esmaspäev, 27. mai 2013

Kuidas me majja köögi saime

Aastaid oli raamatukogul üks nurgatagune, kuhu sai kappidesse ja nurkadesse silma alt ära paigutada eelmiste aastakäikude perioodika ning igasugu muu paberimajandus. Mahuka vana kirjutuslaua sahtlid peitsid asju, mida kogu aeg vaja polnud. Mingil ajal sai kirjutuslauale sätitud kogu IT kraam, mille poole hingata ega vaadatagi ei tohtinud.
Sel ajal oli lastel kombeks kahe asutuse vahet joosta, kaitsta neid seadmeid möödakäijate eest aga millegagi peale ratastega stendi polnud.
2012. a. lõpul pakkus  keegi (andeks, et ei mäleta enam kumb! :D  ), et tehke siia riiulitega sein või  kööginurk. Mida-mida, köök! oli esimene üllatus, aga paugupealt olin nõus. Olmeruume majas seni peale WC polnudki, mõlemad asutused on ühesugustes pikergustes ruumides, kus varem asus kauplus. 
Köögi tarbeks pidi raamatukogu seega loovutama oma ruumist nii 2 x 3 meetrit, tegema raamatutest tühjaks ja mujale tõstma 3 riiulit. Nii  nurgatagused kapid kui kirjutuslaud olid vanad, rasked ja inetud ja pidid tühjendatult nüüd eluga hüvasti jätma. Ette oli teada, et hakkab üks kohutav "kultuurikihi" sortimine ja hapuks läinu minemaloopimine. Kappide äravedamiseks muide kasutasime enne esinemist harjutava kohaliku bändi abi.
Vaheseina ja uue ukse oli nõus ehitama-paika panema Tammiste remondimees Ando.
Fotol kruvib Ando viimast riiulit seina küljest lahti, kapid on juba minema tassitud.
Riiulite tühjaks ja kuhugi ajutiselt pikutama tõstmine tuli nii äkki, et esialgu ei osanud hunnikuid mujale panna, kui diivanile ja laudadele, siis oli ruumist ikka puudu ja virnad jätkusid maas, sest veel neli riiulit tuli ajutiselt tühjendada. See kõik tekitas poole tunniga ruumi tõelise segaduse. 



*******
Iga päevaga tekkis midagi juurde, Ando töötas vaikselt, korralikult  ja tõhusalt.
 Kõigepealt tugevad liistud, siis plaadid peale. Ja valmis see oligi! Sein keset ruumi.
Seinavärvi valisime virsikuroosa, sellise mõnusa maheda. 
Nüüd oli vaja veel riiulid tagasi tõsta ja täita. 
No see töö küll kellegi lemmik pole! Ei olnud ju aega raamatuid päris riiulijärjekorras maha laduda, ka oli meid tühjendamas mitu ja aeg sundis kiirustama. Mitusada raamatut jälle õiges tähestikulises järjekorras riiulitesse! Paras ajuteritus!
Aga mis siin enam kurta, kõik ju hea asja nimel!  Tulevases köögiseinas ja endises nurgas (läheb keeruliseks, eks!) olnud kolm riiulit leidsid endale koha tagapool ja  KOGU fond tuli nüüd nende kolme võrra eest tahapoole tõsta.
Kaie vabaajakeskusest leidis kööki mööbli, pliidi, õhupuhastaja, muudki, kõik enam ei meenu. Tõstsime koridorist kööki ka veepudeliaparaadi, et see rohkem silma all oleks ja mahaladisenud vett enam ei "tekiks".

Mina vajasin kitsast kappi, mis oleks seest riiulitega ja kinnise uksega. Selliseid peaaegu ei tehtagi, kõik pakutud olid riidekapid.   Aga leidsime koos jälle just sellise, nagu vaja. Miski pole võimatu, kui on aega valikus tuhnida. 
Mööbli pani kokku ja kinnitas seintele ikka ei keegi muu, kui Ando.
Tekkis ka ootamatuid olukordi, kus nt avastasime, et poolemeetrisesse paksu kiviseina on vaja puurida auk, just lae alla, et pliidiaurud toru mööda õue saaks. 
Seda tööd saime vallamaja-Jüri kaasabil tegema ühe noormehe, jämedate puuridega firmast. :) Mul oli temast tõsiselt kahju, sest musta pusaga sisse läinud noormees läks õue hingama üleni valgena. Põrandal oli pärast ta minekut puurimisest paks hele kiht, mis õnneks pühkimisele hästi allus.  

Ausalt öeldes ei mäletagi, kes selle õhutoru paika pani, arvatavasti siis Ando. 
Seejärel vajasime mitmeid kordi elektrikut, kes paneks paika lülitid, pliidijuhtmed, lambid, pistikud. Jälle tuli appi Jüri, kes õige ametimehe meie majja saatis. 
Kõik seni kirjutuslaual laiutanud IT-seadmed said endale koha uhiuude kenasse nn serverikappi, mille meie itimees Ürjo vabakasse tellis.

 *******
Ja selline on seinaseis siis praegu. Naljakas on see, et mõni külastaja, kes peaks olema juba pool aastat seina näinud, avastab selle alles nüüd.
Kööki kasutavad mõlemad majaasutused- raamatukogu ja vabaajakeskus, sisse saab kahelt poolt ja lukku käivad ka mõlemad uksed. See on käigus olnud ürituste ajal korraldajate tarbeks ja vabakas tegutsevad lapsedki on seal juba küpsetamas käinud. Peale 30-aastast lõunasöögita  töötamist tunnen ma nüüd iga tööpäev kaasavõetud sööki soojendades ja seda KÖÖGIS süües end hiiglamahästi. 
 Väikese soolaleivapeo pidasime ka vallamaja rahvaga ja kolleegidega ning kõikide ehitamisega seotud ametimeestega maha.

Täname väga kõiki, kes meie 2 x 3 meetri tundmatuseni muutmise tõttu igapäevatööle lisaks pidid pingutama!

neljapäev, 23. mai 2013

Veidi kümnendast

Hea sõber võttis kokku kahe päeva jooksul toimunu ja väga tähelepanelikult. Tore oli lugeda,  õiged ivad olid välja nopitud. LOE! 
Paar nädalat tagasi kava uurides mõtlesin, et on mitmeid ettekandeid kooli- ja teadusraamatukogude töömailt. Kongressil neid kuulates oli just väga põnev, sest tavaliselt me ju isekeskis räägime vaid rahvaraamatukogude igapäevast-tulevikust. Kõik kuuldu pani mõtlema küll, aga edasiõppimiseks sellisel tasemel, nagu üks ettekanne tutvustas, mitte-hea-peaga pealekeskealisi vist ei ahvatle. Järjekordselt veendusin, et Allik-Allika-Alliku, Hallik-Halliku ja nende nimede muulõpulised vormid on saatuse poolt antud tarkadele ja osavsõnalistele inimestele. :)  Ühe esineja käest oleks siiski tahtnud küsida, kust on ta võtnud info selle kohta, et raamatukogutöötajate palk on eesti keskmisest VAID 20% madalam. Kas see va keskmine ei ole mitte juba üle 800? Ettekandel oli aga muu teema ja küsimus oleks ehk olnud kohatu. Tean nt virumaist kolleegi, kes oli lõpmata rõõmus äsjase palgatõusu üle ja hakkab kätte saama nüüd juba lausa 346 raha! Eriti õhemaks riigil seda palka makse maha koorides lihvida ei õnnestu. Omavaheliste kolleegivestluste järgi on jäänud mulje, et enamuse raharull on nii 300-500 paksune (loe=õhuline).
Natuke muljeid erinevatest ettekannetest veel. Üllatuslik videoettekanne oli teostuselt ülivahva. Sain teada, et meie raamatuid trükitakse Kagu-Aasias, ju on siis nii kaugelt vedamine ja kohalik tööjõud tunduvalt odavam. Meeldis lause, et inimesed saavad netisuhtlusest  paremini koostööd teha ja asju kokku leppida siis, kui nad on ühes kohas. See on ka  hiljuti üle elatud isikliku kogemuse kinnitus. Püüdsin ühelt slaidilt kähku maha kirjutada meie, Pärnumaa raamatukogutöötajate vanuselised andmed ja siin need on (loodan, et ettekande koostaja pole nende siin avalikustamise vastu):
18 - 25        0
25 - 34        2
35 - 44       15
45 - 54       32
55 - 64       29
65 - ...         8
Kokku: 88
Veel meeldis mõte, et me peaksime olema oma oskustelt mitme sammu võrra ees raamatukokku tulnud internetikasutajast, aga sellest on juba varemgi ja mujal räägitud. Käidi välja idee, et raamatukogu võiks pakkuda midagi täiesti omamoodi, mida mujalt asutustest ei saa. (Välja)mõtlemiskoht kõigile! Teise päeva Kaie Holmi mahlakatest vahepaladest jäi meelde üks, tõsinaljakas: "Mis vahe on raamatukoguhoidjal ja suurel pitsal? Suur pitsa suudab ära toita neljaliikmelise pere." :DDD Kirjutasin enda jaoks üles mitmed kodulehtede, otsinguportaalide jmt lingid, kui tööl (kunagi) vaba sekund  peaks tekkima, püüan leida aega nende läbipuurimiseks. Irooniline on tänapäeval ainult see, et vaba moment võib tekkida vaid siis, kui elektrit pole. Mitu teemat äratasid huvi, nt kahte noort veebiarhiivi teemal rääkinut oleks soov kuulata pikemalt, kui seekordne mõneminutiline slaidiesitlus pakkus. Mitmetunnilise ettekandega Eestimaa erinevates nurkades oleksid kindlasti nõus paljud kongressil esinejad. 
Kui muljed kokku võtta, siis elasin üle suure uhkusetunde oma valitud elukutse ja kolleegide üle, pikka aega kartsin, et meid peetakse nohikuteks ja kuivikuteks. Veel ei saa kirja panemata jätta, et kolleegide riide- ja soenguvalik on tublisti moodsuse poole põõrdunud- täiesti kadunud olid ilmetud kampsikud ja tumedad pintsakud, ruum oli täis eredaid rõõmsaid värvilaike, prilliraamidki on meil viimase peal! :D Ma usun, et see näitab kasina palga juures meie leidlikkust.

pühapäev, 12. mai 2013

Ajavad mõtlema

Sutsu aega tagasi kurtsin lugemismuljete puuduse üle. Tegelikult luiskasin- on ka väga tugevaid muljeid olnud, väikese vahega puges suur lemmik hr. King jälle naha alla. Kui eelmine, Pärast päikeseloojangut, oli haaravalt müstiline, siis praegu (neljast teise pikema jutu juures) pooleli olev Isemoodi aastaajad on ikka lausa jube. Loen ja imestan, imestan ja loen edasi. On ikka kohutavaid inimesi olemas! Kus sellised küll kasvavad? Mis nad niisuguseks on teinud? Kuidas saab ka laps selliseks kasvada??? Ega neil peas ikka kõik korras ole!
Hämmastav kirjanik!!! Kustkohast ta ometi oma ainest võtab? Mismoodi tal üldse sellised tegelased pähe saavad tulla? Mis selles mehes toimub, et ta tahab kõike seda välja mõelda ja lugejale kaela paisata! Mõne raamatu tegevus toimub siis, kui teda veel olemaski polnud. Arvatavasti saab ta välja kirjutades mingitest painetest lahti. Selline tunne, et ta oskab inimese hinge kiht-kihilt lahti harutada ja siis veel vaadata, mis kihtide vahele peitu on jäänud. Iga raamat on nii isemoodi, nagu oleks ta majatäie eri soost, rahvusest, vanusest jne kirjutajaid palganud. Ega kaant avades oodata küll ei oska, mis teemal siis seekord šokki oodata on. 
Käin ja mõtlen elu-inimeste üle järele.

neljapäev, 9. mai 2013

Enamus kolleegidest kurdavad praegu tööl jäist külma. Õues on suviselt soe, ruume kütta enam ei saa. Uksed-aknad võivad küll lahti olla, soe piilub koridori, aga sisse astuda millegipärast ei taha. Ju tal hakkaks sees liiga külm. :DDD

kolmapäev, 8. mai 2013

Tore pidu oli! Kõik, mis plaanis sai läbi viidud.
Kirjutamisaega kahjuks pole, nüüd tuleb tööl  kõik järgi teha, mis pidukorraldamise ajal edasi ja kõrvale sai lükatud.

Üks pildike Jõesuu külateatrist etenduse lõppedes.

neljapäev, 2. mai 2013

Ja käes ta ongi, see kauaoodatu- TEEME ÄRA nädal!
Laupäeval kohtume pool kaksteist külakeskuse maja juures, kotti saab aetud kõik, mis silma riivab. :) Lõuna kinnitame väikese kõhutäiega. Õhtul puhkame päevasest rahmeldamisest. Mitme küla toredatel organiseerijatel on omavahel asjad läbi mõeldud, arutatud, paika pandud. Loodame õhtu õnnestumist!  
Rahvast on naerutamas naisosades mehed ja meesosades naised. Keerutame jalga bändi saatel, teritame mõistust viktoriinis, näitame osavust võistlustes. Viimastes osalemine pole üldse kohustuslik, tule niisama vaatamagi. Tegevust leitakse ka pisematele lastele. Söögi-joogi saad ise kaasa võtta. Kui midagi üle tahad küsida, siis info ja kontaktisikud leiad paar postitust tagasi olevalt kuulutuselt või oma küla teadetetahvlilt. 

NB!!! Külateater alustab etendusega täpselt kell 19, sestap oleks enne kella seitset ruumis endale-perele istekoha leidmine väga teretulnud.
KOHTUMISENI!

Vähe pipart!

Hea meelega kirjutaks jälle mõne tugeva lugemismulje, aga viimasel ajal läbiloetud (eestlaste)  raamatud on kõik olnud sellised tavalised. Ei hakka ära nimetamagi, pole ju plaanis kirjutajarahva poole kulme kortsutada. Miks ma siis üldse kirjutan? Aga vat tuli pähe selline mõte, et äkki on ärevamad murekuhja-ajad möödas ja inimeste elu stabiilsem,  turvalisem, naerunäolisem, kui enam elevilhoidvaid stseene üle lehekülje ei leia. Tegelaste sebimisedki sellised igapäevased, hea tuttav lugeda. Kokkuminevaid eluseiku on palju, aga sileda pudru seest äädikatilka ei leia. Igatseksin rohkem sellist nalja, nagu Mikweldi raamatuis, kuid see autor on kuhugi kadunud. Loodame, et mitte kaugele maale!
Eilse päeva kinniolekusilt unus hommikul ukseklaasilt maha võtmata ja kui ma just poleks mahakantud ajakirju koridorikasti panema läinud, siis oleks see nähtavasti alles sulgemisajal silma hakanud. Siit järeldus- inimesed ei loe silte! Muidu oleks keegi tänastest külastajatest ikka maininud, et kuule, täna on meil juba neljapäev, sul eilne pühadesilt alles uksel.