Käsitööringi näitus

Kolmapäeval, 29. juunil kell 16.00

Urge raamatukogus

Urge Vabaajakeskuse käsitööringi näituse avamine.

Pildil keskel ringijuhendaja Aili Järvesaar

Septembrist saadik on oma näppe osavaks ja meelt leidlikuks pusinud nii noormehed kui neiud, nii emad kui vanaemad... Ringijuhendaja Aili Järvesaarel jätkub uusi ideid ning tähelepanu ja heatahtlikkust igaühele. Näitus jääb üles kuni septembrini, et suvel puhkajad silmailust ilma ei jääks.

ILUSAT SUVE ALGUST
JA HÄID JAANE!

Ma olen ilus!

Pean oma neli postitust tagasi kirjutatud sõnu sööma ja vea parandama- "Ma olen kole" ei olnudki lõpuni lugedes ja järele seedides nii kole, kui ta esialgu tundus. Mu arvamus ei muutunud mitte õnneliku lõpu tõttu. Autori eneseteraapiline pettumustunnete väljapuristamine muutus kusagil raamatu keskel enda haletsemisest humoorikasvoolavaks. Jälle leidsin ridamisi endale üleskirjutamist väärivaid mõtteid. Tore, kui inimesed järskudest elumuutustest paranevad! Olgu siis abivahend milline tahes- kes räägib, kes kirjutab, kes läheb metsa või mere äärde... Peaasi, et millegistki leiti elu edasiviiv jõud ja eneseusk!

Roosaprillipäevad ja ajaloost "raske" raamatukoguruum

Viimase 24 tunni jooksul on meeldivad sündmused meeled nii ärevile ajanud, et nagu sipelgad oleksid .....s. Üldse rahulikult olla ei saa!

Eile peale lõunat avati Saugas pidulikult noortekeskuse-raamatukogu maja.
No on ikka tase!!!
Kärjeline nagu mummimaja! Ilus. Suur. Must. Kirju.
Kangad. Kardinad. Saun. Heamõnuskodune aura.
Valgustus. Tehnika! Pillid!! SAAL!!!
Oi, kuidas ma kodus tervituskõnet harjutasin! Terve minekutee veel kihutamise kõrvaltki... Tahtsin öelda midagi sooja kolmele tublile naisele, kes oma elus nii peensusteni ehituse ja sisustusega kindlasti enne kokku pole puutunudki. Saingi öeldud, ei puterdanud, jõudis kohale. Kalli tehti ka. :)
Olete te näinud räppivat raamatukogu juhatajat? Mina nüüd olen! :) Seda, et mingi esinemisüllatus tulemas on, sain aimu juba natuke aega tagasi, aga olin selle eilseks ära unustanud. Kogunenud külalised ja omad olid kõik saali end sisse seadnud, kui korraga ruum pimedaks tehti. Lavale suitsu sisse ilmunud naised rabasid vaimukate räpisalmidega.
Lasteaia ansambel laulis. Tänati ja tervitati, öeldi häid sõnu ja anti üle lilli-kingitusi. Nauditi Õie tehtud torte, noored neiud jagasid maitsvat puuviljabooli, Vesteldi ja aeti muuhulgas mõni tööasi korda. Saalis näidati valla noorte omatehtud filmi. Jalutati mööda maja ja imetleti sisustust.
Kui mul poleks õhtune teatrietendus ees oodanud, siis ma nii ruttu ja kahjutundega poleks lahkuma pidanud.
Uhke tunne ilusa maja üle ja põnevil tulevikuootus jäi minnes hinge.

Just hetk tagasi tõi tähtajaga veidi hilinenu kotitäie Pärnu linna mahemaasikaid! Oi- on suured ja maitsvad! Roosa meeleolu jätkub!

Täna hommikul toodi Sindi muuseumist siia Eesti Põllumajandusmuuseumi rändnäitus "Tõhela- aeg ja inimesed". Näitus on pühendatud Eesti vabariigi 90. aastapäevale. Suurtel ripp- ja fototahvlitel on Tõhela kandi ajalugu ja inimesed viimase saja aasta vältel, kuraatoriks Mare Viiralt, kunstnik Maarika Tangi. Igal tahvlil on kujutatud omaette teemat- talutööd, asustus, küüditamine, talud... Olen elevil ka selle pärast, et ühel pildil on keegi M.Kirikal, kes võib vabalt olla mu vanaisa. Suurest habemest piiluv naeratus tundubki kuidagi tuttav. Mu bioloogilise isa suguvõsa on pärit Tõhelast, ta elab suvisel ajal praegugu seal ja hoiab kodumaja korras.
Kindlasti uurin tõe välja ja saan juuri näidata ka oma lastele.
Fotod ja jutt sobiksid igasse Eestimaa külla. Olid ju seltsid, kursused, meiereid, edukad talud igal pool. Vaid inimeste nimed oleksid teised...
See on näitus, mida tasub vaatama tulla!!!
Septembri lõpuni kindlasti vaatavad need kenakssätitud ammukadunud inimesed fotodelt rõõmsalt iga päev minu poole ja tänapäevaks äralagunenud või hoopis uuesti taastatud majadel on uksed kutsuvalt valla...

Laua- ja toolisadu

Kõlab nagu mööblipoe reklaam, eksole! :D
Tegelikul toodi mulle täna Taali kooli sööklast laudi ja taburette. (Koos hulgalise nätsulisandiga põhjade all). Nüüd me ei pea enam suuremate ürituste ajal vabakaga üksteist lauatuks laenama. Et kui ühel midagi toimub, siis teine veab tema poole oma ruumi tühjaks. Ja on ise ajutiselt natuke hädas. Nelja laua taha mahub istuma veel 20 inimest. Samapalju on juures ka taburette. Õnneks sobivad need heleda tooni poolest kogu muu sisustusega nagu ... nagu... Noh mis? No nagu taburett istumise ja laud küünarnuki alla!? :)
Igaljuhul suured tänud jälle valla poole teele!!!

Läbi Udu

Ära on kirjutamata veel üks lugemiselamus.
Stephen Kingi- Udu.
Pärast Mobla läbilugemist olin Kingist suuures vaimustuses. Kusagil kõrva taga tuikas, et kuulekuule- ega`s kõik tema raamatud sama head saa olla! Lootus vaidles vastu, et ON, ON!!! LOE MEID! :) Nii ma siis tegingi uurimustöid, mis raamatukogust mida saaks. Jõesuust palusin Udu ja Paikuselt Tumeda Torni avaraamatu.
Alustasin Udust. Nagu ka Mobla puhul, ei saanud ma kohe end selle kirjanikuga ühele lainele ja lugesin alguslehti veel korra. Seal on selline olustiku kirjeldus. Ma olen harjunud, et põnevusraamatud on peaaegu kohe algusest sissehaaravad. Ja siis, pärast paarikümmet lehte, hakkasin muretsema. Miski ähvardav ja üleloomulik oli tulekul! Päriselus ma sellises olukorras küll olla ei julgeks, tahaks minna seljaga vastu seina ja olla nägupidi valmis. Isegi praegu, kirjutades, tunnen õlgadel seda vastikut ohutunnet.
Ja siiiiiiis- ta tulebki... Hiilivalt ja haudvaikselt... Raskelt-rõskelt... Imbub... AAAAAAAPPPIIIIIII - HAARAB!!! Ajab inimesed segaseks. Ja tekitab lootusetut lootust kõige kõvema kisaja ümber kogunejates.
Mina oleks olnud vist see tüüp, kes tormab lõuates õue, vihaga, hävitama endast suuremat; ühesõnaga hukkuja. Aga võib-olla ka see, kes istub ja koogutab nürilt; ühesõnaga lootusetu surmaootaja. Olenevalt, kas ma asuksin tegutsema kohe algul või ülejärgmisel päeval.
Rohkem ei paljasta! See pole Punamütsikese muinasjutt, mida saab edasi rääkida! :P


Kingiga seoses tuleb meelde üks nali eelmisest kuust.
Niisiis sõidame me Paikuse Marikaga koolitusele bussis kõrvu ja vestleme üle hulga aja. Siis küsib Marika: kuule, kas see (K)kingateema on endiselt päevakorral ja hakkab midagi suuremat koti seest välja harutama. Mina muidugi jõuan juba imestada, millal me temaga mu suurest jalanumbrist ja pidevast kingapuudusest oleme rääkinud ja ega ta ometi mulle väikest numbrit ei hakka pakkuma... Siis võtab Marika kotist Kingi raamatu... :) Ja imestab, miks ma äkki naerma hakkan.

Nii- ja naamoodi elud

Haiguslehtedest tuleb enda jaoks võtta see parim osa- vaba aeg! Kuna isegi kummardamine on alles keelatud ja ausalt öeldes on ka väga ebamugav, siis kasutan aega lugemiseks. Käsi haaras ilma mõtte kaasabita töölt riiulist kaks uut. Alateadlikult äkki? Oligi hea, et need nii erinevad sattusid, on mille üle mõelda. Ja mõtlemisaega on praegu ka ikka kuhjaga... Selle rohelise kohta võib öelda, et sobib hästi neile, kes eelistavad kergemat, ajaviidet. Ise lugesin viimati taolisi viienda klassi järel suvel kaks-kolm päevas. Siis vist saidki lasteraamatukogust need otsa ja isu ka täis. Mäletan, et laenutusaeg oli kaks nädalat ja korraga võis võtta 5 tk. Käisin ülepäeva. Kõik laabub sellistes raamatutes kogu aeg hästi. Peakangelane on kangelaslik ja vapper, vajalikud inimesed ilmuvad ohuhetkedel päästma just õigetel sekunditel, kasvõi mitukümmend aastat hiljem ja teises maakera otsas... ( Noh umbes nagu Sidney Foxi seiklused, unetud teavad seda ülivarahommikust seriaali.) Kui ma iseloomult nii skeptiline ja ette läbimõtlev (loe = -pabistav) poleks, siis see raamat oleks mulle isegi võinud meeldida. Nüüd võttis ainult muigama ja pead vangutama. Aga vabandan autori ees- need olin minu tunded. Suurele hulgale lugejaile see kindlasti meeldib! Ja miks ma selle ülemise selliseks olen venitanud!? Ikka tahtlikult, sest just sellega saan ma oma muljeid väljendada. See ON ülepaisutatud! Mis siis, et oletatavasti värskest valust kirjutatud... Minu arvamust ei mõjuta üldsegi paar nädalat tagasi Ekspressi meesajakirjaniku väga üleolev raamatu mahamaterdamine. Teadagi- mehed! Nad ei saagi saama ju naisekehasse pugemata-seal elamata meist aru! Kui ma Kintzu esimeste lehekülgede järel olin vaimustuses ja kirjutasin elutõdesid aforismikaustikusse maha, siis üsna pea hakkas kõik vastu. Ma püüan teda lugedes kogu aeg ju mõista, aga ... nagu kordus oleks peal. Keegi ei vaata sama filmi 23 korda, järjest. Ja kes suudaks sama (n)jutuhala kuulata nädalaid ja kuid järjest. Isegi parimad sõbrannad mitte, onju?! Monitor ei väsi! Valuraamatuid olen omale silma taha pannud veel üsna mitmeid, ehk puhkuse ajal... Ma loen need mõned lehed veel lõpuni. No nii hale see raamat nüüd ka pole, et pooleli peaks jätma. Hea on! Sarrrkassstiline! Tunnen kaasa! Ja veendun järjekordselt, et energiavampiire on rohkem, kui need kaks, kes minu elu kõvasti kujundasid. Eks me leiamegi ju igast loetust just selle üles, mis meil samamoodi või ligilähedaselt on olnud. Just see puudutabki ja liigutab...

Kinnipäevad

1. -10. juunil raamatukogu suletud- taastun peale mandlioppi.
Tagasi toodud raamatud saab jätta kõrvale vabaajakeskusse selle lahtiolekuaegadel, pikendada saab meili teel urge@pkr.ee või sõnumiga telefonile 56 669 878.