Mõjutaja

Kui kusagil küsitakse, kes on sinu/teie lemmikkirjanik, olen ma kõhkelmatult vastanud- Astrid Lindgren. Mul on tunne, et meie huumorisooned on samast tüvest pärit.
Minu põlvkonnal polnud AL-st muud lugeda, kui korduvalt, pähejäämiseni Bullerby lapsi, Pipit, meisterdetektiiv Blomkvisti ja Karlssonit. Kui aga praegu tööl riiulisse vaatan, näen kohe mitut lauditäit! Olen need kõik nüüd täiskasvanuna läbi ka lugenud, aga nende raamatutega pole tekkinud sellist kambajõmmi tunnet. On jah humoorikad, põnevad, huvitavad, lastepärased, jne, aga tuu põle tuu! Mina elasin raamatusse nii sisse, et oleks nagu ise üks peategelastest olnud, kord üks, kord teine.
Vahel Bullerby lapsi või Pipit välja laenutades olen mõnele lapsele või emale ka maininud, et see oli mul kodus olemas ja lugesin oma raamatu nii kapsaks, et see raamatukogu oma on ka tervem!
Teiste temast mõjutatutega olen elus ka kohtunud. Me tunneme üksteist ära nagu ühe sekti liikmed. Meie omavahelised jutu sisse pikitud väljendid on olnud umbes selline: "Minu nimi on Liivia (Riina/Eha/Marge/Meeli). Ma olen tüdruk. Muide seda on nimestki kuulda" ;))) Või: "Ärge minu pärast kartke. Mina saan alati hakkama!"
See on umbes sama, et "Me oleme Tallinnast, me maksame" või "Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine".
Kes selle sees pole kasvanud, see ei mõista.
Vanasti oli hea, kui aastas paar uut lasteraamatut ilmus, üksikud mustvalged kriipsujoonised sees või hoopiski ilma piltideta! Seepärast olidki kõik raamatud, lastesaated ja multikad meil peas.

Hea meel!

Eile käisin Pärnus Keskraamatukogus meie raamatukogutädide igakuisel seminaril. Pean häbiga tunnistama, et olin kogu seminari ajal väga unine. Põhjuseks see, et keegi meie majast väristab see nädal oma mobiili igal hommikul kell pool 6 ja noh minul ka kohe plaksti silmad lahti ja enam und ei tule! Ühismaja rõõm on läbikostvad paneelid! Ega sellest need muidugi aru ei saa, kes eramutes elavad.
Teisel päevapoolel oli kodulehe tegemisest rääkimas Leo Ariva Viljandist. Oi, kui palju häid mõtteid ma tema jutust sain! Mul oli kohe tunne, et mu ajutegevus on suure suitsujoana või siksakina näha. Esineja oli suure eeltöö ära teinud, vaadanud üle raamatukogude kodukad (osadel mitte iseseisvad, vaid valla kodukate all) ja blogisid. Nimetas ka üksikuid nimesid, neid kiites või mõne veakese esile tuues.
Ja siis järsku olin täiesti virge- nimelt ütles ta, et talle meeldisid väga Urge ja Sauga RK-de blogid, need on väga inimlikud ja hea, kui blogist saab ka tundeid lugeda, sest raamatukogu ongi selline tundeline koht.
Kiitust on alati hea kuulda, eriti, kui see pole selline viisakas ja sunnitud, mida täiskasvanud tavaliselt omavahel kasutavad, vaid tuleb südamest (selle vahe tunnetab enamik inimesi ka ära).

Näitused enne ja nüüd

Aasta tagasi otsisin meeleheitlikult näituste eksponeerimiseks sobivaid riiuleid akende alla.
See mõte, et tooks kultuura kohapeale külla kätte, oli mul juba mitmeaastatagune. Susises ajusopis, aga teostuseni läks pikalt aega, sest ma pean alati kõik asjad selgeks mõtlema ja ette ära pabistama...
Nonii, kõvasti netis surfanud ja mööda mööblipoode kolanud, leidsingi viimaks just sellised, mis vaja- 60 cm laiad ning kõhuallaulatuvad.

Kõige esimese näituse avasime suure avapauguga- mööda ruumi olid laiali laotatud kõik käsitööringi hooajal tehtud asjad. Ja teise näituse ajaks olid juba ruumis riiulid!!! Lapsed olid puutööringis kaunistanud ära mitmesugused puidujäägid. Kohale tuli ajakirjanik ja vallaametnikke ning muid huvilisi. Kõik kiitsid ringijuhendajat Heini Soobikut.
Sellest saadik on siin väljas olnud väga erinevad käsitöö- ja fotonäitused. Uued kokkulepped ja järjekord on juba järgmise suveni. Et tegijaid tunnustada, olen alati uutest näitustest ka kohalikku lehte ja Pärnu raadiot teavitanud. Ja tore on see, et maja külastajad astuvad sisse ja kiikavad kohe näituse poole, et mis sul siis praegu üleval on, kas on juba nähtu või uus. Ja täiesti võõraid astub ka vahel sisse, kõnnivad, vaatavad näituse ära, tänavad ja lahkuvad. Kusagil netis peaks näitusepind ja ruumi andmed üleval olema, miskid tudengid käisid vaatamas-mõõtmas.
Fotosüüdistused näitustest on üleval valla kodukal galeriis kultuuriteema all.


http://www.24tundi.ee/?id=122104

http://www.parnupostimees.ee/?id=68775

http://www.pfm.ee/index.php?id=21&tx_ttnews%5BpS%5D=1209589200&tx_ttnews%5BpL%5D=2678399&tx_ttnews%5Barc%5D=1&tx_ttnews%5Bpointer%5D=14&tx_ttnews%5Btt_news%5D=5941&tx_ttnews%5BbackPid%5D=20&cHash=e159f64c49

Praegu rohkem ei leidnud, aga neid kajastusi oli ikka veel. Lisaks igapäevane info Pärnu lehe näitusterubriigis.
Vahel mõni küsib, et kust sa kõik need inimesed leiad, kes selliseid imelisi asju teevad? Vastan siis, et nad ise jõuavad kuidagi minuni, elu viib kokku ja mul pole muud vajagi kui nööbist haarata ;)

Noh ja nüüd siis see keikse viimasem näitus ehk verivärske ikka:

Õeksed Jaanika (keda tunnen ühislaulmistelt vabaka vabalavadelt) ja Evelin on kahepeale kokku pannud vahva näituse laste fotodest, joonistustest ja naljakatest ütlemisest. Kõik väga kenasti ja korrektselt kujundatud ning paberraamistuses!
Paljudes lastega peredes on kuskil sahtlinurgas alles laste joonistused ja mõned üksikud kirjutavad üles nende naljakaid ütlemisi. Nagu näiteks laste arutlus, kas naabri koer on Tommi või Anni- ei, tal oli täitsa poisi nägu peas!
Need on PEREVÄÄRTUS, mida õdusatel õhtutel koos hiljem vaadata-meenutada! Mõnes peres aga sokutatakse pildid-kaardid-käsitööd, mis lapsed sooja südamega on teinud ja mille üle nad ise nii uhked on, salaja ahju või prügikasti. Ja väga vähesed julgevad neid väärtusi ka teiste inimeste ette tuua nagu Jaanika ja Evelin!
Kõik on oodatud nii avamisele, kui tulla ei saa, ka hiljem vaatama- ja muigama!

MASU jõudis minu majja

Juhtus eile selline imelik asi, et tuli vanamammi raamatukokku, vaatas riiuleid ja lehestendi ning puhises vihaselt. Ja siis pistis kisama, et kuhu sa kõik lehed oled pannud. Näitasin talle tavalist kohta, kus perioodika ikka olnud on. Hakkas karjuma, et sa ei taha mulle enam uusi lehti anda. Olin muidugi äärmiselt üllatunud- kuna ta käib mitu x nädalas, on tema just see, kes alati hommikuti uusi lehti-ajakirju laenutab. Ma siis püüdsin kannatlikult seletada (ta ei kuule hästi, niisiis pidin kõvemini kisama), et kuna tellimisrahasid on vähendatud, käibki perioodikat nüüdsest vähem, et selle kohta on mul ju koridoris stendil ka teade väljas, tule loe. Luges jutu sildilt ära ja hakkas karjuma, et sina ei taha mulle uusi anda ja nimelt peidad neid minu eest ära. Ei aidanud mu selgitused!!!
Kui sellest ka oma kolleegidele üle Eesti kirjutasin, olid kõik küll väga imestunud, et mis inimesed teil seal küll elavad. Novot, me ju töötame kõik maaraamatukogudes, kus külaelanikud on head tuttavad ja ramsitädiga sõnelustesse tavaliselt ei laskuta. Ollakse ikka heatahtlikud nii siin- kui sealpool laenutusletti. Sellist olukorda ma kujutaksin ette rohkem kuskil linna teenindusasutuses.

Urge uudised

Otsustasin siia ka külauudiseid kirjutama hakata. Mingit külakroonikut pole meil ju kunagi olnud ja uute asjadega harjud nii ruttu ära, et hiljem annab meenutada millal ja mis oli.

Ei tea nüüd kohe, kellele külarahva tänusõnad edasi öelda- teed hakkavad korda saama! Nii külavahel, kui ümberringi. Rakvere maanteel, mida meiekandi rahvas Sinti ning linna jalgsikäiguks/autosõiduks kasutab, on 10 km pikkuselt öirorahadega teeparandust tehtud, sügisel lõpetavad. Momendil on vanu kihte maha kooritud, tänu millele sai kõvakatte ka teelõik Urgelt Kilksama teeristini. No see tee oli ammugi juba nii õudne, et hambad plaksusid ja autoparandusest ma ei räägigi- rallitajad kindlasti noogutavad;) Veel on nüüd kõvakatte all teejupp alajaama teeotsast edasi ojasilla poole ning endise töökoja juurest Metsaküla (ehk ametliku nimega Rütavere) poole.
Seevastu on mure Urge keskuse tee pärast (jah, just sellise nimetuse oleme nüüd oma külavaheteele saanud. Kevadel olid künkad keset teed ja nüüd on mõni koht nagu sõelapõhi. Aga küllap jõutakse varsti nendenigi, igatahes olen vallaametnikku oma murekirjadega juba piinanud.
Meil on külas ka oma vaatamisväärsus! Kungise vana talu vundamendi müüride peale külakeskmes on külavanema Harri Linnu pere teinud imeilusa lilleaia! Iga aasta üllatavad nad millegi uuega- eelmine suvi näiteks saime imetleda eri liiki hostasid, tänavu paistab, et on roosiaasta. Korda on tehtud kaev ja mitmel pool on lillekastid ning uhked kivitornid, lillesülemid kukil. Aiakujunduses on kasutatud kive ja puitu. Erika Lind lubas mul küllasattunutega lilleaias jalutada. Olen tema luba mitmelgi korral kasutanud, näidanud aeda kaugemaltkäivatele lugejatele, külakeskuse maja ees peatunud jalgratturite grupile; viimastele rääkisin ka ajaloost ja tänapäevast ning tegin ringkäigu Külakeskuses tutvustades raamatukogu ja vabaajakeskust.
Samuti meeldisid lilled ja kaev Jänesselja lasteaia lõpurühmale, kellele ma mai keskel nö kohalik giid olin. Lastega käisime veel paisul ja Pulli asulakohas. Lapsed küsivad palju ja on hea kujutlusvõimega- kui neile ürginimeste eluolust rääkisin ja pilte näitasin, oli endalgi tunne, et nood jooksevad loomanahkades ürpides meie ümber ja näitavad omi tööriistu.
Elektriasjandust väga ei jaga, aga paisul tegin targa näo pähe ja näitasin, et noh poisid, seal ja seal (tegelikult ka) olid vanasti elektrimootorid ja generaatorid, teate ju küll. Ja poisid noogutasid tarkade nägudega;)
Kured on meil väga hoolsalt töötanud viimased aastad ja sahinad käivad, et neil on varsti jälle paar pambuga reisu plaanis. Tore on vaadata, kuidas 3-5 emmet kõrvuti oma lastega jalutavad. Ja lastel hea koos kasvada ning mängida.
Lastepõud on nüüdseks otsas, põhiliselt algklassiealisi kilkab mänguväljakul hommikust õhtuni. Raskes murdeeas noori seevastu napib. Aga pealekahekümneseid jälle on hulgim.
Malevlased aitasid suvel mänguväljakut ja majaümbrust korrastada ning värvida.
Vald tellis omale kuuluva maa, st Külakeskuse maja ümbruse ja muruplatside niitmise. Korter- ja eramajad hooldavad omi ümbrusi kuidas kes, üldiselt on kõik ilus ja korras.

LUGEMISELAMUS

Victoria Clayton "Lootus jääb" oli raamat, mille ma algul kohe käest ära panin- tundus teine liiga igav ja veniv ja sutsu imelikki. Aga midagi jäi justkui kripeldama. Ja kui vahepeal olin ühe "sinise" sisse ahminud, nii et reedel lõpetasin ja esmaspäeval oli juba ununud;), siis võtsin ta jälle kätte. Ja hea, uskuge mind! Kirjaniku omamoodi vaheletorgatud mõtetega harjub ruttu, sest need on otse elust. Paljude lausete peale tuleb mulle konkreetne inimene silme ette, kes käitus just samuti, nagu raamatus mõni tegelanegi.
Mul on eluaeg, või noh, sellest saati ikka, kui raamatuid loen, kaustik, kuhu kirjutan raamatutest loetud mõtteid, mis eriti hinge lähevad või minu elus millegiga seostuvad. Üks saab täis, võtan teise...
Praegu, kui loetud on veerand raamatut, olen juba nii 10-nd mõtet ellu kaasa saanud