Kleepekas

Ursula Poznanski "Erebos", Tiritamm 2014, 446 lehekülge, ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Assajutt, kus oli alles köitev raamat!!! Sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Apollo raamatututvustuses on küll 14+, aga usun, et isegi 12-aastastele võib juba soovitada. Sisukirjelduse leiab sealtsamast ja andeks, et ma sama teiste sõnadega siia kirja ei pane! Raamatukaanel olev napp info ei suuda kahjuks küll kedagi lugema meelitada, olen ennegi sama raamatut riiulist välja võtnud ja jälle tagasi pressinud.
Tähelepanu lapsevanemad- selle raamatuga saab kohe surmkindlalt lugema meelitada kõik arvutinohikust mittelugevad teismelised! Nii et kui mõni selline teil kodus istub ja klahve klõbistab, siis öelge, et see raamat on nagu põnev arvutimäng. Ja seda see ka on!
10 a tagasi vaid paari mängu mänginuna- Tomb Rideris ennast osava saleda Lara Croftina tundes ja teises Chicago tänavatel lõbusalt mittehäviva autoga kihutades oli praegu mulle, poolesajavanusele peagi viiekordsele asjalikule vanaemale selline raamatutegelastest arvutimängu sisseelajatele kaasaelamine täiesti kinnikleepiv. Teismeliste vanematena olin tige, kui sööma ei tuldud ja koolipäevade eel öösel arvuti taga kõveras istuti. Nüüd tegin ise sama- lugesin paksu raamatu ööpäevaga läbi ja vahepeal lausa sundisin ennast vajalikke asju ajama.

Usun, et keegi ei kahetse, kui selle raamatu läbi loeb. 

Lehehunnikusse maetud poksija

Ma poleks iialgi uskunud, et hakkan lugema raamatut, kus juttu poksist. See on üks koledamaid spordialasid üldse. Lömmitaotud ninad ja kolisevad pead, paistes näod ja äravaevatud liigesed. Eks seal ole ka kõike muud, mis igapäevaelu juurde kuulub, tervet raamatut matšidel veetma ei pea.  :) Puhkuse ajal kodulootööd tehes lugemiseks näpistatud üksikud hetked panid mind just kaane kinni plõksatatud raamatu pärast isegi varem ärkama ja söögilaua taga lugema. Kusagil poole raamatu peal mõistsin, et poks võib isegi ilus olla, sellesse uppunule muidugi. Raamatu autoreid ma eriti ei vali, vaatan rohkem, kas sisu võiks huvitada. Oh, loomulikult on mulgi oma lemmikkirjanikud, kes millegipärast vähe juurde kirjutavad. Aga poksija juurde tagasi minnes üllatas mind, et raamatu on kirjutanud naisterahvas. Ega ma sisust rohkem rääkida ei tahakski. Kahe nimekaimu erinevad elud hakkavad kokku sattudes üksteist täiendama ja headus ronib ka siin pahahunniku laele. Head lugemist! 

 Catherine Ryan Hyde „Kui ma su leidsin” 2015, kirjastus ERSEN, 398 lk.