsemat raamatut, mida Urge raamatukogust aasta algusest siiani on laenutatud.
Ja katsun meeles pidada, et jaanuaris saaks kogu 2011. aasta edetabel siia üles. Siis panen natuke rohkem kui 25 esimest, võib-olla 50 või 100.

Jrk Autor Pealkiri Laenutusi

1. Murutar, Kati ... ja mere ääres väike maja 16

2. Kivirähk, Andrus Sirli, Siim ja saladused 15

3. Valter, Edgar Pokuaabits 14

4. Vilde, Eduard Külmale maale 14

5. Wiggs, Susan Kuninganna kutsel 14

6. Pino, Jüri Sakuska : võta peale! 13

7. Paura, Martina Kaksteist meest aastas 13

8. Asher, Jay Kolmteist põhjust 12

9. Andersen, Jessica Kaksikmärklaud 12

10. Mallery, Susan Täiuslikku püüdes 12

11. Raud, Mihkel Musta pori näkku 12

12. Väljaste, Elme OÜ Sõltlased 12

13. Kudu, Reet Kaika Laine - sajandi naine 12

14. Soonik, Mati Paarishärjad 12

15. Arme, Lea Ma olen elanud 12

16. Collins, Jackie Vaene väike lipakas tüdruk 12

17. Gilbert, Elizabeth Söö, palveta, armasta 12

18. Elliot, Sarah Krahv ja guvernant 12

19. Pino, Jüri Sigalahe suvi 12

20. Metsanurk, Mait Kreeps 11

21. Colter, Cara Kümne kohtamisega jah-sõnani 11

22. Noode, Stella Ja saabub õhtu 11

23. Stockett, Kathryn Koduabiline 11

24. Cox, Maggie Päeval sekretär, öösel armuke 11

25. Mackenzie, Myrna Ole mu silmadeks 11

25-st 12 on tõlgitud, ülejäänud 13 eesti autorite raamatud! Pole paha! Peaaegu et pooleks. Kartsin juba, et enamuse moodustavadki pisikesed seebikad.

Meie kandi rahvast küll Cartlandi kummardamises ei saa süüdistada!

On olnud aastaid, kus siin on pisiseebikaid uute raamatute hulgas ülivähe, lootuses, et ehk siis inimene loeb mõtte ja sisuga raamatuid. Selle taktikaga olen hoopis mõne lugeja kaotanud. Kui siin soovitut pole, saab ta selle teisest raamatukogust.

Samuti on olnud aastaid, kus perioodikariiulis tolmavad puutumatult Akadeemia, Teater.Muusika.Kino, Looming ja Vikerkaar. Kõvad rahad on hakkama pandud, aga inimesed nurisevad- miks pole Kroonikat tellitud...

Soovitan käsitöösõpradele!

Avastasin sellel suvel jälle heegeldamise.
Oi kui palju on kahes Eesti käsitööajakirjas huvitavaid ideid! Raamatuidki ilmub rohkem kui seeni...
Sirvisin hiljuti ühte äsjailmunud heegeldamise raamatut. Autor on Irina Tammis ja pealkiri "Minu mustrid heegeldamiseks". Selles on nii palju uut-huvitavat, et tasub lausa koju osta! Ja muidugi laenutada...

Silmailu lõuna-Eestist

Teisipäeval saavad raamatukoguseinad hulga positiivset energiat juurde, kohe pooleteiseks kuuks jutti!

Imetlen juba nii aastakese tartlase Merike Läte pintslitõmbeid. Nüüd saan nendega tõtt vaadata hommikust õhtuni. Tea, kas siis enam ongi sellise ilu seest tahtmist töölt koju ära minna. :D
Ei ole oma ihusilmaga Merikest kunagi näinud, vaid telefoni teel oleme näituse üksikasju kokku leppinud. Tuttavaks saime Facebookis, nagu paljud tänapäeval. Vaatasin, et nii vahva ütlemisega humoorikas naine, siis edasi avastasin, et maalib väga kaunilt ja veel natuke hiljem, et on päris kuulus kunstnik. Raamatuidki illustreerinud! Hiljuti Tammsaare ütlemisi. Kui mul ministri palk oleks, siis ühe toa seinad ostaksin lilli ja merd-maastikke täis! Need pildid, mis siia blogisse panin, on mu lemmikud juba tükimat aega. Aga kui keegi tahab rohkemat imetleda, siis on vaja vaid otsingusse Merikese nimi panna ja linke tuleb, nagu Vändrast saelaudu! NT siin
(Kui HOME peale klikata, saab tema eluloo ka juurde lugeda).



Nagu alati uute näituste puhul palusin temalgi end paari sõnaga tutvustada. Saatis ta sellise jutu:

Maailm koosneb ilusatest asjadest. Isegi väga inetu võib olla omamoodi ilus, kui oskad seda ilusaks vaadata. Loodus ja lilled on sedavõrd inspireeriv, et on allikaks olnud juba läbi sajandite paljudele loojatele. Nii muusikas kui kunstiteostes. Mina pole erand.

Ometi pole suutnud maalida ööd kogu oma võlus – selles sametises soojas sumeduses, kus ritsikad laulavad , tunned vaid nahaga ja kuuled kõrvadega, aga silmad ei näe...Ükskord suudan ma seda. Tean.

Selle nimel teen igapäev tööd, pilt pildilt edasi. Nii kaua, kui ennast mäletan, olen alati joonistanud. Olen õppinud Tartu Kunstikoolis ja ERKI-s, illustreerinud raamatuid, milledest viimane ilmus just äsja – Laine Randjärve koostatud A.H.Tammsaare „Naine ja mees.Inimene ja tahtmised. Mõtteterad". Selle raamatu illustratsioonid leidsid tunnustamist ka Helsinki raamatumessil.

Maalid ei püsi kaua minu omanduses, seega on raske näituseid korraldada. Eelistan neid näha kusagil seinal, mis pole minu oma. Näituseid teen tegelikult väga harva. Hea, kui aastas korra-paar.

Olen palju maalinud merd, olles sündinud tegelikult Peipsi ääres Kagu-Eestis. Sisemuses veeinimene. Maalinud lilli ja naisi – arvan mõlemaid tundvat, sest olen naine, kes armastab lilli. Ja joonistanud palju lastele, nii illustratsioone kui maale.

Juba pikemat aega olen tartlane, omades Tammelinnas väikest ateljeed suure metsiku aia keskel, kui paradiisilaiku keset linnamüra. Seal olen ma lõpuks kodus.

Näitus saab üles

teisipäeval, 15. novembril

ja Merike avab selle kell 17.30.

Detsembris saab pilte juba ka osta,

senikaua võib neid endale broneerida.

Urge Naisselts alustab 15. novembril kell 17.

**************************************************

Eelteade:

Jõululaulude kontsert toimub kolmapäeval,

7.detsembril kell 18.30.

Esinema tuleb

Pärnu Vanalinna Koolituskeskuse

ansambel MERILEID.

Maguskiire oktoober

Selle postituse jutt jääb täna veel kahjuks poolikuks- meel ja mõte väsisid, aga tervelt kolmveerand kuud sai ilusti ära muljetatud. Kui suur kiire möödas, siis küllap saavad ka ülejäänud elamused kirja

Miks ometi öeldakse- kibekiire? Ah jah, sõnal kibe on ju mitu tähendust. Tegevusi tehakse ka kibedalt. Kibesti, nagu kuskilpool Eestis öeldakse, saartel vist.

Selle aasta oktoober oli jälle samamoodi kiire, nagu kõik viinakuud. Alates sellest, kui hakati raamatukogupäevi tähistama. Peale selle ka kõik muud kohalikud tegemised...

Esimene selle hooaja valla mälumäng oli mõnus. Meie võistkond oli esindatud küll poolikult, aga saime siiski kolmanda koha ja suu šokolaadiseks.

Kohe järgmisel õhtul oli Tammiste lasteaias õpetajate päeva tähistamine valla laste ja noortega tegelejatele, stiiliks 1991.aasta.

Meie Piiaga otsustasime järjekordselt katki murda müüdi rangeilmelise pintsakjakilise raamatukogutädi kohta ja esinesime hoogsa(lt) Mutionu laulukesega. Omal oli küll väga lõbus! Noh, fotodelt vaatab küll rohkem pabin vastu... :)

! Minul on ees 1991. aastal ostetud- kantud prillid.

Kohe esimesest salmist hakati kaasa plaksutama, mine tea, kas siis sellepärast, et olime nii kobad ja püüti toetada või teine võimalus, et äkki meeldis.

Kõik lasteaednikud ja pedagoogid üllatasid millegagi, kes lauluga, kes hästisätitud tantsuga. Mõned sini-roosad tantsukleidid on natuke näha ka alloleval fotol.
Eriti pühalik tunne tuli "vabaduse" laule lauldes- pime ruum, ekraanil selja taga laulev lauluväljak... Ka ühislaulmine õues juba lahkuma hakates oli Tammiste-omadel hästi välja mõeldud.

Fotograaf: Piia Salundi

Nädal hiljem oli põnev Šoti õhtu, millest paar postitust allpool juba juttu.

Siitkandi vanemaealised käisid kuu keskmisel reedel Saugas uues noortekeskuses eakate kuu üritusel ja kuuldavasti jäid väga rahule. Pikemalt on sellest kirjutis oktoobrikuu Sauga Sõnumites. Pilti pole siia kahjuks lisaks panna, kuna tööaja tõttu ma kohal ei käinud.

Esmaspäev, 17.-s üllatas elektrikatkestusega. Oli ju Eesti Energia teavitanud eelnevalt kõiki 18. kuupäeva hooldustöödest. Eks olin kauem ja toksisin päevased laenutused õhtupoolikul programmi.

Neljapäeval, 20. oktoobril võtsin Sindi kooli juurest neli last auto peale ja sõitsime linna keskraamatukokku soome-eestlasest lastekirjanik Mika Keräneni kuulama-vaatama.

Tänud Sindi ja Raeküla koolide õpetajatele laste tundidest ära lubamise eest! Osad meie lapsed tulid linnakoolidest liinibussiga. Neid oodates sai igatsugu nalja tehtud, nt proovisid kõik läbi monumendiks olemise. Meie lapsed said esimesena saali sisenedes kohe kõige kuumemad kohad esiritta. Jäi ära mu pabistamine tagantreast õige pildi kättesaamiseks.
Jalgpalliriietes Keränen oli sellise vahva tiba vanema naabripoisi olekuga, tegi nalja ja rääkis ära kõik raamatute ja tegelaste saamislood, kaasa arvatud koerad-kassid, kes ka puha elust endast võetud. Küsijate küsimused ei tahtnudki otsa lõppeda.

Pildil olev raamat kirjaniku käes on muide Urge raamatukogu oma :)

Olin palunud lastel kõik nende kätte laenutatud raamatud kohtumisele kaasa võtta, et neisse kirjaniku autogrammi mälestuseks saaks.
Nalja saigi veel sellega, et Mika küsis raamatusse autogrammi andes, et kelle nime ma siia sisse kirjutan, meie neiu ehmus selle peale ära ja ütles, et eiei, see on raamatukogu oma, mille peale omakorda kirjanik ära ehmatas ja pastaka kähku õhku tõstis. Pühendus-kuupäev said raamatusse lõpuks küll.

Linnast tagasi tulles põikasime äkkmõtte ajel koolimaja juurest läbi.
Meenutasime, mis seal kõik olnud ja toimunud. Kurvastasime aknast paistnud ja maha jäetud töpatööde ning hulga kuivanud toalillede pärast. Mõni käis oma koduklassi sisse piiluma ja teised avastasid nn õueklassis puuduvaid puitdetaile.


Koolivaheajal oli raamatukoguruum jälle tuttavlikult lasterikas. Mängiti kaardi- ja lauamänge, soovitati üksteisele uusi loetud raamatuid, sirviti midagi...
Eks nüüd külmal ja pimedal ajal hakataksegi rohkem raamatukogus aega veetma- 1. novembrist on kõrvalt vabakas vaid kaks päeva nädalas lahti.

Liiklusmärk ülbikuid ei riku!

Küll on hea, et on koht, kuhu hingelpakitseva kirja panna saab!
Just äsja vuhises mitu pikka rekkat maja eest mööda ehk kogu külast läbi. Maapindki võdises. Vaene meie sillakene, mis need välja pidi kannatama!
Ei loe mõnedele ka keelatud tonnide märk külla keeramisel. Üks suur kahe tagumise kastiga auto peaks ju kaaluma tühjaltki nii palju, et talle keelav märk kehtib. Viimasel autol oli suurelt peal kiri REINPAUL. Aga ega kirjad tänapäeval midagi loe, autod ostetud teiselt ringilt...
Ja neid sõiduautode juhte pole ka mõtet jälle mainida, kes number 5 asemel 7-t või 9-t näevad, eksole! Eriti halvasti näevad nad hommikul enne kaheksat ja õhtul, peale viite.

Südamesse pugenud salaselts

Vähe on neid kirjanikke, kes kõigest kolme raamatuga tagaotsitavaks saavad. Tagaotsitavaks selles mõttes, et raamatukogude riiulitest nende raamatuid lihtsalt ei leia. Kõik on välja laenutatud. Tee siis detektiivitööd ja püüa osavalt raamatukoguhoidjat tagastamistähtaegu välja lobisema panna! :)))
Kellest võiks jutt olla? Vihjeks- kirjutab lastele...

Hääletatud!

Eesti Päevaleht otsib ehedamaid Eesti asju aastal 2011. Üks hääletatav asi seal valikus on täna rahvaraamatukogu. Hääletada saab igaüks SIIN.
Mulle meeldib allolev kirjutis, mille leidsin Eesti Päevalehe netiuudistest. Et see kunagi kuhugi puhvrisse ära kaob, siis panen jutu ka siia lugemiseks.

Raamatukogu – tugi hingele

Kui Eestis oli rikas aeg, arvati, et raamatukogud kaovad. Kitsas aeg on rahvaraamatukogu tähtsuse, eriti külakogukonnas, taevasse tõstnud ja paiga asendamatuks muutnud. Mitte üksnes raamatute laenutamiseks.
„Poes petetakse, ametiasutuses ülbitsetakse, raamatukogusse tulles tunned ennast siin oodatuna ja sind kuulatakse ära,” sellised mõtted saatis Hulja raamatukogu töötaja Kaidi Kalle.
„Raamatukogu on meie riigis peaaegu ainus koht, mis on veel tasuta, ja seda kasutavad-külastavad kõik sotsiaalsed grupid, külajoodikust vallavanemani” lisas Ille Riisk Kõo raamatukogust.
„Ajal, kui inimene jääb aina rohkem oma muredega üksi, on ju mõnus teada, et kuskil on oaas, kus teda alati oodatakse,” leidis Maris Paas Vaimastvere raamatukogust.
Üks tagasihoidlik raamatukoguhoidja Võrumaalt aga kirjutas: „Kui külas on kaks asutust – kauplus ja raamatukogu –, siis raamatukogu juhataja peseb pesu, mõõdab vererõhku, prindib, paljundab, aitab täita kõikvõimalikke dokumente ja avaldusi, kuulab ja annab nõu, tellib arvuti teel fotosid, võtab enda juurde kohustuslikule tööle seadusega pahuksis olevaid lapsi ja isegi täiskasvanuid, jagab kasutatud riideid, korraldab üritusi, näitusi, väljapanekuid ja laenutab raamatuid, teeb raamatute kojukannet. Kui veel ahiküte majas – siis muretseb puud, paneb riita, kütab ahjud…”
Eesti esimene rahvaraamatukogu asutati 1860. aastal Viljandimaal Tarvastus. Praegu on Eestis 557 rahvaraamatukogu, milles on 11,5 miljonit teavikut. Rahvaraamatukogu lugeja on iga kolmas eestimaalane, neljandiku lugejatest moodustavad lapsed. Raamatukogusid külastatakse aastas 6,5 miljonit korda. Neis töötab 1318 raamatukoguhoidjat, kellest staažikamate staaž ulatub üle poolesaja aasta. Teada on pered, kes on pidanud külas raamatukoguhoidja ametit põlvkonniti.

Ja jälle see algas...

Siin majas tegi otsad lahti siis kohtumisõhtu noortele ja lastele kirjutava Kerli Altmart`iga. Tulekul on veel mõned asjad, nt läheme kohalike lastega neljapäeval linna lastekirjanikku vaatama-kuulama. Ja veel midagi, millest alles siis, kui ära tehtud-läbi viidud õigus on kirjutada.

Raamatukogupäevad on väga kaua aastaid juba toimunud. Eile üllatas mind tuttava sissekanne Facebookis: "Oh, Liivia! Tahtsin Sulle hommikul mõnusat raamatukogunädalat soovida, aga siis mind segati ja unustasingi - nii siis nüüd võta vastu mu õnnitlused pikaks nädalaks ette ja tänaseks algavaks takkajärgi:)))"
No kujutage ette- mitte kunagi elus pole keegi mind raamatukogu päevade toimumise pärast õnnitlenud! On ikka toredaid inimesi olemas!

Kolm tundi ruudulisel maal

Esimene raamatukogukuu üritus on nüüd peetud!
Üks naljanina on muide öelnud, et ÜRITUS pidi olema läbikukkunud katsetus. No "üritusteks" on minu eluajal kõiki kirjandus- ja kohtumisõhtuid nimetatud, ei oska minagi neid teistmoodi nimetada. Kes pakub välja uue termini?

Kui kõik välismaal elavad eestlased oleksid nii laia silmaringiga, oma seisukohtadega maailma asjadele, viisakad, optimistlikud ning meeldivalt käituvad, kui teisipäevane esineja, siis arvaks terve maailm meist ülihästi. Tooks eeskujukski, nagu nt jaapanlaste viisakust, islandlaste õnnelikkust jne. Headus on hakanud Eestist välja voolama, ju siis on mujal ikka elu turvalisem.
Mitu tundi kuulatud jutu põhjal Šotimaa ettekujutamine tasus naabermajast ja kaugelt kohale tulnutel ära. Oleks nagu seal tuttaval külas käinud. Esineja oli lihtsalt niivõrd hea sõnavaraga inimene.
Enne kohtumisõhtut Kerli Altmardiga olin teda vaid telekasaadetes ning ajalehtedes näinud. Kohtumist eelnevalt kokku leppides uuris ta, kes kuulama tulevad ja arvas, et ei oska väga rääkida. Rahustasin, et küllap me siis küsime. Esimesest hetkest oli klapp kuulajatega olemas.
Kerli elab Aberdeenis. Juba lapsena meeldis talle seiklusjutte kirjutada. Nüüd seikleb ta ise. Saime teada palju huvitavat. Šotimaa on eestlase jaoks harjumatult mägine, vihmane, tuuline ja losside- ning lammasterikas maa. Näiteks oli üllatav, et elektrit ostetakse poest kaardiga, jupikaupa; et kasutatakse tšekiraamatuid; et riik on toetuste poolest üksikemade paradiis; et osad teenused käivad läbi India operaatorite; et arstiabi on tasuta; et lapsi üksi koju jättes saab vanem karistada; et šotlased on sõbralikud, avatud ja usaldavad; et palju on tuulikuparke; et madalatel, enamasti kivist majadel on väikesed aknad-uksed, igal toal oma ahi ja korsten ning kanalisatsioonitorud tehakse väljapoole maja...
Üks asi, millega ma Kerlit kuulates üldse nõus ei olnud ja siiani ei ole- et tuulikud ei tee suurt müra. Olen Saaremaa rannaveerel tuulikupargis kuulnud vägagi kõrvadele hakkavaid ja häirivaid laperdushääli. Mõtlesin veel tookord, et majad nii lähedal, kuidas nad seal külas küll elada saavad. Aga võibolla tõesti oleneb see tuuliku suurusest, kaasaegsusest ja muudest teguritest. Ehitagu neid, kui kõigile sellest kasu saab, aga inimestest ikka kaugele, eksole?!
Kerli kirjutas oma raamatutesse paar rida, mis jääb kohalkäimist meenutama kõigile, kes edaspidi tema raamatuid laenutavad.

SUUR TÄNU Sauga raamatukogu Piiale, kes tõi kohale esineja ja autotäie Sauga kirjandusklubi "Luule" naisi!!! Kui kohalikud olid oma kohvitassid ära pesnud ja järjest koju asutasid, siis jäid saugakad veel ligi tunniks siia esinejat edasi kuulama.

Pakkusin kõigile vallatöötajatele välja võimaluse viiest kuueni mitme küla inimestele soovi korral infot edastada. Siinne piirkond algab ju Tammiste külast ja lõpeb Rütaverega, küllap on igas külas mõni probleem.
Uus vallavanem Priit Ruut tuligi kohale ja mitu muret said südame pealt ära räägitud. Saime teada, et raudtejaama peatuse taha tuleb millalgi parkla, kus hakkab ringi pöörama uus bussiliin nr 39. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis hakkab see sõitma rongide peatumise ajal ja marsruut on nagu nr 40-l. Tammiste bussidki võibolla hakkavad kunagi sinnamaale sõitma. Seda ootavad kõik, kes elavad Urge teeristi ja Tammiste vahel. Nemad ju liiguvad jalgsi kahte moodi- kas Tammistes linnaliinibussilt maha ja siis jalgsi kilomeetreid kuni oma kodukülani, või teine võimalus Sindist bussilt maha ja vastupidises suunas oma kodukülani. Sindi silla risti ja Tammiste vahe on kümmekond kilomeetrit!!! Oleks siis kõnniteedki! Tammistes ollakse veel hädas sellega, et inimesed saavad bussilt maha poe või lasteaia juures, seega lisandub veel kõnd nn suurele teele.
Jutuks tuli ka tuulikute paigaldus siiakanti. Naised arvasid, et kasu on neist vaid neil, kes raha saada loodavad. Odavamat elektrit meie saama ei hakka, kasu saab paigaldajafirma, kes elektrit edasi müüb.
Kurdeti ka plaani üle vabaajakeskus ajutiselt vähema avamisajaga tööle jätta. Siiani on lastel olnud palju tegevusi ja ringe, kiideti Eget, kui tublit noorsootöötajat.
Veel paluti, et linna süüa ostma saaks üle nädala, nagu kunagi algul valla poolt tellitud buss käiski. Vahepealsed masu-aastad vähendasid reise kahele korrale kuus, aga see teeb kolme kolmapäevaga kuudel söögiostu vaheks kolm nädalat. Neid lisasõite tuleks aastas paar tükki, ehk leiab vald selleks edaspidi rahalisi vahendeid. Lootus igatahes on ja mure sai edasi öeldud, varsti ju jälle uue aasta eelarve koostamine.
Vallas on olemas ettepanekute kaust, oma mured saab sinna kirja lasta panna ja võimaluste avanedes võivad need kunagi ka lahenduse saada.
Suured tänud ka Priidule kohaletuleku eest!

Kerli Šotimaa

Teisipäeval, 11. oktoobril algusega kell 18
tuleb raamatukokku esinema
Šotimaal elav eestlanna, endine saugakas
Kerli Altmart.

Urge Naisselts alustab oma kokkusaamist samal õhtul kell 17.

Kerli on enda tutvustuseks ise kirjutanud järgmist:
Olen Kerli. Elukutseks on mul raamatupidamine, hobiks raamatu kirjutamine ja üldse kõik, mis raamatutega heas mõttes seotud on. Minu passis on sünnikohaks kirjutatud Sauga vald. Esimesed eluaastad elasin kuskil Elbi kandis, millest ei mäleta ma midagi. Seejärel kolis pere Pärnu Mai uusrajooni ning kümneselt kolisime Sauga alevikku, või siis Sauga Ühend Emiraadid, nagu paar korda Sauga piirisildile keskid vaimukad noored kirjutanud olid. Sauga võpsik oli mu mängumaa, TREV-i ja Seaka hoovide lapsed olid mu mängukaaslased- minu esimene tüdrukute gäng KAMPH. Minu aktiivse osavõtuga esimene kirjandusklubi sündis samuti Sauga 20, 21 ja 22 hoovis autokummidest ehitatud ronimistorni otsas, kus lugesime sõbrataridega üksteisele omakirjutatud ägedaid seikluslugusid. Ühtki toonast surematut suurteost minu teada lõpuni kirjutatud pole tänini, küll aga muid teoseid. Küsige Sauga Raamatukogu juhatajalt Piialt. Tema sulest on tulnud ülihäid luuleridu, minult on ilmunud mõned proosatekstid.

Mul on kaks last, akvaariumis kaks kala, elukaaslaseks üks mehepoeg kah. Rohkem koduloomi pole. Kokku üks parajalt segane perekond. Kogu mu kodune majapidamine asub aga kaugel üle mere ühel saarel, kus põhjapoolsete mägede ja kiviste rannikukallaste vahel kannavad mehed pidulikel puhkudel seelikuid, löövad tantsu torupilli saatel, rüüpavad viskit ja haukavad haggist peale. Tuuline on siin ka. Ega asjata kord juhtunud lugu, kus eesti meremehed kirderannikule jala maha saates ohanud - kale ta ju on. Nõnda olevatki sündinud nimi Caledonia. Kas legendil ka tõepõhja, teavad ainult need eesti meremehed. Jah, see on Šotimaa. Mis ajab aga üht eestlast võõrastele radadele. Ehk sobiks Lydia Koidula kuulsast luuletusest paari rida lisada
"Küll üle aia tahtsin siis
Ta kombel vaadata."
Eks maailm on juba kord selline huvitav koht ja ikka tundub järgmise künka taga miskit kaasakiskuvat.
Kas ka viimase salmi kord lisada võin, annab aeg arutust. Aga kui kodutänav armas ei oleks, ega siis kodukanti käima ei kisuks.

Kohtumiseni
Kerli

Töö ajal sots.võrgustikus?!

Miks on raamatukogutöötajal töö ajal lahti mõni sotsiaalvõrgustiku koht?
Või messenger?
Miks raiskab ta oma väheseid tasuta sõnumeid mitte pereliikmete või sõpradega suhtlemiseks, vaid töö ajal sõnumite saatmiseks?
JNE...

Aga selleks,
et teha kurja häält võlglastele (!!!),
et teatada (aastaid samu) lahtiolekuaegu, mis on tegelikult kergelt leitavad valla kodulehelt ning ka lugejapiletilt, mis igaühel koos tähtajaga kodus raamatu vahel,
kõige sagedasem- et pikendada,
et...
ära kasutada kõiki võimalikke tänapäeva meetodeid suhtlemiseks inimestega, kes ei ela kõrvalmajas.

Ja miks ka mitte, kui nii on lihtsam ja kiirem! Tänane FB-i saak nt oli neli tagastatud raamatut!


Veel on ülalmainituid vaja (päris tõsiselt) töötegemiseks, kollegidega tööprobleemide üle arutlemiseks. Vanasti sai telefoni teel isegi raamatukogu määrusi tehtud, iga kord lugeja tulekul katkestades, "uuel ajal" on sama töö vaid üksteisele valikuks millegi kuppimise ja sõnaparanduse küsimus.

2 x 10 minutit päevas, ärakäimiseks...

Kassapidaja katsumused

Anna Sam

Istuv ja kaupu ühest käest teise tõstev ning lindil edasi lükkav kassapidaja; telefoniga vestlev või arvutiklahvidel toksiv infolaua töötaja, kummargil kaupu riiulitele laduv saaliteenindaja, alati lahkelt juhatav, kui midagi küsida...
Kui tihti me nende inimeste töö sisule mõtleme? Peaaegu mitte kunagi, eksole? Kui üldse, siis märkame köhivat või nuuskavat kassapidajat.
Olen vahel jälginud, kui järjekord pikk, kui tüütu on kassapidaja töö. Ja tabanud endalt ka kahtlustava turvamehe pilgu, sest miks peaks üks normaalne inimene vaatama teiste inimeste kaupade liikumist, selles on kindlasti midagi kahtlast. Mis siis, kui minagi tohiks töölaua tagant püsti tõusta vaid teatud kellaaegadel. Päris jube! Siis peaks piirama nt veelonkse, aga arvutikiirgus tekitab janu läbi aasta. Süüa vist hommikuti üldse ei julgeks.
Anna Sam on oma kaheksa aasta pikkuse tööaja kokku litsunud 160-le lehele. Nii masendav, kui meie kassapidaja-eksperimendi läbinu kirjutis hiljutises Eesti Ekspressis, see raamat küll pole, aga palju sarnast on küll. Humoorikas sõnakasutus ajab naerma, igal peatükil on uus teema. Lahe lugemine- võib kokkuvõtteks öelda.

Hommikuks oli hääl kähe... :)

Terve ööpäev rokkisin. Ikka raamatulehtedel, kus mujal! Jälle sai raamat suure paksuse pärast möödunud neljapäeva hommikul rongi kaasa haaratud. Kujutlusvõime töötas kaasa ja autor on lihtsalt nii hea, et tuligi tunne, nagu oleksin raamatus sees. Lugesin ka õhtul rongis ja öö takkaotsa, ehkki järgmine päev oli esimene tööpäev peale haiguslehte ja ootamas poole kuu tagantjärele tegemised. Naljakas oli see, et minu vastas istunud kutsekaealine noormees vaatas kogu aeg kõõrdi raamatu poole. Eks selles ole ju ka pildikesed ja peatükkide pealkirjad rokilikus šriftis, leheääred mustad ning tagakaanelt vaatas talle vastu tätokatega käsivars, ning esikaanelt näete isegi, mis. Ja siis- mingi vanaemake loeb sellist!

Armunäljaste festival

Evelin Kivimaa

Eile sattus Evelin Kivimaa tekst ja pilt mulle ühes ajakirjas ka ette ja no just taolisena ma teda ette kujutasingi! Võibolla et ainult mitte blondina. Vaatan praegu elektronkataloogist, mida ta veel on kirjutanud, no päris palju persoonilugusid ja artiklitel on vahvad pealkirjad.
Raamatu kohta veel. Meeldis see, et polnud vaid üks peategelane ja kui Evelin mingist probleemist kirjutas, siis mitte hukkamõistvalt, vaid lahti seletades, aga ka mitte seletavalt, ah, seda ei oskagi kirjeldada, igatahes oli kõik väga eluline. Ja kogu aeg oli tõeline tunne, nagu oleks kirjutatud minu tuttavatest ja nagu ise oleksin seal nende hulgas. Väga palju erinevaid mõtteid tuli lugemise ajal, probleeme oli ju päris palju, igal tegelasel omad. Polnudki probleemituid, värvikad isiksused.
Nii alasti teemad!!! Nädalavahetusteks end lõdvaks lasknud inimmass tegelemas kõige loomuliku ja loomalikuga. :) Igasugu rokkarite teel-olekud ja porised näolapid on minust kõik alles lugemata. Pole selleteemalist lugemisisu siiani tekkinud. Nii et lugema asudes olin puhas leht.
Tagakaane sulgemise järel oli tunne nagu peale värskendavat äikesevihma, kõik oli helevalge ja nagu oleks aju ka puhtaks pestud. Kõigest ainuõigest ja viisakast aga tegelikult iganenust ja tardunust, mis minusse elu jooksul sisse on süstitud. Selline imelik kujund tuli silme ette, et raamatut lugedes on see minu jaoks ring, hakkab kusagilt pihta ja teeb tiiru, ning algus ja lõpp saavad kokku, kui raamat läbi on. See ring võib tegelikult olla lapik, suurte jõnksudega või sakkidega, algus/lõpp võib olla mitte ühte sulav vaid kokku sõlmitud, aga alati on see tervik. Olen enda jaoks sisu ja tegelased läbi seedinud ja nagu asjaga lõpetanud.
Selle raamatu meeleolu ei ole ring. See on teistmoodi joon, sel on küll algus, vasakult muide algab :) , siis hüppab järsult üles ja siis keerab järsult paremale. Ja jääbki sinna edasi jooksma. Tee tulevikku? Tõmbaks selle joone siia, kui oskaks blogis joonistada. Lõppu niisiis minu jaoks nagu pole, aga ei tahaks ka et järg kirjutataks. Las see raamat jääbki mul siis läbi nätsutamata, ei peagi alati kõike Neitsilikult mõtteis ära raamima.
Raamatut praegu pilguga vaadates on tunne selline hell, nagu siis, kui käsi libiseb möödaminnes paitavalt üle mõnest ahju soemüürist veidi välja ulatuma jäänud telliskivist. Et paratamatu ja parandamatu, aga ikka armas ja omane. Paar päeva tagasi oli tunne, et ma ei tahagi seda tööle tagasi tuua. Kade olin, et keegi võib sinna maailma veelgi sisse tungida ja tegelasi omaks võtta. Nüüd olen leppinud.

Ootan, et Evelin kirjutaks veel sama kärtse romaane!!!

Asi läks liikuma.

Avastasin just, et september saab kolme päeva pärast otsa ja valla 20. aastapäev ligineb joostes. Ei ole ilus ette rääkida, enne kui mingi asi lõpule on viidud, aga hirrrmus lobitöö käib! Paljudel võtan nööbist ja käin vanade piltide suhtes pinda; kuulan ja kirjutan üles; mõtlen, millest ja mida tähtsamat mainida.
Mingi pilt näitusest on silme ees olemas, no õnneks saab kogu aeg täiendusi teha ja asju lisada. Vaja oleks tervet meeskonda, kes kõik majad läbi käiks ja jutte koguks, aga see on utoopia.
Pulli küla selts on kõige tublimalt mu palvetele reageerinud ja juba koostatakse jutu- ja pildimaterjali. Noh, neil on ju aktiivsed naised ja tubli Silvia, ehtne maa sool!
Ise ka hinge otsa pidi sees- koostasin ülevaate raamatukogu tegevuse kohta, selle, mida iga valla allasutus pidi suure ühise näituse jaoks koostama. Ära viisin materjali eile- täpipealt määratud kuupäeval, mis on minusuguse viimasel hetkel rabeleja suhtes erakordne saavutus.:))) Kohapeal kuulsin, et tähtaega pikendati... Nüüd on selline magus tunne sees, et jätkan, enne kui tunne üle läheb. Mingeid üleskriblamisi on mul ju siitkandi kohta kunagi kogutud, nüüdsel arvutiajastul leiab ehk rohkem.
Iga toodud pildi juures hakkab inimesega jutt voolama ja aina uusi ja uusi asju meenub...
Miks me ometi vanasti ei pildistanud nii tihti, kui praegu? Ja ei kirjutanud, kasvõi iseenda jaoks olulist üles?

Otsin fotosid!

Plaan on teha üks vahva näitus Sauga valla 20. aastapäevaks.
Mainimisväärset on meiekandiski palju, hoolimata sellest, et puuduvad mõisad, lossivaremed, muud ajaloolised hooned. Aga meil on ja oli Pulli asulakoht ja pais ja koolimaja ja sovhoosihooned ja poed ja ilusad koduaiad ...
Tore oleks, kui iga siinkandi asutuse ja küla kohta oleks mõni natuke vanem foto jutule juurde lisada.
Selleks vajangi Sinu abi.
Kui Sul on kodus mõni foto, mis kunagi tehtud ükskõik, millise suurema ürituse, mõne rahvarohke piduõhtu ajal, koolimaja, talu, poe, kolhooside-sovhooside hoonete taustal vms, mis oluline tundub, siis palun too see mahapildistamiseks raamatukokku. Pärast saad kindlasti tagasi.
Ka kõik meenutused on oodatud, nii suuliselt kui kirjalikult, võimalus lindistada.