Omad poisid täitsa moodis!

Möödunud aasta laenutuste ülevaatesse vallalehte sai koos esikümnega kirjutatud ka jutuke sellest, mida siinmail lugeda eelistatakse: 

2012. aastal leidis Urge raamatukogu üles mitukümmend inimest rohkem, kui aasta tagasi, osad neist esmakordsed maja külastajad. Oli ka neid, kel pikki aastaid vahele jäänud, nüüd tuldi kindlat raamatut otsima. 100 loetavama raamatu hulgas olid nii eesti- kui välisautorid. Viimastel aastatel tuntaksegi suurt huvi eestlaste kirjutatu vastu, eks ole kirjutajaid ka palju juurde tulnud. Populaarsemad on endiselt elulood-mälestused ja reisiraamatud, aga loetakse palju ka elulisi jutukaid, kus tegelasteks ehteestlased, käitudes-suheldes tuttavlikult nagu naabrid või pereliikmed, maadeldes samade probleemidega, nagu lugejagi.

10 loetumat:

1. Roberts, Nora- Otsing

2. Mikweldt, Jaan- Kass, koer ja kaks õde

3. Roberts, Nora- Tulejälitajad

4. Martinson, Jaan- Kristina

5. Hannah, Kristin- Jaanimardika tee

6. Mikweldt, Jaan- Anonüümkirjad

7. Lind, Tuule- Päev algab öösel

8. Raudnask, Valve- Kõik, mis on juhtunud

9. Kersna, Vahur- 7x7

10. Sepa, Tiit- Eelsoodumus armastada

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis olid esipaarikümnes mõned välisautorid lisaks, aga kuna nii alates viiendast raamatust kuni 24-ni oli kõigil laenutuste arv üks ja sama, siis valisin esiletõstmiseks "omad poisid".

Ka sel aastal on uudiskirjanduse riiulis eesti autorite laudid hõredad- "eestlasi" küsib kümnest külastajast nii kaheksa. Täna keskpäeval pole verivärskeid enam andagi, tuustime läbi neid hunnikuid, mis tagasi on toodud. 
See teeb väga suurt rõõmu, et üks eestlane teist eestlast loeb! 

Ja valgus sai...

Täna südaöösel Otepää esimeselt öölaulupeolt tulles bussi pealt koju marssides tundus võsa vahelt Urgele keerates silmale midagi väga teistmoodi olevat. Üleväsinuna ei saanud kohe arugi, mis. Ja siis meenus, et hommikul kiiruga koolitusele sõites nägin mingeid autosid küla keskel seismas. Et aega polnud, siis uurima ei hakanud, jälgisin hoolega teerööpaid ja -auke. Niisiis öösel külla sisse  marssides hakkasin kõigepealt mõtlema, kas endise raamatukogumaja katuse küljes olev lamp ikka on sügisest saati põlenud või mitte, vist ikka ei. Nüüd oli see valge. Ja alles siis taipasin, et kõik teeäärsed seni "tummad" lambid säravad. Kuuvalge öö mõistmist väga ei kiirendanud. :)

Külavahepimedust sai erinevatele vallameestele mitu korda sügisest saati mainitud, sinnamani, et mõned inimesed ei tahtnud tööpäeva viimastel tundidel enam raamatukokku tulla, just pimeda majaesise ja trepi tõttu, ning üle ojasilla minejad olid autode vastu tulles samuti püstihädas. Isegi olin kottpimedas ust lukustades alati suurest võtmekimbust kodu- või kapivõtmega ukse kallal.  Ühesarnased kõik ju. Eks tasku-, pea- või mobiililamp oleks ju aidanud... aga...

Nüüd võib öelda, et peale libeduse ei olegi külas muid üldmuresid kurta. Sauga poolt tulles soovitatakse rööpas silla ületamise asemel ringiga alajaama kõrvalt sõita. 
Küll see kevad ka varsti tuleb! Mõni päev on juba väga päikeseline olnud, linnulaul ainult puudu.

Meenutusplõksud

Tasapisi täieneb fotomaterjal piirkonna küladest. Tänapäevast on fotosid arvutites ja albumites muidugi kõigil.  Aga "mustad augud" on just vanema aja kohta. Hiljuti sain hulga fotosid endise sovhoosi Urge osakonna töötajatest. Aasta tagasi kehitasid paljud küsitutest õlgu ja ütlesid, et "oh ei, mul pole vanu pilte, sel ajal ju ei pildistatud nii palju, kui praegu". Siiski toodi mõned üksikud fotod, millest koopiamasinaga midagi paberile sai. Kvaliteet eriti hea muidugi pole, aga see on odavaim variant ja inimesed tunneb ära küll.  Hiljuti sain oma kätte  kaks kodust albumit, kus üle veerandi piltidest olid sovhoosipidudest, töö- ja puhkehetkedest jmt. Jälle tuli appi koopiamasin ja piltide heledamas/tumedamas variandis vaadatavaks paljundamine. 

Usun, et nii mitmelgi inimesel on kodus midagi jäädvustatud, fotod-albumid tuleks ainult üles otsida ja äraviskamisest päästa.  Praegu olen eraldi kaante vahele kogunud materjale kõikidest piirkonna küladest, paisust, Taali koolist, majandist. Mõni mapike on imeõhuke, vaid paari pildiga, teine on kosunud.
Lootusrikkalt ootan kõiki fotosid meie kandi kohta. Piirkond oleks Pärnust välja sõites Tammistest kuni Tori piirini ja Kilksama suunal kuni Saugani.

Fotosid võib päriseks või koopiate tegemiseks tuua Urge raamatukokku või saata meilile urge@pkr.ee. AITÄH!

Heategija teada!

Helistati ajalehest Postimees ja küsiti, kas nende saadetud leht jõuab ikka ilusasti kohale. 

Nii et saladus ongi lahendatud- viies aasta teadmata teel raamatukokku jõudvat ajalehte saadab siia "hr Postimees" ise! 

Olen siin juba kirjutanud, kuidas iga aasta 2. jaanuaril hinge kinni hoian, et kas tuleb leht edasi või avastas keegi vea.  Tasuta tänapäeval midagi saada on ikka suur ime ja vastutulelikkus.  Palusin tänusõnad edasi öelda, kellele vaja. Helistaja vastas, et me teame raamatukogude olukorda ju hästi.

Iga kuu viimasel reedel avastavad mitmed kinnise ukse taha jääjad, et juba jälle on ... kuu viimane reede... ja Pärnumaa raamatukogud suletud ülemaakondliku täienduspäeva tõttu.

Vihjeks- homme on selle kuu viimane reede! :D

Kihab ja käärib...

Juba jälle on paberraamatusõbrad tagajalgadele aetud! Kusjuures mures on ka kultuuri- ja kirjutajarahvas ning õpetajad. Avaliku pöördumiseni välja. Kõigi viimase nädala ilmunud artiklite ja sõnavõttude linke pole mõtet siia panna. Piisab, kui sirvida lehti ja vaadata televiisorit, võimalik, et ka raadios on teemad üles võetud, ise pole juhtunud kuulma. 

Kõige rohkem ajab imestama üheainsa võruka ütlus "uue" ajalehe kohta, mida on võimendatud mitmusse, nagu terve maakond oleks "Sirbi" avastanud! ;D Nii saab ju iga öeldud või kirjutatud lausega teha, paneme aga mitmuse D lõppu ja mõte/tegu venib nagu täispuhutud õhupall, just sinna suunda, kuhu venitajal vaja.

Mina ei usu, et kõik beebid ja pensionärid hakkavad edaspidi sõrmega sips ja sips ekraanidel "lehti" "keerama"! Ka eelmise, lugemisvaliku tähelepanulaine ajal ja järel räägiti siin raamatukogus väga tihti sarnase mõttega sõnu: "Uut raamatut on nii põnev käes hoida. Mina tahan vabal ajal midagi põnevat lugeda, et oma mured ära unuks. Ja lugedes meeldib mulle mugavalt olla, tavaliselt pikutan ja loen ennast magama. Anna mulle täna nii paari nädala varu..." Räägitakse siiani. 

Uuenduste vastu pole mul midagi. Vana ja uus võivad kõrvu käia küll! Kuuldatavasti aga pidid lugerid kergesti purunema. Andeks, et omal kogemusi pole, sellist ostusummat ei jääks enamusel meie ametis töötajal üle. Ja autorooli taga poetust-koolitust külast linna süüa ostma/asju ajama sõites ei oleks nagunii võimalust ajaviiteks ekraani jõllitada. Käed vabad-reisivõimalusi on justmainitud põhjusel samuti vähe. Kui nüüd paar sellist siia külastajatele väljalaenutamiseks muretseda, siis kaua need vastu kindlasti ei peaks. Mõni pillab kodus maha... Raamatud me lapime ära, aga mida teha purunenud tehnikavidinaga! 

Ehteestlaslikult- ootame ja vaatame, mis elu toob!
Karikatuur on pärit ajalehest Postimees