neljapäev, 31. detsember 2009

Kauaks kahe vaate võrra rikkam


Just nii- mul on nüüd kaks imekaunist talvevaadet, mida saan elu lõpuni nautida. Pärast mind mu lapsed või lapselapsed või kes ette teab, kes...

Enda Tenno tõi mulle näitust maha võtma tulles nelgi ja ütles, et võin mõne näitusel olnud asja mälestuseks võtta. Valisin kärmelt ühe talvemaastikuga taldriku, ehkki mul oli erinevaid lemmikuid veel päris mitu. Noh nii kümmekond oleks kohe endale tahtnud... Üks must öise maastiku ja taimestikuga taldrik näiteks, mis oli ka enamuse näitusevaatajate lemmik. Aga ma olen neid ju pildistanud ja saan alati pilte imetleda. Lisaks oli tal veel uusi töid kaasas. Ka neist pakkus ta mulle ühte, valisin mõtlemata jälle talvepidi, mis kohe südamesse läks.



Sain Endalt lubaduse kunagi edasipidi veel näituse tegemiseks, aga mitte väga varsti.




Kui siiani olid Elle Akerbergi näitused kõige vaadatumad, siis nüüd võib öelda, et tal on Enda näol konkurent tekkinud. Mõlemi asju imetleti üllatudes ja taheti kohe ära osta!

kolmapäev, 30. detsember 2009

Hakka või näoilmet kontrollima!

Poleks arvanudki, et külastajad niiväga meie ramsitädide näoilmeid ja välimust märkavad!
Askeldasin veekeetjaga ja lugeja tuli uksest sisse, ma olin pahane, et juba järjekordselt ma ei saa omale kohvi valmis teha. See oli täna juba viies katse!!! Ikka et vesi kees ära ja kui tahtsin puru tassi panna, käis uks ja tuli inimene...
No igatahes see tulija oli ehmunud, et oi, mis sul juhtunud on, kas midagi halba, et tavaliselt oled ikka rõõmus ja särav, nüüd niisuguse näoga et?
No ise ma oma nägu ei näe ju! Võib-olla paistis kohvitu lootusetus näost välja.:) Raamatukogutädil on ka närvid ja korra päevas tahaks midagi põske pista ja sooja juua.
Kohvi tegin nüüd küll valmis, aga sinna seisma ta jääbki, kuna tuba on jälle rahvast täis. Kes lehte loeb, see mulle sealt uudiseid ka ette kannab. Tahetakse siin ju põhiliselt suhelda. Ja just helistati, et kohe-kohe tullakse näitust maha võtma.

Olen proovinud mitu x oma tööaja jooksul ametlikku lõunapausi teha, kuid sellest ei tule midagi välja- ikka tullakse 5 minutit enne lõunat, et ma ruttu vaatan midagi lugeda ja ollakse lõuna ajal ka veel kogus. Ja nii see pooltundi kiirelt mööduski...
Nüüd söön siis, kui jäääääb mõni vaba moment...

teisipäev, 29. detsember 2009

Lapsed kaovad- huvitavalt ja igavalt.

Paar kuud tagasi lugesin Ketlin Priilinnu (südamlikku, kui nii võib kriminullilaadse kohta öelda) lapsekadumise lugu "Bertrande". No eks Ketlin on juba "vana kala" ka. St et oskab erinevatel teemadel haaravalt kirjutada, nii et loed ja kahju on lõpetades raamatust lahkuda. Tegelased lihtsalt saavad omaks, nagu sugulased või naabrid.
Ka Aivar Lembitu "Rong"is kaob laps. Aga lugedes ma oleksin mitu korda tahtnud autoril rinnust kinni võtta ja ta üles raputada. Kuule, mees, mitte ükski ema ei ole NII ükskõikne ja tuim, kui tal LAPS ära kaob!!! Tavaliselt on emad paanikas ja rabelevad meeletult, võtavad igast niidist kinni, küsivad abi, mitte ei istu tuimalt kodus, et oh jah, ma olen harjunud juba, et ta paar kuud tagasi kaduma läks. :(((
Tundub nagu eakama inimese lauseehitus. Mõned sõnad on ka, mida me enam praegu ei kasuta.
(Natuke meenutab kirjutamise stiil võib-olla Milvi Lembet. Puuduvad ainult targad elumõtted, mida Lembe hästi tihedalt tegevusejutu ja dialoogide vahele torkab.)
Vägisi punnitasin selle rongiraamatu lõpuni.

esmaspäev, 28. detsember 2009

Raketid! Keset päist päeva :0)

Täna lõunal tähistasime 105. a. möödumist Urge raamatukogu nö sünnist. Ka mul endal sai aasta algul juba 25. a. siin tööl olemist.
Kirjutasin sellest natuke eelnevalt ka vallalehes. Vanasti vist oli siin peaaegu igas külas oma raamatukogu, kool ja kõrts.

Kutsusin külla vallaametnikud, volikogu liikmed ja vallasutuste töötajad, kolleegid ning naisseltsi naised. Mul on suur rõõm, et kohale tulid needki, kes varem meie majas käinud polnud. Volikogugi oli kahe liikmega 13-st esindatud.



Vallavanem tegi oma tervituse ja kingituse üleandmisega otsad lahti. Talle järgnesid teised külalised.
Edaspidi pole vaja enam muretseda, et suuremate ürituste ajal kohvitassidest või vaasidest nappus tulla võib. Ka Sindi naiste humoorikalt tarbeasjadest kokkupandud kingipakist (termomeetrist lilleväetiseni) on kasu hulgaks ajaks.
Pulli küla selts võib aga näpuosava Silvia üle küll uhke olla- tema meisterdatud kingid on ainulaadsed ja tehtud alati just kingisaajale mõeldes.
Kroonika kirjutamiseks on mul nüüd kaunis kaustik olemas. Ka kilo šokolaadikomme ootab ärasöömisel abi. Toodud lilled leiavad ruumis endale meeldivad kohad...
Raamatukogule sooviti veel 105 või 210 aastat edasikestmist ja mulle kaks korda 25 aastat veel töölolemist. Huvitav, milline vallavanem ligi saja-aastast veel tööl tahaks hoida :)))


Pärast südamlikke tervitusi laulsime Heini kitarri saatel hea tuttava Evega maakonna teisest otsast paar laulu.

Rääkisin pisut raamatukogu algusaastakümnetest. Mu kenasti ettemõeldud ajalises järjestuses jutt jäi poolikuks, kuna suure pabistamisega unus lõpus ära, millest ma veel tahtsin rääkida.
Õie tehtud erinevad kringlid lausa sulasid suus. Tänud Avele, kes need kohale toimetas- ma ei pidanud klaassiledal Urge-Sauga teel täna teist korda enam kumme libistama.

Ja tänud ka Vellole, kes väikese ilutulestiku põlema süütas. (Valisin poest just madalad raketid, et päevasel ajal midagi sellest ilust kaduma ei läheks). Pärast 108-t lasku oli igatahes külavahe paksu tossu täis... Naersime, et kui nüüd ojamäelt mõni auto tuleb, ei näe ta tossust läbi sõitagi.
Sain kokku ka oma kursaõdedega, tõsi küll erinevates koolides koos oldud, aga kõik oleme oma õpitud elukutsele truuks jäänud!


Aitäh kõigile!
Oli väga tore ja südamlik pärastlõuna!

Tänuga
Liivia

teisipäev, 15. detsember 2009

Kui pole uusi raamatuid, kaovad ka lugejad




Nii kurba mõtet saab lugeda tänasest Eesti Päevalehest.

Loe

Mulle meeldib ka kellegi kommentaar sellele artiklile:

"Kõverpeeglite kuningriigis tõstetakse õukonna palkasi ja teised söögu heina!!
Rõõmsat raamatuaastat!"

(2010 on raamatuaasta)


Loodan, et siia majja tulevad inimesed endiselt ka siis, kui raamatuosturaha päris pisukeseks jääb...

esmaspäev, 14. detsember 2009

Mõtteid väga tähtsast kattest :)

Vahel on nii, et mõne suure probleemi pärast lihtsalt enam ei jõua kogu aeg muretseda.

Näiteks nagu see, et lapsed koolibussi oodates hommikuti lahtise lume raamatukogu trepil nii kinni tallavad, et see ka peale tugevat pühkimist krobelisel pinnal mügarikena jääb. Mille otsas loomulikult nad ise ja ka vanemad inimesed võivad libiseda ja komistada. Mille pärast mina loomulikult kogu aeg pabistan. Aastaid olen sellepärast käinud hilisõhtul ja varahommikul treppi pühkimas ja klibu peale viskamas, mis hiljem jalatsitega kaasa tulles kenasti linoleumi kriibib...

Teine mure on läbi aasta olnud õli- jms autotegevuse loigud maja ees, mis mõlemi asutuse parkivatest külastajatest maha jääb. Ka see imbub jalatsitelt linoleumi.

Täielik õudus on aga suuremad koosolekud ja valimised - iga korraga läheb põrand aina pruunimaks ja ei aita ei eelnev vahatamine ega ajal- ja järelkoristus.

Tegelikult on mul hea meel, et siin palju rahvast käib ja et ruumis mitmesugused erinevad üritused toimuvad. See rõõm kaalub üles ka 100 ruudu aeganõudva kuid vähe kasu toova hooldamise...

Aga- talv jõudis lõpuks kohale! Just tõi üks lugeja omatehtud piparkooke. Ja täna varahommikul tantsisid Urge-Kilksama teel pimedas autotulede valgel tõelised lumehaldjad......

reede, 11. detsember 2009

Õhtu hingele



Küll on hea, et raamatukogus saab erinevate ürituste korral toolid-lauad-diivanid kiirelt ümber paigutada! Universaalruum! Alles see oli, kui valimiste ajal kolis mööbel tahapoole ja eespool pandi kokku valimiskabiinid. Koosolekute ajal jälle kolivad lauad nurka ja toolidest saab teha pikad read nagu teatris :) Ja igakuiste kohtumisõhtute ajal on meil pikk peolaud... Jääb ruumi ka erinevatele esinejatele.
Möödunud teisipäeval sai raamatukogust mõneteist minutiga kontserdiruum- Urge Naisselts kutsus kõiki vallaelanikke jõulukuisele õhtule. Tihti on meil keegi pühade puhul esinema kutsutud kas siis laulu või tantsuga. Aga- alati ei peagi kaugelt otsima. Vahel ei näe inimesed oma nina alla (mõtlen siinkohal muidugi ennast, olen paljuga omas majas nii harjunud et!) Nii tuli mullegi pähe, et meil on ju mitu-mitu tegutsevat ringi ja huvitavaid noori. Ja lähedal elab pisike tantsija..... Kus häda kõige suurem...
Õhtu täitsidki vaheldumisi laulja koos bändiga, isa-tütre pilliduo ning tantsuneiu.
Eks muutusi oli ka üleöö - bändi asemel pidid tulema algselt laulja ja pillimängijad akustiliste pillidega. Aga viirused niidavad inimesi kõige ootamatutel hetkedel. Selle asemel oli meil terve bänd! Võimendus oli täpselt parajaks timmitud ning laulja laulis vaikselt mikrisse. Tunda oli, et noored sobivad kokku mängima ja arvestavad üksteisega. Juhendaja Heini on mitu aastat noortega tublit tööd teinud. Ja muidugi on neil õnn õppida öirorahadega soetatud pillidel. No kellel ikka see mitu(kümmend) tuhat oma lapsele pilliostuks võtta on, ei teagi ju ette, kas tal see hoog varsti üle ei lähe...

Ka kitarri-kontrabassi duo oli nauditav ja uudne. Ega käbi kännust...jne :)
Eliise tantsude juures hämmastas imeosav painduvus! Tantsib ta juba vist 5-aastasest saadik. Tantsunumbrid mõtleb ise välja. Alati on tal esinedes kenad kostüümid ja kaunis soeng. Pere on väga soe ja toetav. (Oleks kõigil lastel sellised vanemad!)
Eliise oli meil ka päkapikuks ja jagas kinke, mis ise olime teinud ja tulles läbisegi suurde suhkrukotti poetanud. Salmi päkapikk ei küsinud. Seda enam oli tore, et neid kiputi lausa ise vabatahtlikult esitama.
Olen kindel, et võin kuulajate nimel esinejaid-organiseerijaid veel kord tänada- suur tänu Ege, Heini, Hanna, Kaie, Renell, Airi ja Eliise !!!

No millega Sa jälle hakkama said!? :)))

On inimesi, kes veedavad 8 tundi tööl, et siis koju seebikate seltsi minna.
Ja siis on käputäis sellised, kes rabelevad igal rindel...


Foto: Jelena Rudi


Ma ei saa aru, kuidas Sa, Piia, nii palju jõuad??? Ma enam ei jaksa imestadagi... Valla ajaleht ja koduleht, töö, pere, lapsed... ja siis veel see e-värk ka :)

Loe Postimehest

"Noorte vabatahtlike e-raamatukogust saab tasuta lugemist"

Soovitan kasutada kohustusliku kirjanduse lugemisel, kui ikka kuidagi pole aega raamatukokku põigata.

kolmapäev, 2. detsember 2009

Lugejaid juurde

Masu toob raamatukokku abi küsima ka neid, kes siia muidu ei satu. Küll uuritakse ametnike, küll asutuste kohta. No hädas olles paluvad erinevat infot üldiselt ka tihemad külastajad. Eks sellega ole kõik külaraamatukogutädid harjunud;)
Täna nt tulid kaks meest küsima midagi tööotsimise kohta. Paar raamatut ainult ongi selle kohta. Hea, et olin jätnud alles ajalehtede vahel lisaväljaannetena ilmunud "Abiks tööotsijale" jms infoehekesed. Lugesid huviga ninad lehtededes. Tänasid, ehk said ka abi. Ei jõudnud küsida, teisi lugejaid tuli parajasti teenindata.
Ja esmaspäeval oli keset päeva selline imelik pooltund, kus järjest astusid sisse lapsed ja noored ning küsisid eranditult kohustuslikke raamatuid. 9 tükki tuli järjest ja seisid loomulikult kõik kobaras laua juures. Mind ja arvutit on aga kokku mõlemaid üks. Sagedasemad käijad on jälginud, kuidas nende nime sisse löön ja siis raamatud maha võtan ja uued laenutan. Nemad oskasid oodata, kuid need, kellel õpetajad olid läheneva veerandilõpu avastanud ja kes üldse siin vaid mängimas ja koolis vajalikku laenutamas käivad, olid kärsitumad. Jooksin arvuti ja riiulite vahet. Käiku läksid ka mu isiklikud Meisterdetektiivid ja Lotted, mida tagavaraks raamatukokku olin toonud. Kui siis kõik olid oma soovitu kätte saanud, osad lahkunud, osad lastenurgas, hingasin kergemalt. Aga liiga vara. Kümnes tulija tahtis arvake ise ära mida- eks ikka kohustuslikku, "Romeo ja Julia"-t :0)
Ülejäänud päev jätkus õnneks tavaliselt- 1 või mitu inimest lehte lugemas või laenutamas ja mõned nn augud, mil sain uurida infot uute raamatute ja tellimiste kohta.
Hommikul oli hea tunne, kui uus lugeja kiitis, et siin on nii hubane. Hubane, mugav, kodune- neid sõnu ongi esmakordselt käijad raamatukogu kohta öelnud.