Blogipidamine on selles mõttes kasulik, et alati saab kasvõi aastate pärast üle kontrollida mingi sündmuse toimumiskuupäeva või meelde tuletada, kes esinedes mida rääkis. Aga kirjutamiseks peab olema vaba aega. Kasvõi natukenegi, ja ka "jooksvat sulge". Kui kumbagi parajasti võtta pole, siis tekivad pikemad mustad augud. Juba kolmas aasta on neid auke siin üsna tihedalt ja kaootiliselt. Nagu punkari sukapükstel! ;) Paberile kriblatud märksõnu ja ürituste sisusid, äraolnu-toimunu kululutusi aga muudkui kuhjub. Selles mõttes oli vana hea paberiaeg siiski parem- ei olnud loota, et viskan homme paar lauset ja kümme fotot "veispukki" ja küll siis kõik meelde jääb.
FB-st on aga palju kasu ka, kui on aega seal iga päev tuhlata, siis võib avastada, et näe- homme hea kontsert vmt. Juhtub, et ka täna, ja kohe on minek. Kõiksugu kampaaniad ei jää märkamata, eriti siis, kui keegi tahab sinu osalemist ja vastav soov sinu ajajoonele ilmub. Mina avastasin täna nt, et juba mitu päeva tagasi on Kandela Õun küsinud minu ja teiste tuttavate lemmikraamatuid. Kas see on jälle midagi suuremat ja laiemat, ei tea, aga vastasin ja palusin omakorda viie tuttava lemmikuid teada. Postitasin FB-s alljärgneva ja kuna jutt sai tiba pikem, kui sealsed tavalised lühikillud, siis olen peale musta auku siingi natuke lünka täitnud. Tegelikult huvitaksid mind kõikide tuttavate ja mittetuttavate lugemiseelistused, nii et paluks aga lahkelt kommenteerida!!!
Ja siit siis FB-kopeering:
Kandela Õuna soovil panen kirja oma lemmikraamatuid. Neid on muidugi kümneid
kordi rohkem, mis hinge on kriipinud. Järjestus tuleb ka täiesti
juhuslik, nii nagu meenub.
Aga alustan siis:
* Anne Ragde triloogia "Berliini paplid", "Erakvähid", "Rohelised aasad". Tõeline põhjamaade tegelaspere!
* Kõik Herbjørg Wassmo raamatud, eriti " Sada aastat" ja Dina-sari. VT Ragde-kommentaari, kehtib sama.
* Emma Donoghue "Tuba"- tasub lugeda, see keerab palju sees pahupidi!
* Jan Guillou- "Kurjus". No on alles raamat! Ja on ikka saatus noorel inimesel!
* Herman Sergo "Näkimadalad". Hea-hea-hea!
On vähe raamatuid, mida kohe lõpetades uuesti lugema hakkan, "Tuba" ja "Kurjus" ja "Näkimadalad" olid sellised!
* Jaan Mikweldt "Kass, koer ja kaks õde" See on raamat, kus ka koduloomad on inimlike iseloomudega peategelased, rääkimata inimestest, kes ikka nii-nii-nii eestlaslikud. Humoorikas!
* Kõik Saale Väesteri raamatud- põhjani mõistavad neid vaid inimesed, kes sama oma turjal ja hinges läbi elanud. Kerge on öelda, "tule siis ära" või "miks sa siis minema ei lähe" ...
* Maailma parim inimhingede pahupidikeeraja ja juppideks lammutaja- STEPHEN KING. Minu jaoks suurte tähtedega isiksus. Avastasin ta alles üsna hiljuti, nii 5 a tagasi "Moblat" lugedes, mida saab vabalt võrrelda praeguse menufilmiga elavatest surnutest. Aga eriti tekitas õudust ja pani pead vangutama "Andekas õpilane" raamatust "Isemoodi aastaajad". Jeerum- kas tõesti on taolisi väikesi jäledaid poisikesi olemas??? Aga on-on, kõike on ja siinsamaski - mõrvareid, julmureid, piinajaid, ... Meie poole on pööratud nende lakitud võltspale ja tegemist on väga "toredate" ja seltskondlike inimestega. Kinga-vana paneb mind iga raamatu juures mõtlema, kust tema ometi kõik need friigid võtab, kes ta raamatutes laiutavad?!
* William Paul Young - "Hurtsik" Nooomaitea- tegelaseks on ka jumal (usklik ma pole, ehkki inglilaadset moodustist olen lähedalt näinud ja tundnudki, eks ta mind kaitsma tuli), aga no selles raamatus on nii palju mõtlemapanevat, et tasub ka omausklikul lugeda.
* Evelin Kivimaa- "Armunäljaste festival". Ossajutt- algab kohe roppustega, esimese hooga viskasingi käest. Karmide sõnade taga on tegelik elu, sain teada, et olen siiani elanud mõnel teemal täielikus pimeduses.
* Vanastisest ajast meenuvad Lion Feuchtwanger``i "Narrritarkus" jt teosed, Honoré de Balzac raamatud...
Aga alustan siis:
* Anne Ragde triloogia "Berliini paplid", "Erakvähid", "Rohelised aasad". Tõeline põhjamaade tegelaspere!
* Kõik Herbjørg Wassmo raamatud, eriti " Sada aastat" ja Dina-sari. VT Ragde-kommentaari, kehtib sama.
* Emma Donoghue "Tuba"- tasub lugeda, see keerab palju sees pahupidi!
* Jan Guillou- "Kurjus". No on alles raamat! Ja on ikka saatus noorel inimesel!
* Herman Sergo "Näkimadalad". Hea-hea-hea!
On vähe raamatuid, mida kohe lõpetades uuesti lugema hakkan, "Tuba" ja "Kurjus" ja "Näkimadalad" olid sellised!
* Jaan Mikweldt "Kass, koer ja kaks õde" See on raamat, kus ka koduloomad on inimlike iseloomudega peategelased, rääkimata inimestest, kes ikka nii-nii-nii eestlaslikud. Humoorikas!
* Kõik Saale Väesteri raamatud- põhjani mõistavad neid vaid inimesed, kes sama oma turjal ja hinges läbi elanud. Kerge on öelda, "tule siis ära" või "miks sa siis minema ei lähe" ...
* Maailma parim inimhingede pahupidikeeraja ja juppideks lammutaja- STEPHEN KING. Minu jaoks suurte tähtedega isiksus. Avastasin ta alles üsna hiljuti, nii 5 a tagasi "Moblat" lugedes, mida saab vabalt võrrelda praeguse menufilmiga elavatest surnutest. Aga eriti tekitas õudust ja pani pead vangutama "Andekas õpilane" raamatust "Isemoodi aastaajad". Jeerum- kas tõesti on taolisi väikesi jäledaid poisikesi olemas??? Aga on-on, kõike on ja siinsamaski - mõrvareid, julmureid, piinajaid, ... Meie poole on pööratud nende lakitud võltspale ja tegemist on väga "toredate" ja seltskondlike inimestega. Kinga-vana paneb mind iga raamatu juures mõtlema, kust tema ometi kõik need friigid võtab, kes ta raamatutes laiutavad?!
* William Paul Young - "Hurtsik" Nooomaitea- tegelaseks on ka jumal (usklik ma pole, ehkki inglilaadset moodustist olen lähedalt näinud ja tundnudki, eks ta mind kaitsma tuli), aga no selles raamatus on nii palju mõtlemapanevat, et tasub ka omausklikul lugeda.
* Evelin Kivimaa- "Armunäljaste festival". Ossajutt- algab kohe roppustega, esimese hooga viskasingi käest. Karmide sõnade taga on tegelik elu, sain teada, et olen siiani elanud mõnel teemal täielikus pimeduses.
* Vanastisest ajast meenuvad Lion Feuchtwanger``i "Narrritarkus" jt teosed, Honoré de Balzac raamatud...
