HÄID PÜHI!

Kuidas pühad välja näevad?
On nad nagu pühapäevad?
Või on muinasjutu laadi?
Väljas lumi pilvist saadik...

HÄID PÜHI KÕIGILE!

Poolikud töönädalad aasta lõpus

Aasta viimastel nädalatel on töönädalad poolikud, sekka jääb riigipühi ja seadusejärgselt 3 tundi lühendatud pühade-eelseid tööpäevi, kuu viimane reede- igakuine maakondlik täienduspäev.  

Kuni 20. detsembrini on tööajad tavapärased. 

Nüüd siis need päevad, kus miskit on teismoodi, kui tavaliselt:

E, 23.12. on RK avatud 13.00- 17.00, on riigipühale eelnev lühendatud tööpäev.
T, 24.12. - N, 26.12.  on RK suletud, kuna on jõulupühad.
R, 27.12. on RK suletud, toimub (igakuine) Pärnumaa RKtöötajate täienduspäev.

!!!Ainuke täiesti muudetud aegadega päev on E, 30.12., kui Rk on lahti 8.00 - 15.00, kuna juba varaõhtul toimub  traditsiooniline Pärnumaa Tähesära, kus koos kultuuri- ja spordirahvas ning tunnustatakse tublimaid. See on ainuke maakondlik pidulik üritus aastas, kus tahaks ikka alati kohal käia, arvan, et oleme kõik kolleegidega selle pidusära ära teeninud. Kahju muidugi, et algusaeg seekord nii varane on ja üritus ise just esmaspäevale, siinsele pikale tööpäevale jääb. Eks sellepärast tuligi aegu muuta ja päeva varem alustada.
T, 31.12.  avatud 10.00 - 14.00 on riigipühale eelnev lühendatud tööpäev.

1. jaanuar on RK suletud.  Kõigil on taastumise, järelemõtlemise ja plaanide tegemise päev.  :)

Pikendada saab ka alati, selleks on mitu võimalust -

* meili teel urge@pkr.ee, 

* FB sõnumiga, 

* sõnumiga RK telefonile 58666294.

Iga kuu esimene esmaspäev on viivisevaba tagastus, soovitan seda kasutada neil, kes kauased võlglased. Õnneks on siin neid vaid 2, aga meelde tuletada võib ju ikka. 

 Infot saab raamatukogu telefonil 5866 6294.

****************************************************


Kuigi lund pole, võib rõõmu tunda kolleegi maalitud lumise metsa pildist ja kujutleda end seal krudinal kuhugi sammumas, nt metsatallu ...

Üks kena õhtu tulekul. Juba täna!

Veel vaid mõni tund ja meeleolukas laulu-luuleõhtu ongi algamas. (VT eelmise postituse kuulutust)
Raamatukogutädi pühib laupa ja on peadpidi nõudekappides ning sikutab hommikust saati külastajatevabadel pausidel toole-laudu. Kõik on jälle ümber tõstetud, riiulid reedavad muidugi ruumisolevat raamatukogu. Maiustused on kaussides ja kohvikannudki pannakse peagi huugama... Teed saab ka! :D
Olete oodatud!

Runneli-õhtu

Tuleva teisipäeval õhtul 

olete kõik Urge raamatukokku 

kuulama-vaatama oodatud!

Kaks Jaaku ja Krista 

loevad ja mängivad ette:

"Hando Runnel  75"

Algus kell 18.15

Palume natuke varem kohale tulla!

Kohvi-tee-küpsised.

Sissepääs prii.

Korralikku kuulutust

 näed Urge raamatukogu Facebooki lehelt, 

siia keeldub see salvestumast.

Kohtumiseni!

Novembrikevadväsimus

 Nii märkisin vanasti üles igapäevaseid laenutusi-külastusi, 

siis lõin need päeva lõpus kokku ja kandsin päevikusse.

Kui midagi väga kaua ette plaanida, jookseb kõik kena ja kindel ikkagi vastu taevast! Just nii juhtus ka raamatukogu kroonikatega, mida suvel suure õhinaga koostama hakkasin. Igasuguseid asju meenus, kapist leidsin vanu näitusesilte, kuulutusi ja väiksemaid pudinaid, mis alles hoitud, sirvisin läbi kõik säilitatud lauakalendrid. Elu on ikka pagana huvitav ja sündmusterikas olnud!!! Esitama pidime viimase 12 aasta kroonikad keskraamatukogule oktoobriks. Panin enda jaoks paika iga kuu tegevuse. Ja siis hakkas mitmeid kuid jukerdanud arvuti päris streikima. "Pilt" ekraanil on siiani sogane-kirju, piirjooned laialivalguvad pikkade sabadega. Päev otsa selle vaatamine hakkab silmadele. Ka internet "käis kohal" nagu juhtus. Isegi WiFi sageli ei töötanud, et oleksin saanud tööläpakaga midagi teha. Nn rahvaarvuti on kuid tumm. Kõrvalasutuse omadelgi olevat miskid vead "sees".

Kuidagimoodi olen ikka saanud laenutada, aga paber kõrval. Nagu jälle "helgem hetk" tekib, hakkan ruttu paberilepandud laenutusi "sisse lööma" ja ka uute raamatute nimekirju läbi vaatama. Paar korda juhtus sügisel see, et mu päevane töö külastajatest vabadel hetkedel oli pikka tellimuskirja ära saates täitsa asjatu. Kiri oli lihtsalt kuhugi kadunud. Saadetute kaustas polnud. Kõik nimekirjad tuli jälle uuesti üle vaadata ja uus tellimus koostada.

Kroonikate puhul sain silmasõbralikuma läpakaga  sain täiendada nt kõigi 12 a mustandeid, selle jaoks ju internetti vaja pole. Läpakast aga praegu printida veel ei saa. Korralikult vormistatud kroonika tahtsin manustes kirjaga edasi saata, et seejärel lauaarvutist printimine ära teha, kuid siis hakkas nn postkast jamama, kirjad manustega lihtsalt ei läinud ära. Küll püüdsin neid ühe lehe kaupa saata, aga vahel oli ühe lehe maht neljakohalises mõõdus, vahel kahe... Ometi olid mõlemil ühtemoodi tekstid. Nt 2007. aasta kümnekonna lehe väljaprintimiseks läks mul terve tööpäev! Gmail soovitas, et püüa uuesti ja püüa uuesti. No ma ju püüdsingi! Ei saanud ka täpselt aru, kas mul on lihtsalt tehnikateadmistest puudu (no nagunii on!) või siis on viga meie maja vanas serveris- aegunud arvutis. Kuud läksid ja  mina muudkui hädaldasin vaesele kolleegile, kes mind ära oli sunnitud kuulama.  Lisaks kroonikajamadele hakkas samal perioodil kehtima ka kauaähvardatud uus raamatukoguprogramm. Kohe täiesti peapealepööratud uus! Kui eelmine uuendus oli esimesega sarnane ja lihtsalt täiendustega, siis nüüdse, kolmanda variandiga ollakse väga hädas. Usun, et Eestimaal on sellele ülemineku pärast ka mõned kolleegid lihtsalt pensionile läinud. Vahel keeldub see avanemast või mingit pooleliolevat töölõiku jätkamast. Pluss meie maja netijamad!  Keriv rõngas mõlemi arvuti ekraanil on juba nii omane, nagu oma lapsuke! Praegu on kausta vahel vaid üksainumas aasta plaanitud kaheteistkümnest. Täna on pühapäev. Mis "nali" homme tööl hakkab, võin juba ette kujutada. Ärge nüüd soovitage, et miks sa arvutipoisile pole rääkinud. Olen. Ootamegi ju uusi juppe. Vaid viimase nädala jamad on rääkimata.

Kevadel hakkas majas vool kõikuma. Valgus tantsis laes nagu diskosaalis. Imelik küll, aga tugev võbelemine algas just pealelõunati kahe ja nelja vahel. Kõigepealt oli kahtlus, et üks pikk luminofoor hakkab läbi minema, aga siis märkasin lambimängu ka koridoris või kööginurgas. Sügisest siiani on värisev valgus sagenenud. Mõnikord mitu päeva järjest ja siis jälle päevi vahele jättes, nii et äragi juba kipub unuma. Igasugu ametimehed on kohal käinud, mõned sattunud  ka just kõva valgusevõbelemise ajal, pinget on vähemaks võetud, aga "tolku" pole olnud.

Erkude närvidega inimese jaoks on mitu lahendamata probleemi tõeline igapäevane masendus! Hea meelega jääks juba jälle puhkusele!  :D

16.jaanuar  2007. a. 
Kultuuriminister raamatukogus.

Raamatukogukuul

Äsja lõppenud raamatukogukuul olid kõikvõimalikud vabad pinnad näitustest hõivatud. Rohkem, kui tavaliselt! Lastenurgas olid riiulist lauale välja toodud kõik aabitsad-täheraamatud; klaaskapikesse jäävad pikemaks ajaks imetlemiseks väga vanad raamatud, üks neist lausa 19. sajandist; rahvusvahelise kaisukaru päeva puhul toodi raamatukokku siinseid mõmmikuid ja karuraamatuid täiendama ka üks väga suur kodumõmmi.
Ja kõige erilisem näitus on pealkirjaga Vallavalitsejate lemmikraamatud.
Septembris said kõik vallaametnikud raamatukogult kirja palvega anda näituse tarbeks teada mõned raamatud, mis südamesse on jäänud või elu mõjutanud. Kõik küll ei vastanud ja mõnel hoidsin seni nööbist, kuni oli nõus midagi "üles tunnistama". Lemmikuteks on nii Muna ja Tibu, Nahksuka jm seiklusjutud, on põhjamaade kirjandust- Dina-sari, Kristiina Lauritsatütar, ka Joomahullu päevaraamat..

Kuu oli tihe ka muude sündmuste tõttu, Mustas Majas oli laste ja noortega tegelejatele tore pidu, kuu keskel oli palju sõite Tammistesse valimisjaoskonda ja töötundide tasategemist, Sindi raamatukogus õpetati kasutama uut raamatukoguprogrammi, valla spordipäeval tuli läbi viia juba traditsiooniks saanud laste mälumängu,  kuu lõpus oli sõit Keilasse maaraamatukoguhoidjate päevale ja siitpoolt rahvaga Saugasse kohtuma kirjanik Indrek Harglaga.  November tuleb vähe rahulikum, aga ka juba detsembikuiste ürituste organiseerimise ja esinejatega suhtlemisega. 

Täna on internet nii aeglane, et piltide lisamine venib ja võtab tunde. Jääb edaspidiseks.

Väga palju...

... on vahepeal toimunud ja vajaks üleskirjutamist, aga kaks ööpäeva külmas ja pimedas ilma elektrita murdis maha. Nüüd püüan köhides-nohutades viimase tööpäeva sel nädalal kuidagi vastu pidada. Ei taha just öelda, et külm murdis ka sõrmed, aga kirjutamine-trükkimine on haigete liigestega tõesti vaevaline, sõrmed ei taha painduda. Palun kergemat karistust, jätkame... esimesel võimalusel, nagu lubasid mitu päeva ka liinideparandajad. :D
Mõne ürituselekutse, lühipostituse ja fotosid olen suutnud siiski raamatukogu Facebooki kontole panna: SIIN

Turu- kõige naeratavamad raamatukogutöötajad ehk kolmas päev Soomes.

Kahe esimese päeva sündmused on kirja pandud nädalaid tagasi, septembrikuistes postitustes.

Kolmanda päeva hommikul keerasime bussinina allapoole ehk Edela-Soome peale. Mitu tundi kohalesõitu tasus ära, sest Turu raamatukogust leidsime kõige naeratavamad teenindajad. Uksel üllatas meid vastuvõtja- puhastverd sintlane, kunagi Pärnumaal töötanud Piret Bärlin, nüüdse perenimega Luukka. Jälgisin  sealviibimise ajal silmanurgast töötajate omavahelist ja külastajatega suhtlemist ning tõesti- ei ühtegi neist "mulonniiiiiiipaljutööd"-näoga. Keskealisemate-eakamate külastajate pöördumisel nende poole jäeti silmapilk omad tegemised pooleli ja oldi valmis naerunäoliselt ja suhtlusvalmilt aitama. Ka meie giid Piret katkestas kohe jutu, kui üks meesterahvas temalt midagi küsis. Klient oli tõesti kuningas, küllap sellepärast maja igas vanuses inimesi täis oligi, et tuntakse end hästi ja oodatult. 

Piret pakkus meile kenas saalis kõigepealt tervislikku einet ja siis alustas ülevaatlikku juttu majast-tööst ning hiljem tutvustas osakondi. On sellelgi raamatukogul vana ja uus, 2007 ehitatud osa. Kujunduses kasutati kunstnikke, kes lõid oma loomingut spetsiaalselt selle hoone jaoks. Raamatukogu on mõeldud kõigile inimestele teenuste kasutamiseks ja kokkusaamiskohaks, sel on 2 raamatukogubussi ning 13 harukogu, millest üks asub nt kaubanduskeskuses ja on ühtlasi ka linna infopunkt. Loodan, et ma ei eksi, aga meelde on jäänud ülisuur külastatavus- 4500-5000 inimest päevas, võimalik, et see number oli kõigi osakondade peale kokku, aga äkki ka ainult meie külastatava maja oma. Üritusi toimub raamatukogus palju, igaüks võib tulla ja teha oma ürituse. Ise nimetavad nad oma maja "ühiseks elutoaks".  Ümbruskonda - tegelikult Siriuse kvartalit on raamatukogu järgi hakatud kutsuma raamatukogukvartaliks. Teavikuid on üks miljon, külastusi aastas kaks miljonit ja laenutusi 3, ikka miljonit! Keskmiselt laenutab iga piirkonna elanik 16 teavikut aastas. Turu linn on valdavalt rootsikeelne, kõik peab olema rootslastele omakeelne- arstiabi, teenindus...  Linnas on 180 000 elanikku, Soomes ollakse nende arvult viies linn. Muudest rahvustest on end linnakodanikeks registreerinud kõige rohkem venelasi, araablasi ja eestlasi on ühepalju. Raamatukogu eelarve on 11,5 miljonit, töötajaid koos filiaalide omadega nii 150-170. Töötud, õpilased ja praktikandid käivad raamatukogus tasuta abiks, et maju saaks kauem lahti hoida. Mehi on töötajate hulgas 10 %, sealhulgas muusikaoskonnas 80 %.  45 % töötajatest on raamatukoguharidusega, 80 %-l on kahekordne kõrgharidus- raamatukokku on tööle tuldud muult erialalt ja siis asutud omandama veel ka raamatukoguharidust. Raamatukogutöötaja amet on väga populaarne. 
Kasutatakse uut raamatukoguprogrammi VASKI, millega töötavad peale linnakogude ka 17 valla raamatukogud ja 5 raamatukogubussi. Aastal 2012 olid kõik kogud 2 nädalat kinni ja õpiti uut programmi. Lugejaks registreerimine on tasuta, sülearvutit saab laenutada samuti tasuta. Raamatute tellimine mujalt maksab 1 euro ja tagastada saab oma laenutatud asju ükskõik millisesse samas süsteemis olevasse raamatukokku.  Koopiate tegemine on tasuline. Viivis on 20 senti päevas, lapsed ja noored viivist maksma ei pea. Osakonnad muudeti ümber poolteist aastat tagasi, uued fondid on asetatud nn teadmiste kaubamajana, kuid lasteosakonnad läksid tagasi vanale süsteemile. Muudatused tähendavad seda, et kui osakonnas on nt retseptiraamatud, siis on tegemist hobiga, kui kokandusega, siis lähevad raamatud majanduteema alla. Võõrkeelsed raamatud on koos soomekeelsetega ühe teema all. Tavaline inimene ei leia otsingumootori järgi üles nt vene- ja araabiakeelseid raamatuid, sest programm on vaid ladina tähtedega. Kaks inimest töötajatest oskavad otsida venekeelseid teavikuid. Populaarsust koguvad sellised kokkusaamised, kus grupp inimesi loeb läbi samad raamatud ja siis käiakse koos ja arutletakse, mis mõtteid need tekitasid. Oleme oma ringkäigul jõudnud vanasse majja, see on ehitatud aastal 1903. Kaubandusnõunik, kelle nimi mulle meelde ei jäänud, kinkis maja raamatukogu sisseseadmise jaoks klauseliga, et muud seal kasutusele võtta ei tohi. Lasteosakonnas on riiulid asetatud nelinurkselt ja neid kutsutakse "punane maja", "kollane maja", ka must, pruun, roheline, valge..., et lapsele jääks meelde riiulite värv, kust ta raamatu leidis. 

*******

Vabandan poolelijäänud jutu pärast! Häbi on küll, et kirjutamisaega üldse pole, aga elu lihtsalt läheb praegu nii, et ei tööl ega kodus saa süveneda. Kogu aeg on ringitormamist, juba naersin tuttavatele, et lähen varsti keema. Täna kirjutasin hoopis tööajal, mitte kodus  ja pikemat lugejatevaba aega on meil ju napilt. Aga vähemalt olen üleskirjutamisega jälle pihta hakanud ja kolmanda päevaga saabki Soome-seiklus läbi. Samapalju peaks juttu veel tulema. Pluss pildid.
Kiire valimisnädal  sai läbi, nüüd ootavad ees raamatukogupäevade üritused, täna koguneb peale tööpäeva naisselts, neljapäevaks on vaja koostada lastele mälumängu küsimused...
Aga tänud kõigile, kes lugeda viitsivad!!! Kirjutamine on mulle suureks rõõmuks.

Tööajad valimistenädalal

Ajavahemikul 14. - 18. oktoober on raamatukogu tööajad natuke paigast ära, kuna töötaja on nädala kahel alguspäeval ametis ka 10 km kaugusel asuvas valimisjaoskonnas.
Esmaspäeval, 14.okt. on raamatukogu avatud 16.30 kuni 20.00,
teisipäeval, 15.okt. - 8.00 kuni 11.30,
kolmapäeval, 16.okt. - 8.00 kuni 17.00,
neljapäeval, 17.okt. ja reedel, 18.okt. - 8.00 kuni 17.30.
(Lahtiolekuaega saab kokku sama palju kui tavanädalalgi).

Loodame, et saame koos selle ühe sassis nädala laenutuste-külastustega hakkama ja edaspidi kohtume tavalistel aegadel!
Alati võib helistada raamatukogu telefonile 5866 6294, pikendada või küsida infot.

(Hea) sõna jõud!

Hirmus väsimus oli mitu päeva peal, justkui kevad hakkaks tulema. :D  Nii palju on viimasel kuul tormamist olnud, mahaistumisaegagi pole. Enamus tuttavaid  ja töölkäinud külastajaid on ka juba mingi nakkuse külge haakinud... Teisedki "vastuvõtlikud"!

Ja just öeldi tore lause, mis suunurgad ülespidi ajas.  

Vahvad ja ergutavad on need mõned sõnad, mis saavad kiiruga räägitud eri firmade töötajatega, kes midagi tuues-vahetades paar korda kuus siit töölt läbi jooksevad. Eks nad ole ka pidevalt (enamikus ju nais-)ametnike tähelepanu all ja osavad suud kasutama.  Peavalu pages kuhugi ja tuju ka parem, jalgki hakkas raadio järgi kaasa tatsuma.

Soomest edasi. Teine päev.

Hea oleks, kui loeksid ennem ka Soomes-oleku esimese päeva ära! Selle leiad kõigest paar postitust tagasi. Siinne jutt tuleb kirja samas segases järjekorras, nagu ma hotellitoast saadud märkmepaberipakile järjest üles kriblasin, läbisegi omad mõttejupid, märgatud asjad ja giidide faktid. Mätsima ja vormima pole mõtet hakata, selle poolest ongi blogid head kohad.

Vaasa raamatukogus tervitas meid kõiki uksel kättpidi maja perenaine, kui amet õigesti meelde jäi, siis nii kultuuri- kui raamatukogudirektor.

Ta palus meid suurde musta saali, kus tutvusime esmalt raamatukogu ja linnaga juba tuttaval moel – slaidiprogrammi vaadates, seejärel suundusime ringkäigule maja vanas ja uues osas. Vaasa linn on rahvusvaheline, kus elab praegu 110 erinevat rahvust. Kunagi oli Vaasa ka Soome pealinn. Linnas on erinevad ülikoolid, soome ülikool ja rootsi ülikool. Ka teatritega on lood samad- on soome teater ja rootsi teater, tegutseb ka üliõpilasteater, erinevaid muuseume on 20. Toimub palju kultuuriüritusi, kultuuriga tegelevaid ametnikke töötab kokku 9. Raamatukogud on linnas alates 17. sajandist. Teisel septembril 1794 asutas grupp inimesi oma vahenditega esimese raamatukogu, juba 1684. aastast on aga teada esimene kooliraamatukogu. 1863 alustas tegevust avalik raamatukogu. Millalgi (millal, jäi jutust märkamata) oli linnas kaks raamatukogu – eraldi rikastele ja vaestele. Eks see kindlasti samal perioodil oli.

Majal on uus ja vana osa, uus, kus meie istusime, tehti aastal 2001 ja arhitektid olid samad, mis Turu raamatukogulgi. Suurt tähelepanu pööratakse teenindusele inimestega haiglates ja vanglas. Töötajaid on 63, eelarve 5,5 miljonit. Esimene raamatukoguseadus võeti vastu aastal 1928. See oli olnud väga hea seadus, mida täiendati alles 70-ndatel, hiljem tihedamini. Aasta 2015 tuleb uute suundadega. Soomes kuuluvad raamatukogud vist haridusministeeriumi alla, sest brožüüri „Finnish Public Library Policy 2015“, mille kaasa võtsin, on välja andnud Opetusministeriö ehk Ministry of Education aaastal 2009. 
Direktor viis meid ülakorrusel asuvasse Soome raamatukogumuuseumi. 

Seal oli isegi lõhn selline, nagu vanasti, kindlasti tohutust eaka paberi ja kataloogikaartide hulgast. Põnev oli uurida vanu aegu ja töövahendeid, samuti hetkejäädvustusi seintelolevatel fotodel. Kataloogikappide sahtlid olid mitmele meist magnetiks, mida nostalgilise muigega ja austusega avati. Avastasime üllatusega kunagi keelatud raamatute näituselt tuttavaid lasteraamatuid, meil küll täitsa vabalt laenutatavad.

Muuseumi ruumides korraldatakse luuleõhtuid, inimestele meeldib vanaaegne õhustik. Asjad muuseumis tekitasid omavahelisi meenutusi a`la mina ka vanasti... või mul ka vanasti..., mida ei saanud ju pärastiseks jätta. Meie teejuht oli väga mõistev- ootas viisakalt, kui teda jälle kuulama hakati. Ühes ruuminurgas oli kunagine kohustuslik tööriietus. Nali muidugi, aga ilmaasjata need kaunid kleidid ka seal polnud, ju neid keegi siis kunagi kandis ja raamatukogule annnetas. 

Lasteosakonnas olid riiulid paigutatud keskelt igasse suunda nagu päikesekiired, seinal oli lugemispuu.

Kaks maja raamatukoguhoidjatest töötavad ainult koolidega. Lastele antakse neti kasutamiseks kaardid ja paroolid. Probleeme on koolist popitamisega, tullakse raamatukokku aega veetma. Iga aasta novembris korraldatakse linnas suurem kirjandusfestival. Lastekirjanikud tulevad festivalile ja lähevad koolidesse esinema. Festival on osalejale tasuta. Meidki kutsuti lahkelt novembriks tagasi. No miks ei, heameelega ju läheks!

 

Selleski majas olid loomulikult kõik tehnikavidinad ja tagastuse-laenutuse aparaadid olemas. Olime osakonnas, kus kokku oli pandud 5 kuni 7 liik, käsitöö, kokandus... Meditsiini ja muude lähedaste teaduste osakond on väga populaarne. Momendil oli osakonnas mingi uus dieediraamat väga nõutud.  Laupäeviti on külastajate hulgas palju meesterahvaid. Raamatukogus oleku ajaks saavad inimesed kottide ärapanekuks omale kapivõtmed. Siingi raamatukogus oli meesttöötajaid, aga siiski mitte nii palju, kui Helsingis silma hakkas.

Raamatukogu tundus akadeemilisem, kui kaks eelmist, noori hängijaid peaaegu polnudki. 


Saime bussi kohaliku giidi ja sõitsime tutvuma Vaasa linna ja Kvarkeni arhipelaagiga. Viimane on omanäoline saarestik, ainus Soome looduspärand, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tee viis üle uue silla, mille tugevat konstruktsiooni giid kiitis. Tööstust oli sealkandis palju ja suured autod ületasid silda tihedalt. Natuke palju niitmata ja korrastamata alasid oli tee ääres, mis nii suure linna kohta tundus imelik. Ehk on neil maalappidel lohakad eraomanikud? Giid tegi ka nalja, et neil on siberi talved, et metsi on piirkonnas palju, inimesed armastavad loodust väga, käivad jalutamas, teevad palju ise sporti ja trenni. Igal pool ja igal ajal saab auto peatada ja korjata marju-seeni. Bussiaknast nägime suurt paadiehitustööstust, Soome ja Rootsi vahel on tihe laevaliiklus. Hiljuti ehitati uus laev, kuhu mahub peale 8000 inimest ja 2000 autot. Palju oli erinevaid sadamaid.

Vahele üks sõidu ajal kuklas´tiksunud muremõte- meie buss tundus järjest rohkem ära lagunemas. Algusest peale tundus mulle mootoriturtsatuste ja kohalt mitteärasaamise järgi, et korrast ära on kas käigukast või sidur. Mõlemad variandid olen tarvitatud autodega sõites läbi tundnud ja ära pabistanud. Nüüd rääkisin murest lähedalistujatele ja mõttes mõtlesin ka, mis meist võõral maal saab, kui buss „ära ohkab“.

Giid rääkis tee ligidal paistvast populaarsest hotellist Tropiclandia, mis oma menu saanud mere kaldal asumise tõttu. Hotellikompleksis käiakse peredega, lastele on veepargid, toimuvad konverentsid jmt. Wasalandia- jällegi populaarne laste lõbustuspark, mida üle aia silmasime, oli selleks aastaks hooaja lõpetanud ja oma väravad sulgenud.

Saime palju teada kohalike elu-olust, mis ongi igas riigis ajaloo kõrval huvitavaim.

Sellest kandist pärit giid rääkis, et lapsena mängis temagi lehtede, kivide ja liivaga. Et vanad inimesed tahavad ikka veel lugeda paberlehte ja hoida käes päris raamatut, noored leiavad huvipakkuva netist. Selles mõttes oleme me ühesugused, nii on ju siingi. Inimesed korjavad metsast marju, müüvad neid ka poodidesse, endale panevad muidugi tagavarad sügavkülmikutesse. On inimesi, kes elavad kogu aeg kohapeal, on teised, kes käivad saartel nädalavahetuseti. On kodudeks välja ehitatud maju, on suvilaid.

Paadid on lihtsad, neid jõuab käsitsi ära vedada, inimesed püüavad kohalikku kala. Sõitsime üle Soome pikima silla pikkusega 1 km, mille alt käivad läbi isegi sõjalaevad. Saarestikus elab umbes 500 inimest,  enamus töötavad linnas, suvemajakesed on mõnel perel juba mitmendat põlve. Piirkond on populaarne turistide ja näiteks motikameeste hulgas, neil on siin omad laagrialad. Kohapeal elab veidi kalamehi ning põllumehi, kes kasvatavad aedvilju või lambaid. On inimesi, kes saavad tööd teha kodus oma arvuti taga. Majad saartel olid mitmevärvilisemad teelnähtutest, aga ikka nii, et detailid teist värvi, kui maja ise. Rõhutamaks rootsi päritolu oli päris tihti näha kollast värvi, eriti liistude, ukse- ja luugivärvina. Isegi kõrvalhoonetel, rannas paadikuuridel, koolide ja kirikute majadel, nii et ei enam ainult puna-valge, vaid siinkandis hoopis puna-kollane. Paljude majadel juures lehvisid Rootsi lipud. Giidilt kuulsime, et mõnes külas elab 3-4 last, kelle pärast kooli ei tehta, õppima sõidavad nad linna. Asustus tundus külast külla sõites hõredavõitu ja sekka väga hästi hoolitsetud majaümbrustele riivasid silma koledate kõrgete umbrohu- ja kõrrepuhmastega krundid.

Kiriku ümbrus oli kenasti niidetud ja hoolitsetud. Nägin metsase tee äärde pikali pandud jalgratast, omanik kindlasti korviga saagijahil. Järjekordne fakt, et inimesed usaldavad inimesi. Ühel saarel, oli vist Diskvarken vms, nägin kämpinguid ja restorani, kus korraldatakse tantsuõhtuid. Parajasti oli uks kinni, ei saanudki teada, mis muusikat seal jalakeerutuseks eelistatakse, võib-olla oli kellaaeg veel liiga päevane. Väiksemad sillad saartel on saarlaste endi poolt kunagi ehitatud, hobustega veeti kive kohale. Teedki, millel sõitsime, olid samad, mis vanasti tehtud. Majade õued olid möödasõitjale täiesti avatud, polnud nähe ühtegi ümber krundi ehitatud aeda. Igaüks näeb igaühe õue peale. Mõnel majal siiski oli ka uhke värav. Hooned külades olid valdavalt puumajad, võib-olla paar kivivundamendiga või üleni kaasaegsemat kivimaja nägingi. Ühel rahvamaja või seltsimaja moodi hoonel olid luuad-õueharjad ukse taga. Võrdluseks tuli meelde meie Saaremaa. Ühes külas olid mitmed postkastiread kenade punaste katuste all. Mõnedel majadel olid aknaräästas ja katuse ääres huvitavad puupitskaunistused.

Kvarkeni keskuses ronisime vaatetorni.

Neljas kandis nägime erivärvilist vett-metsa. Praegu kirjutadeski tunnen, kuidas seal tuul juukseid lennutas ja õhk tundus enam hapnikune kui senihingatu.

Tee ääres olid sadu aastad vanad kivirahnukesed kivikuulid tipus. Millega tegu, läks kahjuks lobisemise tõttu kõrvust. Vana sadama koha peale ehitati uus sadam ja vanas hoones on nüüd muuseum. 

Giidid jutust jäi meelde huvitav fakt, et kõik 500 kodu said ühe talve jooksul korraga elektri sisse, arvatavasti siis neil suvilatemoodi hoonetel veel polnudki. Piirkonnas olid tuulegeneraatorid, tuul võib ulatuda 15-16 m/sek. Giid soovitas sõita ka ühele saartest, kus tegutseb palju käsitöölisi ja kus neil on omad müügikohad, et saaksime sealt midagi mälestuseks kaasa osta.

Maja oli täis igat masti pusimisi. Tahtsin midagi tõesti mälestuseks, nii vahva ju meenutada kohta, kust selle sain. Nuusutasin käsitööseepe, suutmata otsustada läksin uuesti mööda ruume kõndima ja pilk langes puutööasjadele. Leidsin täpselt laenutusleti värvides karbikese, nendel mõeldud suurte tikkude karbile, mina saan sinna sisse panna nüüd raamatukogu mobiili. Väga hea ost ja jääb igaveseks neid saari meenutama! Natuke kallis muidugi oli, aga käsitöö ju üldse hindamatu, asjadele on hing sisse pandud. Samal saarel hakkasid silma suured kivirahnud, mida mõned pered olid hoovides aiakujunduses ära kasutanud.

Sõitsime mööda ka ühest põllust, kus olid suvalistes kohtades imelikud pisikesed osmikud, inimese ja lamba jaoks väikesed, tööriistakuuride jaoks jälle liiga imelike kohtade peal ja lähestikku. Ei saanudki teada, millega tegu. Ülevahekäigunaaber naeris, et igal lambal oma maja. Ühte kolmekordset maja isegi õnnestus silmata, mis oli muidugi punane, aga kaunistatud valge puupitsiga. Bussiaknast ei jõua silm kõike ilusat- ilusaid hetki ja kohti märgata, ükski fotoaparaat pole ka nii kiire avamisega, et silmapilk huvipakkuv salvestada. Ja kas ongi vaja nii palju klõpsida- vanasti jäeti kõik meelde ja mällu.

Ühe tee ääres oli inimeste tekitatud prügi näha, ehkki teele olid ette sätitud suured kivid, et autoga „alla“ sõita ei saaks. Sillaalused olid samamoodi grafitiga kaunistatud, kui meilgi, kogu teekonna vältel vaid ühe neist leidsin betoonikarva ja puutumata. Vaat, on kohad, kus üle maailma noored kätt harjutavad! Giidilt kuulsime, et sõja ajal aitas Rootsi soomlasi- võttis nende lapsed, kellel isad sõjas, oma maale taludesse elama. Osadel, kes sattusid sundkorras peredesse, on head mälestused, osadel aga ei vedanud.

Jõudsime tagasi linna. Kuulasime teejuhti huviga edasi. Vaasas on 66 tuhat inimest ja mitu peatänavat. Vana bussijaamaga ei osata midagi peale hakata, kas teha asemele kõrghoone või ärimaja. Hakkas silma, et kohtumaja juures parkivad autod olid vanemad ja väsinumad. Väikeste vahelejäänud sulide omad või kohtunikel palk väike? Vähemalt kahes autos nägin kõrvalistmele jäetud käekotte... Milleks neile siis veel kohtumaja?

Rootsi akadeemia linnaosas (oli vist Palosaari) asuvad ülikoolid, koolid, kampused, kõik söögiasutused ja „teenindused“on  ka sealsamas. Noorte hulgas on linnaosa popp. Üliõpilaste majadel olid paremaks ülesleidmiseks tähed nagu nt „C“. Et vältida viimasel ajal probleemetekitavaid sõnu, siis mainin, et hämaravärvilisi ja kaetud peaga inimesi oli selles piirkonnas hulga vähem näha kui Turus ja Helsingis.

Giid rääkis, et Soomes on kallis elada (no seda oleme juba omade ehitajate-koristajate käestki kuulnud), aga inimesed on neil õnnelikud. 

Linnas tagasi, tegime tiiru peale ümbruskonnale ja vaatasime üle ka letipealsed. Mul vedas- sain raamatukogu (ehk endise rahvaloendaja) läpakale hea mahuka üleõlekoti. Müüja, kuuldes, et oleme Pärnust, tegi kõva alet ka, sest oli kunagi Tallinnas käinud.  Hilisõhtu veetsime linna-maa töötajate segapundiga hirmkallist iiri kohvi limpsides. Meil oleks sama summa eest saanud kaks tassi, aga noh, vahel võib endale midagi head ka lubada ja millal me jälle Vaasasse koos restorani saame? 

Nii! Kauane võlg- teine päev sai ka selle postitusega kirja! Nüüd on jäänud veel kolmas päev ja neljas raamatukogu, aga küllap ka selleni jõuan. 

Homme suletud- kuu viimane reede!

September on lausa jooksuga läbi saanud, lapsed kooliga harjunud, kurgid-moosid keldris, puud värvilehelised, joped välja otsitud, ahjud küdemas...

 
(Foto laenatud jällegi Facebook põhjatutest varudest)

Homme pole mõtet raamatukogu ukselinki vajutama tulla- raamatukogutöötajad kogunevad iga kuu viimasel reedel keskraamatukokku ennast täiendama.
Ka meie töö on pidevas muutumises, nagu kogu ümbritsev elugi. Ei jõua me ka mitmeid tuhandeid trükist ilmuvaid raamatuid läbi lugeda- kuulame heal meelel eriteemalisi ettekandeid ja tutvume naabermaakondade kolleegide toredate ettevõtmistega.