Mulle meeldib allolev kirjutis, mille leidsin Eesti Päevalehe netiuudistest. Et see kunagi kuhugi puhvrisse ära kaob, siis panen jutu ka siia lugemiseks.
Raamatukogu – tugi hingele
Kui Eestis oli rikas aeg, arvati, et raamatukogud kaovad. Kitsas aeg on rahvaraamatukogu tähtsuse, eriti külakogukonnas, taevasse tõstnud ja paiga asendamatuks muutnud. Mitte üksnes raamatute laenutamiseks.
„Poes petetakse, ametiasutuses ülbitsetakse, raamatukogusse tulles tunned ennast siin oodatuna ja sind kuulatakse ära,” sellised mõtted saatis Hulja raamatukogu töötaja Kaidi Kalle.
„Raamatukogu on meie riigis peaaegu ainus koht, mis on veel tasuta, ja seda kasutavad-külastavad kõik sotsiaalsed grupid, külajoodikust vallavanemani” lisas Ille Riisk Kõo raamatukogust.
„Ajal, kui inimene jääb aina rohkem oma muredega üksi, on ju mõnus teada, et kuskil on oaas, kus teda alati oodatakse,” leidis Maris Paas Vaimastvere raamatukogust.
Üks tagasihoidlik raamatukoguhoidja Võrumaalt aga kirjutas: „Kui külas on kaks asutust – kauplus ja raamatukogu –, siis raamatukogu juhataja peseb pesu, mõõdab vererõhku, prindib, paljundab, aitab täita kõikvõimalikke dokumente ja avaldusi, kuulab ja annab nõu, tellib arvuti teel fotosid, võtab enda juurde kohustuslikule tööle seadusega pahuksis olevaid lapsi ja isegi täiskasvanuid, jagab kasutatud riideid, korraldab üritusi, näitusi, väljapanekuid ja laenutab raamatuid, teeb raamatute kojukannet. Kui veel ahiküte majas – siis muretseb puud, paneb riita, kütab ahjud…”
Eesti esimene rahvaraamatukogu asutati 1860. aastal Viljandimaal Tarvastus. Praegu on Eestis 557 rahvaraamatukogu, milles on 11,5 miljonit teavikut. Rahvaraamatukogu lugeja on iga kolmas eestimaalane, neljandiku lugejatest moodustavad lapsed. Raamatukogusid külastatakse aastas 6,5 miljonit korda. Neis töötab 1318 raamatukoguhoidjat, kellest staažikamate staaž ulatub üle poolesaja aasta. Teada on pered, kes on pidanud külas raamatukoguhoidja ametit põlvkonniti.
Kui Eestis oli rikas aeg, arvati, et raamatukogud kaovad. Kitsas aeg on rahvaraamatukogu tähtsuse, eriti külakogukonnas, taevasse tõstnud ja paiga asendamatuks muutnud. Mitte üksnes raamatute laenutamiseks.
„Poes petetakse, ametiasutuses ülbitsetakse, raamatukogusse tulles tunned ennast siin oodatuna ja sind kuulatakse ära,” sellised mõtted saatis Hulja raamatukogu töötaja Kaidi Kalle.
„Raamatukogu on meie riigis peaaegu ainus koht, mis on veel tasuta, ja seda kasutavad-külastavad kõik sotsiaalsed grupid, külajoodikust vallavanemani” lisas Ille Riisk Kõo raamatukogust.
„Ajal, kui inimene jääb aina rohkem oma muredega üksi, on ju mõnus teada, et kuskil on oaas, kus teda alati oodatakse,” leidis Maris Paas Vaimastvere raamatukogust.
Üks tagasihoidlik raamatukoguhoidja Võrumaalt aga kirjutas: „Kui külas on kaks asutust – kauplus ja raamatukogu –, siis raamatukogu juhataja peseb pesu, mõõdab vererõhku, prindib, paljundab, aitab täita kõikvõimalikke dokumente ja avaldusi, kuulab ja annab nõu, tellib arvuti teel fotosid, võtab enda juurde kohustuslikule tööle seadusega pahuksis olevaid lapsi ja isegi täiskasvanuid, jagab kasutatud riideid, korraldab üritusi, näitusi, väljapanekuid ja laenutab raamatuid, teeb raamatute kojukannet. Kui veel ahiküte majas – siis muretseb puud, paneb riita, kütab ahjud…”
Eesti esimene rahvaraamatukogu asutati 1860. aastal Viljandimaal Tarvastus. Praegu on Eestis 557 rahvaraamatukogu, milles on 11,5 miljonit teavikut. Rahvaraamatukogu lugeja on iga kolmas eestimaalane, neljandiku lugejatest moodustavad lapsed. Raamatukogusid külastatakse aastas 6,5 miljonit korda. Neis töötab 1318 raamatukoguhoidjat, kellest staažikamate staaž ulatub üle poolesaja aasta. Teada on pered, kes on pidanud külas raamatukoguhoidja ametit põlvkonniti.
;)P tehtud ;))
VastaKustuta