Detsembri lõpuni on raamatukokku üles pandud näitus "Sauga vald-20". Novembris käidi sama näitust vaatamas Saugas noortekeskuses.
Suured bännerid ning albumid-kroonikad iga valla allasutuse kohta annavad aimu, kus ja kuidas minevikus asuti, mida tehti, viimase kümnendi kohta on paljudel kokku pandud hulga fotomaterjali.
Mõtlesin minagi poolteist kuud tagasi raamatukogu kohta pilte välja otsides, et miks ometi ei tulnud vanasti pähe aastas kasvõi mõni foto majast ja ruumidest teha! Ja loomulikult üritustest ka. Nüüd saab küll pidevalt klõpsitud ja siis parimad hetked välja valitud, vana aja kohta pole aga kümnete aastate kaupa mitte ühtegi fotot.
No tõsi- siis polnud mul omal isegi mitte korralikku fotoaparaati. Mingi tilluke kingituseks saadud "Pioner" oli, aga sellega olid pidevalt probleemid. Alles pere ja laste pärast sai esimene aparaat ostetud. Ja siis ka ei tulnud pähe seda tööle kaasa võtta. See polnud sel ajal lihtsalt kombeks. Pildistati reisidel, juubelitel ja matustel, kes siis iga päev käis aparaat kaelas kõlkumas, nagu tänapäeval!?
Minul on raamatukogu digikas praegu küll ööpäev läbi kaasas. Nimelt ostsin sellise, mis mahub käekotti ja teksataskusse, on vee,- külma- ja kukkumiskindel. Pildid väga kehvad välja ei kuku. Tänu sellele aparaadile sain näituse jaoks kokku panna nii raamatukogu kui naisseltsi kohta paksud albumid. Koduarvutis on pilte veel oi kui palju!
Suured bännerid ning albumid-kroonikad iga valla allasutuse kohta annavad aimu, kus ja kuidas minevikus asuti, mida tehti, viimase kümnendi kohta on paljudel kokku pandud hulga fotomaterjali.
Mõtlesin minagi poolteist kuud tagasi raamatukogu kohta pilte välja otsides, et miks ometi ei tulnud vanasti pähe aastas kasvõi mõni foto majast ja ruumidest teha! Ja loomulikult üritustest ka. Nüüd saab küll pidevalt klõpsitud ja siis parimad hetked välja valitud, vana aja kohta pole aga kümnete aastate kaupa mitte ühtegi fotot.
No tõsi- siis polnud mul omal isegi mitte korralikku fotoaparaati. Mingi tilluke kingituseks saadud "Pioner" oli, aga sellega olid pidevalt probleemid. Alles pere ja laste pärast sai esimene aparaat ostetud. Ja siis ka ei tulnud pähe seda tööle kaasa võtta. See polnud sel ajal lihtsalt kombeks. Pildistati reisidel, juubelitel ja matustel, kes siis iga päev käis aparaat kaelas kõlkumas, nagu tänapäeval!?
Minul on raamatukogu digikas praegu küll ööpäev läbi kaasas. Nimelt ostsin sellise, mis mahub käekotti ja teksataskusse, on vee,- külma- ja kukkumiskindel. Pildid väga kehvad välja ei kuku. Tänu sellele aparaadile sain näituse jaoks kokku panna nii raamatukogu kui naisseltsi kohta paksud albumid. Koduarvutis on pilte veel oi kui palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar