Rõõm

Just lahkusid kaks naaberküla inimest, kes olid juba ammu tahtnud tulla näitust vaatama. Ekstra selleks nad metsast siia sõitma ei hakanud, aga täna möödudes astusid sisse. Mees ütles, et oli lehest lugenud.
Hakkasin mõtlema, et Pärnu leht ei ole seda infot pabervarianti pannud, ainult neti omasse. Pakkusin, et äkki nad siis lugesid valla lehest. Nii oligi.
Oi kui hea meel mul alati on, kui tullakse näitusi vaatama!
Täna on vallas laste spordivõistlused ja siin kena vaikne ja rahulik. Vaid paar last on netis ja lugemas. Kõige suurem tülinorija ja kisaja läks ka natuke aega tagasi ära. Enne oli tunne, et tahaksin kõrvaklappe.
Eile-üleeile samuti. Siis tegelesin uute raamatute tellimisega. Läbimõtlemine ja hindade võrdlemine teatavasti nõuab rahulikku töökeskkonda. Siin seda vaheaja tõttu küll polnud, isegi mänguasjade loopimiseks läks! Tagaajamisest ja valjust kisast rääkimata. Päev otsa olin kasvataja ja tülide lahendaja.

Mängud laual ja tundmatud pruunid sildid

Kui ma koolimajas teisipäeviti laenutuspunktis käisin, oli osadel lastel peale tundide lõppu igav. Mõtlesin, mida nendega peale hakata, et nad ruumis niisama üksteist taga ei ajaks või ainult mikikaid ei loeks.

Ja hakkasin vähehaaval laua- ja kaardimänge tellima. Enamus neist õnneks ongi sama huvitavad, kui poereklaamis lubatud.

Praegugi just mängitakse "Metsa peremeest". Ja natuke aega tagasi lõpetati seenepiltidega kaardimäng. Enne neid olid liikluskaardid, veel enne seenekaardid ja nii edasi. Või õigemini- ja nii tagasi. Kogu aeg on keegi, kes ärgitab teisi mängima.

Koolis olid väga populaarsed kaardimäng "Jonnakas jott" ning raamat "Riietamine. Rokkstaarid, diskodiivad ja pop-printsessid". Nende pabernukkudega mängisid isegi algklasside poisid! Veel on kapsaks mängitud üks täringumäng, kus võitja saab osadest kokku omale kõige suurema jänese.
Suure huvi loodusteemaliste mängude ja raamatute vastu on kindlasti tekitanud Urge vabaajakeskuse matkaring, juhendajaks tore noor mees Argo Linnamäe.
Täna hommikul nt marssisid vaprad matkasellid juba kella 6 ajal Urgelt minema. Omadega rappa:)))
Eile aga oli Saugas järjekordne mälukas ehk valla mälumäng. Piia idee- olgu need praegu kulgevate raamatukogupäevade puhul nö raamatulised, minu teostus. Ei, ma ei hakanud küsima, kes mis raamatu kirjutas, nagu ilmselt kardeti. Otseselt teadmisi kirjanike kohta oli vaja vaid mõnes küsimuses, kus nt pidi teadma kuulsaid vendi või kokku panema pakutud ees- ja perenimed. Oioioi, ega väga ei teatagi nimesid. Jakob Mändmets ja Peet Vallak on ära ununud, Sepa Tiitu ning Sandeni Einarit ei teata! Ainuke, keda kõik teadsid, oli Olavi Ruitlane, eks teda ole praegu ka meedias palju mainitud. Aga uusi huvitavaid nimesid pakuti- Aksel Gailit ja Urmas Kivirähk nt ja Einar Krusten, Jakob Biin ja Aarne Lõhmus, Aet Vallik...... (Ärge nüüd endale NEID nimesid meelde jätke!)
Aga pole hullu! Ei peagi ju kõik meeles seisma. Tuletan meelde- selleks, et õiget kirjanikku/raamatut leida, oleme ALATI abiks meie :)))
Mõni võistkond hiilgas humoorikate vastustega- nt tänavuse Nobeli kirjanduspreemia sai "väike memm mägedest". Ja raamatukogudes kasutatava mõõtühiku- laudimeetri- terminiks pakuti "virnmeetrit" :)
Ja keegi ei olnud enne tulekut sama päeva Pärnu lehte lugenud: küsisin, mille puhul on meie teede äärde ilmunud kihelkondade sildid. Lugesin sellest paar nädalat tagasi ja otsustasin küsida. Ai-ai, sõidetakse sildist iga päev mööda ja ei mõelda, et miks nad selliste imelike kohtade peal on! Kas Sina juba tead?

Lemmikud

Kuidas saab ühte raamatu lugeda mitu kuud? Aga saab- nii mul selle kõige esimese augustikuises blogisissekandes mainitud raamatuga just juhtuski. Alustasin suure hooga. Aga... tulid suvised reisid, siis olid moosid-mahlad. Siis lugesin kaualugemata ajakirju. Siis oli ristsõnade lahendamise maania kallal. Lugesin seda natukesehaaval või vahel unetutel öötundidel. Alles nüüd lõpetasin! Hästi eriline raamat oli tegelikult. Head ütlemised ja südamlik peategelane. Tegevus polnud üldsegi jubepõnev, võibolla sellepärast ma ei kibelenudki seda rutuga lõpuni neelama. Aga lugeda tasub kindlasti! Nagu öökapiraamat:)
Olen alati imestanud, kui kuulsuste käest küsitakse nende öökapiraamatu kohta. Et mis elukas see veel on! Mul sellist siiani polnud. Tavaliselt ma ühte raamatut korduvalt ei loe. Noh lapsepõlves muidugi lugesin oma kodu raamatuid mitu korda. Esiteks siis polnud poodidest lihtsalt uusi lastekaid saada ja teiseks- no need olid mul tõesti suured lemmikud, tekst ammu peas, aga ikka tahtsin korduvalt peategelaseks tagasi.
Paar päeva tagasi oli mu uus lemmik Saale Väester. Kui ma aasta tagasi tema eelmist raamatut "Miks me läbi ei saa?" lugesin, siis oli tunne, et ta on mu akna taga piilumas käinud. No nii sarnased inimesed ja olukorrad ja lausutud laused olid et! Ja uues raamatus "Mõtle positiivselt!" on jälle nagu tegelasi mu lapsepõlvest! Pealkirjad on raamatutel nagu eneseabiõpikuil, kuid need on siiski romaanid. Soovitan väga lugeda! Eriti neil, kes tunnevad, et nende elus on midagi valesti.
Me ei mõtle eriti, et tegelikult on samasuguseid nirusid olukordi ja pingeidtekitavaid inimesi küll ja veel, igaühe elus. Alati tundub, et just minul on praegu kõik halvasti ja kuidas küll teised kõik nii õnnelikud ja edukad ja kaunid saavad olla. Paberil kirjapandut lugedes tuleb äratundmine, hakkab kergem ja meel hakkab väljapääse otsima.
Nädalavahetusel lugesin ühe jutiga läbi Ketlin Priilinnu "Bertrande". No nii kahju oli sellest perest seal raamatus! Olen tema raamatuid ennegi lugenud ja noortele lugejatele laenutamiseks soovitanud. Eluline sisu ja alati lugemakutsuv välimus. (Paljud valivadki lugemiseks raamatuid välimuse järgi).
Kaks järjest loetud head raamatut. Väga erinevad autorid oma sõnakasutuselt, üks selline hästi seletav ja õpetav, teine voolav ja läbilõhki ilukirjanduslik.
Viimasel ajal on trükist tulnud hulganisti raamatuid tänapäeva elust. Et kui loed, siis nagu iseendast. Kõik on nii tuttav ja arusaadav, samamoodi probleemirikas ning natuke masendav nagu meie kõigi elugi. Peategelased rabelevad oma suhete- ja probleemipundarde käes. Samapalju tuleb trükist mälestusi ja elulugusid. Lugemist igale vanusele!

Kiire-kiire-kiire...

Panin omale eile töölt minnes nimekirja arvuti ette, mida kõik täna ära plaanisin teha. 5 asja. Noh ja arvate, et olen siis jõudnud ka või? Esimesed kolm olid pisiasjad, need olen nimekirjast maha suutnud tõmmata ja ära teha, aga viimased on töömahukamad. Kell on juba kaks saamas ja ma pole neid veel puutunudki!!!
Juba kolmandat reedet käib pidevalt uks kinni-lahti-kinni-lahti-kinni-lahti. Pidevalt istub ruumis keegi kas ninapidi arvutis või loeb laua taga lehti. Pidevalt pean süvenema mingi teema otsimisse. Pidevalt jätan laualoleva töölõigukesekese pooleli.
Einoh, praegu ajab juba naerma, et nii tühise asja peale kaeblema kukkusin. Lihtsalt kõike oli korraga ja liiga palju ja ilma mingi vaheta ja tunde järjest.
Juba nagu poes kassapidajal. Au selle ameti pidajaile! Mõni neist on vahel nii tore et! Suudab võhivõõrale (st mulle siis) kena soovi öelda.
Aga tegelikult olen muidugi õnnelik, kui palju rahvast käib. Hoopis kurvem oleks ju kui ei käidaks.
Mul on hea meel, et siiani pole kahe inimese plaan- RK tühja koolimajja üle kolida- läbi läinud. Mida siis küll kõik mitusada siitkandi inimest teeks? Sinna nad iialgi marssima ei hakkaks! RK olgu ikka seal, kus enamus kasutajaid kohe läheduses elab, mitte paari majaga külas, kus keegi kunagi suurt lugemas pole käinud ega päeval kodudeski.
Endiselt olen rõõmus noorte üle, kes nüüd lugema on hakanud, sellest kirjutasin kunagi eelmisel kuul.
Just lubasin kurvalt ühele neiule, et pean tulema talle õhtul koju õe ammu toomata raamatu järgi, kahe minuti pärast oli ta raamatuga siin. Jälle tore!

Näitus kaugel

Mõned külastajad on märganud, et ukse kõrval asuvad riiulipealsed on tühjad.
Saatsin suurema osa oma salvrätitehnikas kaunistatud asjadest (pudelid-vaasid-küünlad-kivid-plaadid) Tamsalusse.
http://www.tamsalu.ee/est/index.php?part=news&id=341
Natuke nässuläinud, mida siiski kahju ära visata, on pagendatud RK-s ühte nurka.

Parim päev...

Täna on üle hulga aja parim päev. Akna taga ladistab lausvihma, mina aga istun peaaegu soojas ruumis. Tõsi ikkagi soojalt sissepakituna, sest siin nagu ei tahakski kunagi soojaks minna!?

Ja kolme tunni jooksul on käinud täpselt üksainus külastaja!!! Ajalooline esmaspäev. :))) Tavaliselt on esmaspäevad rahvarohkeimad.

Ja uskuge või mitte, aga mõnikord on raamatukogutöötajad õnnelikud, kui neil mitte keegi tükk aega uksest sisse ei astu. St, et saab marurahulikult oma igapäevatööd teha. Ei pea midagi pooleli jätma, millesse oled süvenenud.

Nii, ära sõnusin, just tuli tänane teine. Ei tohi kekata midagi!

Sukeldun pikendamisse, tagastamisse, otsingusse ja laenutamisse.

Virnad? Hunnikud? Riidad? Kuidas oleks viisakam öelda?

Täna on mul tegemist järjekordselt suurte hunnikutega. Töölaud on kaetud nädala jooksul tagasitoodud raamatute kirju "vaibaga", mis kõik vajavad ruttu riiulisse tagasipanekut.
Oi, see on üks igav töölõik! Aga kui laud jälle tühi, on hea tunne. Kuni uute hunnikuteni... :)))
Sel nädalal käis ka rohkem inimesi, kui tavaliselt- eelvalijad, peolised.
Ükski raamat ei kõnni ise riiulisse tagasi!:))) Ja riiulis on igal raamatul oma koht. Just nende kahe teise vahel, kust ta välja võetakse, peab ta ka tagasi olema. See on sama, nagu minul ja sinul ja temal on oma kodu ja aadress.
Raamatu sisse tiitellehe pöördele ning tagakaanele on aadress ka märgitud. Ja vaat just selle märgistuse järgi pannaksegi raamat õigesse riiulisse õigele kohale, et järgmise küsija korral ta sealt ka leitav oleks. (Srry, et selline titejutt, aga umbes selle sisuga juttu olen kogu oma töötamise aja rääkinud algklassidele, kui õpetajad on neid raamatukoguga tutvuma toonud).
Ma olen kaks suve olnud püstihädas kahe omaküla piigaga, kes tahavad hirmsasti raamatukogutädi mängida. Ja siis võtavad riiulitest raamatuid välja, aga tagasi sutsavad kuhu juhtub!:(((
Sageli mõni täiskasvanugi uurib mingit teemat ja samamoodi võtab ja sutsab.
Mitu korda olen kindel olnud, et lugeja poolt küsitav raamat lihtsalt peab momendil kogus olemas olema, sest seda pole tükk aega keegi laenutanud. Noh, aga riiulis teda omal kohal ei ole!!!
Raamatutahtja vaatab, et lahmib see töötaja seal riiulite juures, ei tea kas on õige poolpime, totu või lihtsalt ei leia midagi üles.:)))
Kui mul on mitu inimest korraga teenindada, ei jõua ju jälgida kedagi. Ja oleks ka imelik, kui käin ja jõllitan. Inimesel peab siin ikka mugav, kodune ja privaatne olema. Las mõtiskleb ja uurib. Kelle jaoks siis raamatud tellitud on?! Mitte selleks et "oi, ärge midagi puutuge, mul raske tagasi panna"!;)))
Kolmapäeval sain nn positiivset tagasisidet. Kaugemast külast harvakäiv proua küsis ühte uut ja tarka raamatut, mida mul pole ega tule. Kahjuks ühe inimese lugemissoovi pärast ei saa sageli mitutsadat krooni hakkama panna. Kõike ei saa tellida, mis trükist ilmub ja pakkusin, et toon talle raamatu ehk mõnest suuremast kogust. Ning et tellimisvaliku teen olemasoleva raha ja rohkemaarvuliste lugemissoovide järgi. Tema ütles, et on raamatuvalikuga raamatukogus väga rahul ja leiab siit alati huvitavat lugemiseks.

Jalgupidi hunnikus; sari ja india teest lõhnav maja...

Täna hommikul tööle tulles ootasid mind ukse ees kogu küla puude lehed. :)))
Maha kukkunud eilse tormiga. Imelikul kombel neid mujal maja ümbruses ja sõidutee peal polnud.
Tihe märg hunnik just raamatukogu juures! Kukkusin siis õueharjaga ruttu vehkima.
Eilne ilm oli ikka tõeliselt tormine! Majakatusel oleks nagu hiphopparid tantsinud ja sageli oli tunne, et majast sõidaks justkui mööda tankirood või puukoormaga vagunid.
Õues lendles, tuhises, mürises, kolises, undas, vilistas, mühises keski või miski. Puud kummardusid kollektiivselt kellelegi aupaklikult iga paari minuti järel...
Vaesed inimesed, kes kõik Sindi bussilt koolist, töölt vm kilomeetreid jalgsi koju tulema pidid!
Mitu x tegi RK ruumis asuv maja server imelikku häält ja lambid nagu oleks võbelenud, voolu õnneks ära ikka ei läinud.
Kolm päeva oli RK-s tööl valmiskomisjon ja käis äge eelvalimine. "Äge" on muidugi minuvanuste sõnakõlks, aga tegelikult käis ka tublisti rohkem rahvast, kui eelmistel kordadel. Eks komisjonil on siis pühapäeval kergem ja tulijad jagunevad päeva peale ära.

Eakate peoga jäid kohalkäinud väga rahule. Kella viieks olid vabaka toolid-diivanid istujaid täis. Marju (valla sotsiaaltöötaja), mina, Ege (vabaka töötaja) ja esinejaks kutsutud lasteaia muusikaõpetaja Nelli olime ruumi ette valmistanud ning laua katnud. Kehakinnituseks olid Sauga Õie tehtud ülimaitsvad võileivatort ja kringel. Avasõnad lausus vallavanem Vello Tiidermann.

Natuke pabistasin, et kas inimesed peavad pika õhtu vastu. Tavaliselt, kui kellegi naisseltsi esinema kutsun, on esimese tunni lõpuks juba omavahelist vaikset jutukõma kuulda.

Nelli pakkus kõigepealt india teed ja lasi meil ära arvata selle koostist. No oli nagu kaneeli maitset, aga ka mingite taimede lõhn... Väljanägemine, nagu piimaga kohvil. Kõik proovisid ja vastumeelne ei olnud võõras jook kellelegi. Üsna varsti hakkas ruum "india" järgi lõhnama :)))
Ka kommid ja halvaa olid teistmoodi maitse ja aroomiga. Nelli tutvustas end, sest siinpoolsest vallaotsast on temaga kokku puutunud vaid need, kelle lapsed lasteaias on käinud. Ta isegi laulis meile! Laulu, mille sõnad teda eluteel on saatnud.

Põnev oli kuulata tema Indiasse sattumise lugu, sealseid kombeid, huvitavaid inimesi, elulaadi, näha kaasatoodud asju, vaadata sari ümber enda "mässimist".

Poole seitsmest jõudis kohale Ants Lopsik koos oma tantsulastega, mõned juba aastaid tantsinud, teised alles algajad. Kenasti tantsisid ja tublid olid kõik! Marju andis valla poolt lastele tänuks kommikarbid. Mõtlen, et neid lapsi võiks rohkemgi vallaüritustele esinema kutsuda. Kenad soengud, tantsuriided, jalga kõpsuma panev muusika.

Mina, paadunud laintantsija, unustasin kohati end ja jalad hakkasid samme kaasa tegema.


Õhtu jätkus Nelli muljetega, ta näitas jutule juurde filmi Sai Babast. No isegi nii hilja ei hakanud keegi nihelema ega koju kippuma, tähendab esineja oli hea- vahetu ning rääkis südamest.

Tihe nädal

Sel nädalal on maja rahvarohke.
Ringid vabaajakeskuses ehk vabakas töötavad täie auruga. Egele peaks aukirja andma üksi vabaka remontimise eest. Paar päeva on noored ka abiks käinud, üksi või mitmekesi. Minu abi on kahe nädala jooksul piirdunud vaid laudade nihutamisega. Natuke tunnen end ka süüdi, aga ma ju pean olema omas ruumis tööl ning talgupäeval, kui siin rohkem rahvast koos oli, käisid mul kodus külalised.
Esmaspäevast kolmapäevani on eelvalimised ja pühapäeval need päris. Ruum on praegu väga mitteraamatukogulik- valimiskabiinid, pikk laud, nimekiri stendil, mööbel riiulitel ees, nii et vahel raske vajaminevat raamatut kätte saada. Ametlike nägudega naised, kellele tuleb pildiga dokumenti näidata.
Aga täna õhtul on piiiiduuuu! Valla eakatele. Seekord vabakas, mitte raamatukogus. Kahte asja korraga ühte ruumi ei mahu. Saab kringlit, lapsed tantsivad ning Nelli räägib Indiast.

Mitu nädalat hoogtööd

Eile käis üks noor naine raamatukogus ning peale raamatu küsimist ja RVL-i (raamatukogude vaheline laenutus) kohta uurimist küsis, miks oktoobris külauudiseid blogis pole. No pole jõudnud!
Raamatukogus käinud kolleegid arvasid, et osa raamatuid tuleks maha kanda. Tõsi jah, riiulid olidki liiga pungil täis. Paar aastat tagasi, kui mahakandmisakti tegin, ütles üks teine kolleeg lohutuseks, et ega maaraamatukogud pole arhiivid, et kõike säilitada. Seni olin maha kandnud ikka hästi ettevaatlikult. Et klassika ja eesti kirjandus peaks alles olema. Nüüd tegin südame kivikõvaks ja hakkasin aga ühest ruumi otsast pihta ja mitme nädala pärast teises otsas lõpetasin. Koridori kerkisid raamatumäed. Osad mitteväärtuslikud viisin kohe konteinerisse, no ikka sellised, millel pole kõvasid kaani, nagu sinna panna tohib. Teiste puhul lootsin, et ehk mõni viib midagigi omale koju lugemiseks. Kahju oleks ju, kui raamatutega ahju tuld hakatataks! Töötasin kärmelt nagu liinitööline. Aga tunne oli nagu mõrtsukal! Lisaks pidin iga päev kuulama külastajate ohkeid, et oi, „Spartacus“(mul 3 eksemplari, üks maha), oi, „Miki Hiired“ (10 aastakäiku jätsin riiulisse ikka alles), oi, Balzac, Tšehhov (kandsin maha nende artiklid, näidendid ja publitsistika). Jne- kõigi noorepõlveraamatud ja nostalgitsemine. Teisel nädalal enam ei mõjunud. Tunne oli hea, nagu suurpuhastuse ajal.
Tuli meelde poemajja kolimine... Olen iga päev õnnelik oma ilusa suure ruumi üle. Niiiiiiiipalju vaeva sain näha seda sisustades!

Mõnelpool on vallaametnikud uusi RK-de ruume sisustanud ja mõni kolleeg on kõik ise otsinud. Mul vedas tegelikult ikka väga! Ehitusmehed käisid vanas kogus ja lasid mul näidiste hulgast valida kõik seinad ja põrandad, nii materjalid kui värvid!
Ja siis algas mööbli otsimine. Ikka et oleks odavam ja saaks rohkem. Vallale läks kogu ehitus ja sisustus ikka tublisti maksma. Tolleaegne vallavanem Vello Tiidermann ütles, et kui teeme, siis ikka korraliku maja. Riiulid tegi ja kinnitas seintele oma valla firma Sauga Maaehitus minu antud mõõtude järgi. Kahes variandis, lastele madalamad. Kenad naturaalse puidu värvi. Olen nendega väga rahul!!! Riiulite ja seinte-põranda värvi järgi otsisin lauad ning laenutusleti. Ribakardinad valisin ka riiulitega sama värvi. Mõtlesin, et raamatud on kirjud, olgu siis ruumis paar põhivärvi, et omal ja külastajatel silm ei väsiks. Kasutatud mööbli poest leidsin peaaegu uue diivanikomplekti, hiljem punnisin ühes uues mööblipoes, et soovin just sama värvi pruune toole tellida, toogu oma kunstnahk kust tahavad kohale. Toolid tehtigi Tallinnas valmis. Diivanitega sama värvi.

Kõik see nõudis mitu kuud eeltööd ja ootamist, kuni kaup kohale jõuab. Ära käisime oma perega kõike ise toomas ja ekskaasa koos pojaga panid mööblit kokku.
Algusest peale oli mul mõte, et riiulid oleksid kõrvuti seinte ääres ja üheteemaline kirjandus jookseks loogiliselt järjest, mitte ei jätkuks kuskil nurga taga järgmises riiulireas. Meie ise jah teame oma liigitussüsteemi, aga külastaja ei peagi teadma, mis millele järgneb. Tema tahab üheteemalisi raamatuid koos näha. Hea, et kogu ruum on mul silma all ja lugejal mingigi hirm näppamise ees. Ma ju näen kogu aeg, mis ta teeb! Vanas kogus olid paaririiulised read ja noored neiud nagistasid kogu aeg ajakirjadest lauljate pilte välja lõigata, kadus ka kohustuslikku kirjandust.

Loopisin veel välja vana kataloogikapi. Kogu fondi sisestasin paari aasta jooksul raamatukoguprogrammi ja kataloogikaartidelt abi otsimise järgi pole enam vajadust. Kapp oli küll hiigelraske, aga poja abiga sai see minema veetud. Nii kahju oli kaarte ära visata! Milline suur töö sai nendega aastakümneid nähtud! (See amet õpetab vähemalt tähestiku une pealt selgeks). Iga raamatu kohta oli vanasti vähemalt 2 kataloogikaarti, üks autori ja teine sisu järgi tähestikuliselt karpides, mõne kohta veel täiendkirje. No ja raamatuid on kogudes ju tuhandeid! Õigesse kohta sättis kaardid muidugi RKtöötaja.

Laudi-toole sättisin mitut moodi ümber, aga ei jäänud ühegi variandiga rahule. Enne olid kõik kolm lauda eraldi. Eesti inimene teatavasti tahab olla ruumimeeter teisest inimesest eemal. Ees istuvad tavaliselt lehelugejad, igaüks ise laua taga ja tagapool lapsed kas vaatavad suuri raamatuid või mängivad lauamänge, kui neid rohkem koos on. Nüüd aga on lauad koos. Vaatan, kas harjutakse.

Praegu pean sukelduma veel kaua-kaua mahakandmisaktidesse. Kõik see mitu tuhat tuleb ju aktidesse kanda, RK programmist ja veel ka inventariraamatutest maha kanda.

Vägisi tuleb vahel meelde ühe Tammiste tuttava aastaid tagasi lausutud sõnad: "Küll sinul on ikka hea töökoht, midagi siin teha pole, sa saad ju töö ajal lastele supi ka valmis keeta!"
No tule taevas appi- kes siis uusi raamatuid tellib, kes neid töötleb ja RKprogrammi salvestab, kes vanu parandab, kes ruumi koristab, kes igatsugu akte jmt teeb, kes iga päev laste järelt liiva pühib ja kommipabereid koristab, kes kõik inimeste mured ära kuulab, kes otsib neile abi vallast vm, kes..., kes... kes... Ma ei jõua tavaliselt lehtigi töö ajal läbi lugeda, tassin koju ja hommikusöögi ajal alles sirvin läbi. Või loen korraga nädalavahetusel kogu nädala kraami läbi. Vanad uudised;)
Samamoodi võib öelda ka poemüüja kohta, et ah, mis tal seal teha, istub ja ootab ostjaid, aga tema ju ka teeb eel- ja järeltöid- mõtleb läbi, mida ostetaks, tellib, pakib, sätib riiulile, teeb hinnasilte. Igas töös on midagi, mida selle mittetegija ei näe ega tea.

Ja külauudiseid täna ikkagi ei jõua;(((

Aitäh magamata öö eest.... linikud!

Täna öösel ajas mind kahe paiku mobla üles. Kuna oli tundmatu nr, panin kinni, arvates, et tegu kindlasti valeühendusega. Piilusin ka igaks juhuks raamatukogu poole, aga maja tundus tavaline, keegi ümber ei liikunud. Aga uni enam ei tulnud ja lugesin end lõpuks tunni pärast magama.
Ja siis... Viie paiku jälle moblapõrin! Otsustasin vastu võtta, number algas sarnaselt, kui eelmiselgi helistajal. Ja tuligi välja, et raamatukogus häire ja helistajaks turvafirma.
Eks sebisin siis ruttu midagi selga ja vaatama.
Rahu ja vaikus, vaikus ja rahu, vaid serveriundamine. No täitsa tavaline öine raamatukogu!:)))
Käisin ruumis ringi ja otsisin pakse kärbseid või et ehk tuli valimiskabiinide detailide vedamise ajal päeval mõni sügisene liblikas sooja. Aga ei midagi!
Lõpuks vaatasin anduri poole, et mida sa nüüd siis jamad minuga sedasi mitu x öö jooksul. Ja oh jeerum küll- lae all rippuvad ilusad Elle linikud hõljusid tasakesi radikasoojas õhus!
Niiiii, linikud olidki minu magamata öös süüdi! Ei teagi nüüd mis teha, teistmoodi seda näitust eksponeerida ei oska?! Suured linikud on ilusad just rippudes. Aasa nägi neid riputades nii suurt vaeva. Need on kinni seotud ja pole mõeldav, et hakkan igal õhtul lae all ronima ja neid lahti siduma. No mul on veel mitu tundi tööpäeva lõpuni aega midagi välja nuputada.

Raamatukogus ripub „pesu“ nööril.

1.oktoobrist kuni 15.novembrini võib raamatukogus näha nööril rippuvaid pesulõksudega kinnitatud linikuid.
Kaugemalt vaadates tundub, et tegemist on peene tikkimistööga, lähemale astudes aga osutuvad tikandid hoopis riidele maalituiks. Kauni töö tegija on pärnakas Elle Akerberg. Tema käsitöid on raamatukogu külastajad juba varemgi näinud- kevadel oli üleval näitus raamil kootud vaipadest, mida käidi vaatamas lähedalt ja kaugelt ja see on olnud kõikidest Urge raamatukogus ülevalolnud näitustest seni kõige edukam.

Elle rääkis, et tikkimine võtab palju aega, seepärast otsustas ta proovida hoopis riidele joonistamist. Poodides on selleks huvitavaid asju saada- riidepliiats, läbikumavad ja nö mahulised tekstiilivärvid, mis triikides riidele kinnistuvad. Mõne rahvusliku mustri on ta saanud vanadest ajakirjadest, mõne suurendanud postkaardilt või mõelnud ise välja. Üks linik on aga kaunistatud värvi sisse kastetud poolekslõigatud puuviljadega, hiljem riidepliiatsiga kontuurid üle joonistatud. Teisel on värvilised ussikesed, kolmandal rahvatantsijad, neljandal ornament, viiendal kevadised putukad ja lilled.... Mõne liniku juurde on ta teinud ka sobivad nõud või küünlad.
Elle õde on tematehtud linikuid kinkinud eestipäraste suveniiridena projektide raames siinkäinud välismaalastele. Ellel on veelgi üllatusi varuks, mõne aja pärast ootame siia tema klaasimaale.



Elle on ise enda kohta kirjutanud järgmist:
Sirvides kord vanu mustrilehti, hakkas silma mitmeid tikkimiseks pakutud mustreid. Tikkimine, teadagi, on aga küllaltki aeganõudev ettevõtmine. Nii tekkiski mõte katsetada tikandi asemel triikimisega kinnituvaid tekstiilivärve kangale meelepärase mustri saamiseks. Vaja läks ju ainult pintslit, mõned värvid ja heledamat riidetükki. Valmis töö ääristamiseks sobis ka kunagi kingipaki ümber olnud huvitav pael või mõni meeter poepitsi. Nii valmisid esimesed linikud. Nüüdseks on neid kogunenud juba rohkem. Uusi ideid ja mustreid jagab aga loodus ise, olgu see siis kevadine tulbipeenar või sügis oma värvikusega.
Valikut aja jooksul valminud töödest pakungi nüüd huvilistele vaadata.

Elle Akerberg



Ootame kõiki huvilisi uusi ideid saama ja silma rõõmustama!
Raamatukogu lahti: E 13-20, T-R 10-17