Senikaua, kui Pärnus oli suur postimaja, oli raamatukogusse perioodika tellimine aastaid samasugune: istusin asutuste (uuel eesti ajal firmade) teeninduse ruumis laua taha ja täitsin 2-3 tundi tellimiskviitungeid. Iga väljaande kohta kolm tükki, millest hiljem üks postiga raamatukogule tuli. Mingil ajal olid need järsku tasulised ja hiljem jälle enam mitte.
Kui monotoonne kirjutamine segamini läks, tuli kviitungeid juurde lunida. Aga segi läks peale poolt tundi ju alati. Mõnikord panin raamatukogu nime asemele aadressi ja vastupidi. Vahel teenindaja torises selle peale või ütles, et meil on kviitungeid niigi vähe ja teie...
Peaaegu alati olid mul vanasti kaasas kolm väikest last, kellega varahommikul 3 km Sinti bussile vantsisime, kes bussis meelesolevatest lauludest konduktorile ja vähestele sõitjatele kontserdi andsid, postkontoris igavlesid, kui emme midagi muudkui kirjutas, ringi sebisid ja tähelepanu võitmiseks end ära peitsid, emmet hästi palju segasid, igavast paigalistumisest jõudsid omavahel tülli minna, nii et lastevedamiseks praktilises riietuses emal kõpskingakestes ja kontoririietes teenindaja ees häbi oli, ja kes siis peale bussis pool tundi tukastamist jällegi kolm kilomeetrit koju vantsima pidid, külmetades... Kord aastas kannatasid ära, üksi koju ma neid ka jätta ei riskinud. Rohkem hoidjaid meil peres polegi olnud- satelliidid olid mitmeid aastaid kõikjal kaasas... )
Mäletan, et alati oli seal väga palav, higi tilkus nii palavusest kui ajupingutusest. Kuna postkontor avati kell 8, siis sellise ajamahuka kirjutamise peale ei jõudnud ma mitte kunagi kümneks tööle, see tähendab, et lugejad käisid kinnise ukse taga, lugesid silti ning kindlasti olid ka pahased ilmaasjata kodust välja tulemise pärast. Mina kirjutasin ja kujutasin nende nägusid ette.
Mingil ajal enne asutustele eraldi ruumi tekitamist pidime kõik postkontoris tellimas käima suures teenindussaalis ühises pikas järjekorras. Ja hoia ja keela, kui juhtus just parasjagu pensionide saamispäev olema! Mäletan pahaseid hallides kaamelikarvarätikutes mammisid selja taga sõimamas, õnneks keeles, milles ma sõimusõnadest aru ei saanud.
Kolleeg jagab ka mälestusi:
"Saba tekkis, mingid joodikud ootasid oma toimetulekuraha vms. Olid mu peale nii vihased. Üks vaatas otsa ja ütles "Ubju!" Nii et on mulgi elamusi."
Kergem oli kindlasti suuremates kohtades, kus postkontor omal alevis või külaski olemas.
Ega vanasti neid ajakirju ju meil väga palju olnudki- kui "Nõukogude Naine " ja "Maakodu" " käisid", olid kõik rahul. Lehti tellis iga pere omale koju.
Viimasel paaril aastakümnel tekkis aga ajakirju juba poole rohkem, tellimislipikuidki sai kõvasti enam kirjutatud. Veel nii 7-8 aastat tagasi tuli käia neid linnas kriblamas, õnneks tunti sel ajal juba kopeerpaberit- kolme asemel üks täitmine.
Viimastel aastatel olen saatnud nimekirja ja oma aadressiandmed meili teel. Väga mugav! Segadused hakkasid siis, kui vana postimaja kinni pandi. Arved olid kadunud, keegi ei teadnud, kes tellimuse vastu võttis ja minu asutusega tegeles jms. Mõned tänased klienditeenindajad, kellega telefoni teel olen pidanud suhtlema, ei oska riigikeelt. St - nad ei saa aru, millest ma räägin.
Käivad kuuldused, et sel aastal tahetakse meiliga tellimisel teenustasu lisaks võtta. Ja et jälle tuleb minna lähimasse postkontorisse blankette täitma. Jälle ringiga higistamisajas tagasi!
Saatsin Pärnu "tellimisse" küsiva kirja. Uurin asja.
Kolmapäeval...
Sain vastuse, kus on kirjas, et tõepoolest lisandub nüüd iga väljaande eest meili teel tellides teenustasu 0,46 eurot ja tasuta saab tellida vaid minnes lähimasse postkontorisse.
Kui monotoonne kirjutamine segamini läks, tuli kviitungeid juurde lunida. Aga segi läks peale poolt tundi ju alati. Mõnikord panin raamatukogu nime asemele aadressi ja vastupidi. Vahel teenindaja torises selle peale või ütles, et meil on kviitungeid niigi vähe ja teie...
Peaaegu alati olid mul vanasti kaasas kolm väikest last, kellega varahommikul 3 km Sinti bussile vantsisime, kes bussis meelesolevatest lauludest konduktorile ja vähestele sõitjatele kontserdi andsid, postkontoris igavlesid, kui emme midagi muudkui kirjutas, ringi sebisid ja tähelepanu võitmiseks end ära peitsid, emmet hästi palju segasid, igavast paigalistumisest jõudsid omavahel tülli minna, nii et lastevedamiseks praktilises riietuses emal kõpskingakestes ja kontoririietes teenindaja ees häbi oli, ja kes siis peale bussis pool tundi tukastamist jällegi kolm kilomeetrit koju vantsima pidid, külmetades... Kord aastas kannatasid ära, üksi koju ma neid ka jätta ei riskinud. Rohkem hoidjaid meil peres polegi olnud- satelliidid olid mitmeid aastaid kõikjal kaasas... )
Mäletan, et alati oli seal väga palav, higi tilkus nii palavusest kui ajupingutusest. Kuna postkontor avati kell 8, siis sellise ajamahuka kirjutamise peale ei jõudnud ma mitte kunagi kümneks tööle, see tähendab, et lugejad käisid kinnise ukse taga, lugesid silti ning kindlasti olid ka pahased ilmaasjata kodust välja tulemise pärast. Mina kirjutasin ja kujutasin nende nägusid ette.
Mingil ajal enne asutustele eraldi ruumi tekitamist pidime kõik postkontoris tellimas käima suures teenindussaalis ühises pikas järjekorras. Ja hoia ja keela, kui juhtus just parasjagu pensionide saamispäev olema! Mäletan pahaseid hallides kaamelikarvarätikutes mammisid selja taga sõimamas, õnneks keeles, milles ma sõimusõnadest aru ei saanud.
Kolleeg jagab ka mälestusi:
"Saba tekkis, mingid joodikud ootasid oma toimetulekuraha vms. Olid mu peale nii vihased. Üks vaatas otsa ja ütles "Ubju!" Nii et on mulgi elamusi."
Kergem oli kindlasti suuremates kohtades, kus postkontor omal alevis või külaski olemas.
Ega vanasti neid ajakirju ju meil väga palju olnudki- kui "Nõukogude Naine " ja "Maakodu" " käisid", olid kõik rahul. Lehti tellis iga pere omale koju.
Viimasel paaril aastakümnel tekkis aga ajakirju juba poole rohkem, tellimislipikuidki sai kõvasti enam kirjutatud. Veel nii 7-8 aastat tagasi tuli käia neid linnas kriblamas, õnneks tunti sel ajal juba kopeerpaberit- kolme asemel üks täitmine.
Viimastel aastatel olen saatnud nimekirja ja oma aadressiandmed meili teel. Väga mugav! Segadused hakkasid siis, kui vana postimaja kinni pandi. Arved olid kadunud, keegi ei teadnud, kes tellimuse vastu võttis ja minu asutusega tegeles jms. Mõned tänased klienditeenindajad, kellega telefoni teel olen pidanud suhtlema, ei oska riigikeelt. St - nad ei saa aru, millest ma räägin.
Käivad kuuldused, et sel aastal tahetakse meiliga tellimisel teenustasu lisaks võtta. Ja et jälle tuleb minna lähimasse postkontorisse blankette täitma. Jälle ringiga higistamisajas tagasi!
Saatsin Pärnu "tellimisse" küsiva kirja. Uurin asja.
Kolmapäeval...
Sain vastuse, kus on kirjas, et tõepoolest lisandub nüüd iga väljaande eest meili teel tellides teenustasu 0,46 eurot ja tasuta saab tellida vaid minnes lähimasse postkontorisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar