reede, 31. detsember 2010

Uuele vastu

(Pildil on Vatla koolimaja erinevate optimistlike, hellade,
jõuliste sulatatud klaasist kaunistustega aken)





Aastal, mis tuleb,
on nii palju teile anda-
alustage sellest, mis on vajalik,
jätkake sellega, mis on võimalik
ja äkki märkate, et teete seda,
mis on võimatu...


kolmapäev, 29. detsember 2010

Murelikud abilised

Lumi, lumi, lumi, muuudkui sajad seda lumekest aga juurde, panna pole aga mitte kuhugi, kõik kohad niigi täis juba! Juba teine naabrimaja naine tuli mu uksekatuse puhtaks lükkamist proovima, vana pika varrega puurehaga. Kõik õuesolevad lapsed ka. Ega keegi hästi ei ulatu ju- mul ammu mitu korda järgi proovitud. Eelmine proovis harjavarrega, ei ulatunud katuseäärenigi. Momendil natuke lumekest äärest juba tuli. :) Mõni sentimeeter... Lumi on aga kõva. Viskasin harjavarre katuselumme sisse, et ehk siis tuleb mõni tükki lahti, aga see jäigi lumest välja tolknema, lapsed rehaga tõmbasid ta alla.
Nii- muud tolku praegu polnud, kui lusikatäis lund tuli äärest lahti, äär on kena rehatriibuline ja mis kõige tähtsam- kõigil oli lõbu ja lusti laialt....
Tagumised aknad on praegu veerandi jagu lume all, välja näeb kikivarvule tõustes. Mööda majaseina on lükatud lumevall ja sinna loobin iga päev kõrgust juurde. Ükspäev ronisin hangetippu ja lükkasin kühvlitäisi edasi. Ja siis veel uuest hunnikust edasi. Jne... Teise majaotsa poole... Sest kuhugi ma pean ju uue lume trepilt ja trepi eest viskama...
Suur mure on, et keegi kuhja kaela ei saaks ... kui see ükskord otsustab kukkuda...

Lemmikud

Lõppeva aasta enimlaenutatud ajalehed terves Eestis (raamatukoguprogrammi URRAM kasutavates raamatukogudes) olid:
1.Postimees
2.Õhtuleht
3.Maaleht

Ajakirjad:
1.Kroonika
2.Eesti Naine
3.Elukiri

Raamatud:
1.Eelrand, Helen - Anne Veesaar : elus, see on kõige tähtsam!
2. Kivimaa, Evelin - Arvo Kukumägi : alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?
3.Petrone, Justin - Minu Eesti. 1.osa, Kas lubate elada?


Urge raamatukogus - ajalehed:
1.Maaleht
2.Postimees
3.Eesti Ekspress

Ajakirjad:
1.Naised
2.Kroonika
3.Elukiri

Raamatud:
1. Meyer, Stephenie - Koidukuma
2.Kivimaa, Evelin - Arvo Kukumägi : alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?

3.Aksli, Esta - Südamed sõeluvad salaja

Järelejäänud paari päeva jooksul muidugi võib pingerida natuke ka muutuda.

teisipäev, 28. detsember 2010

Pettumus. Ehk esialgne?

Pühad lootsin lumeloopimise vahel lõpetada raamatuga, millest sajad ja tuhanded praegu suures vaimustuses on. Lugesin esimesi lehti ja olin täitsa pettunud. Parajalt segane tegelane, muudkui soiub mitukümmend lehte järgemööda... Lugemisisu kadus ja viskasin raamatu käest. Tuttavad lohutasid, et ju siis pole praegu sinu aeg. Eile õhtul proovisin uuesti, aga väga ikka veel ei istu.
Hoopis imelik mõte aga tuli pähe ja pilt silme ette:
Inimesed, kellel endal kõik olemas ja hästi, härduvad tõsielusaadete, raske eluga inimestest tehtud filmide ja kirjutatud raamatute peale, telekas näidatakse suurelt nende pisaraid. Need aga, kelle elus on lahendust nõudvaid probleeme, lootusetuid olukordi, raskeid saatuselööke, paranematut niru tervist ... need sageli ei taha läbielatud ja peitusurutud masendusele uut masendust juurde. Milleks enda tunnete seljakotti pakitud valusid ja mälestusi luku tagant valla päästa?

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tõsta pilk...




Meie maja juurde tulles tasub pilk jalge eest ka veidi ülespoole tõsta. Kuna ajad on rasked ja firmateenused kallid, siis peaks arvestama piltidel nähtavate ohtudega.






Lumi on kõva, olen nii mina, kui ka teised seda mitu korda proovinud küll harja- küll labidavartega tükeldada, aga tulutult, no lusikatäie pehmet puru oleme lahti saanud. Kõigil, eriti lastel oli vaid lõbu ja lusti laialt.... Tagumised aknad on praegu veerandi jagu lume all, välja näeb kikivarvule tõustes. Mööda majaseina on lükatud lumevall ja sinna loobin iga päev kõrgust juurde. Sageli ronin hangetippu ja lükkan kühvlitäisi edasi. Ja siis veel uuest hunnikust edasi. Jne... Teise majaotsa poole... Sest kuhugi ma pean ju uue lume trepilt ja trepi eest viskama...
Suur mure on, et keegi kuhja kaela ei saaks ... kui see ükskord otsustab kukkuda...


Pühad pole veel läbi!


Oi, kuidas raamatukogu järsku lõhnama hakkas! Grete tõi just vabakast taldrikutäie laste siinküpsetatud piparkooke. Ka Tarno tõi peopesal ühe suure endaküpsetatud lille. Ai kui head maitsevad! Proovige ka! :)

Täna oli sportlik päev õues ja ühisküpsetamine ja -söömine sees. Pakuti mullegi lõunal suppi, ehkki õue aitama, osalema, isegi piiluma ma ei jõudnudki. Samal ajal olid järjestikku laenutajad-tagastajad.
Ja eelmine nädal tõi üle-tee-Lea ka imehäid piparkooke...
Näärid veel täitsa ees- peaks ise ka veelkord kodus ühe laari ahju lükkama, eelmine kord said kohe otsa. (Viimase kolme osas kahtlustan ka Pontu osalust.)

neljapäev, 23. detsember 2010

HÄID PÜHI!


Täna hommikul õues ilu imetledes tuli naljakas mõte pähe, et polegi vaja jälle pildistada- vaata üle möödunudtalvised fotod. Kokkuhoid! :) Praegu on pilt niigi täpselt sama, mis siis- imeilusad valged narmastatud äärtega puuoksad ja põllukõrred, suured lumevallid majade ja teede ääres, lumekoormate all ägavad katused, lumest rõõmu tundvad lapsed, ettevaatlikult sõitvad autod ja tasa kõndivad inimesed, elektritraadid nagu kuusekard... Kõik on kaunis ja valge ja puhas ja ülev ja... jõulune!

SOOVIN KÕIGILE KAUNEID
JA RAHULIKKE PÜHI!

kolmapäev, 22. detsember 2010

Segadused

Kallid lugejad!

Eile, teisipäeval, oli raamatukoguprogramm üle Eesti maas. Täna avastasin, et esmaspäeval tagasitoodud raamatud on kõigil käinutel jälle kenasti arvel tagasi, samas ka minul laua peal või juba riiulitesse pandud.
Seoses sellega palun mitte arvestada, kui programm peaks teile saatma meeldetuletusi või viiviseähvardusi. :) Klaarime siis, kui kohal olete.

teisipäev, 21. detsember 2010

Hüvasti, sõbrad!




Täna hakkasin näitust kokku pakkima. Niiiiiii kahju oli kõiki asju paberitesse mässida ja kastidesse laduda! Nii omaseks said nad, nagu elusolendid. Kümneid kordi imetlesin sel kuul iga jõulupärja, klaasimaali, sulanud klaasist kaunistuse, toolikatte, pajalapi, savilehekese, -vaagna või -kausikese värvidemängu ja -valikut, viimistlust, mitmeid neist oma kodus või raamatukogus ette kujutades.
Vaatamas käinutest oli inimesi, kes vaimustusid, tahtes hakata klaasi või savi ka ise tegema ja oli ka neid, kes küsisid, et mida ma selle klaaspärjaga tegema peaksin hakkama, kuhu ma selle panen. Oleme kõik erinevad. Kes hõljub pilvedes, kes on marumateriaalne... Kelle näpud sügelevad ja hing kripeldab uute asjade proovimise järele, kes suhtub uude ettevaatlikult...
Eks ma ise ka aeg- ajalt korjan oma kleebitud ja maalitud pudelid-küünlad, laastupildid ja värvimullaga pudelid jälle kokku ja panen nurga taha kastidesse. Ja siis tuleb keegi, kes märkab ja õhutab, et kuule, mine nüüd, lao tagasi, tühi ja kõle on, soojust ja elavust pole. :)
Homme viiakse kõik järelejäänud ilusad asjad tagasi Vatlasse ja need rändavad paljudele käsitööd hindavatele sõpradele-sugulastele kingikottidesse. Kõige paremini läks siin vaagnatel ja kaussidel ning pajalappidel- neid imetletakse ja kasutatakse juba mitu nädalat erinevates peredes.

neljapäev, 16. detsember 2010

Loetud mõtteid

"Südametunnistus on üks kõige venivamaid asju maailmas..."
"Kui asjad ei ole tasakaalus, siis neid vägisi tasakaalu lükata on ohtlik. Vaja on kannatlikkust."

Jan Uuspõld
Kroonika, 13.12.10 lk.11

kolmapäev, 15. detsember 2010

Tuulikute koosolekust





Imelik olevus see eestlane- nurga taga ja kahe-kolmekesi on julge ja sõnakas, aga kui on vaja suure hulga ees oma arvamust välja öelda, siis istub kössis. Ja suud lahti ei tee. Loodab, et äkki naaber teeb. Mitu aastat vihastab, et katsugu nad siia oma plekikolakaid teha- mõni rahatahtev maaomanik on vaid poolt ja kolmsada vastu! Aga - läheb nii, nagu tavaliselt (meiekandi) koosolekutel, et juttu jätkub küll, aga omakeskis, PÄRAST koosolekut, õues, autode vahel... ;(
Üllatavalt paljud olid saanud kell kaks keset tööpäeva kohale tulla! Kindlasti oma 40-50 inimest. Kõik maja toolid ja istumiskohad vabaka trummitoolideni välja olid ruumi veetud ja oli ka seisjaid. Väga kahju on neist, kes erinevate ametite tõttu töölt ära ei saanud tulla!
Mina oma zinizilmsuses ja plontiinsuses arvasin, et teemaks tuleb "jah" tuulikutele või "ei" tuulikutele. Aga hoopis arutati, kas neid lubada teha kohe krundi külje alla või jääb piiriks kilomeeter. Üksainus kilomeeter! See on peaaegu nagu ukse all! ;)
Olin nähtavasti "ajast" maha jäänud. Ju see "jah" on otsustatud ära juba eelmistel, keset päeva toimunud koosolekutel, kuhu ma minna ei saanud - tööaja tõttu.
Arendajate meeskond oli väga kavalalt oma mehed mööda ruumi laiali paigutanud- igas nurgas oli keegi, pani üks kohalolnu tähele. Eks neil ole mõjutamises kindlasti juba kogemusi. Ega mittekõnemees vist sellises midagi pealepressivas arendajaametis hakkama ei saakski. Inimeste esitatud küsimustele vastasid nad küll, aga vastusteks oli alati selline ümmargune umbluu, ilma faktideta. Loomulikult pole meie "noorel" riigil veel uuringuid ja korralikke seadusi ning ettekirjutusi tuulikute kasuliku või kahjuliku mõju kohta inimeste tervisele ja kogu elusloodusele. Selle kõige taha on võimalik pugeda. Pole uuritud, tähendab probleemi polegi?!
Tore,
et arstina töötanud inimene oli tubli kodutöö teinud ja püüdis inimesi hoiatada kahjulike mõjude eest, mis ohustavad edaspidi ka lapsi ja lapselapsi. Keegi kusagil on ikka midagi juba uurinud ja halba avastanud! !!! Paar päeva tagasi saime Pärnu lehest lugeda ka esimest uuringut tuulikute mõjudest tervisele:
LOE
Kurb!
Plaanid olid lauadadel laiali, ruum aga inimesi nii täis, et vaatama kõik ei mahtunud. Paar korda kogunes summ ümber laudade, kui üks juba tõusis, siis naabrid järel. Ja siis, kui oleks vaatama mahtunud, ei juletud nähtavasti tooliridade vahelt välja pugeda. Koosolek möödus rahulikult ja juhataja oli hea läbiviija. Ja nagu alguses mainitud, jätkus "töö sektsioonides"- majaesistes ja -sisestes gruppides. Pärast koosolekut.
Ega meil neist terviselehakkavatest laperdajatest pääsu ikka ei ole. :((( Homme on otsustamine. Otsustajatest elab siinpool vaid mõni. Olen kindel, et kui nende kõigi kodude juurde ähvardataks tuuleparke teha, siis nad mõtleksid teistmoodi. Kerge on ühe näpuliigutusega või sõnaga otsustada mitte enda ligidale tulevaid või olevaid asju. No aga võimatu on siitkandist volikokku enamust valida- meil lihtsalt on valimisealisi MITU KORDA vähem, kui vallakeskuses! 100 valijat ei võistle 3000-ga!
Minule jäi koosolekust suhu mõru maitse, nagu öeldakse. Ah jaa- artriidihaigete kätega mööblivedamise ja koristamise rõõm kah, mida puntides arutlevad meesterahvad tühjade pilkudega pealt vaatasid. ;) Aitäh, Ege, et appi tulid!!! Ja veel tähelepanek- inimesed praegusel talvisel ajal kodudes nähtavasti kütavad uksed-aknad lahti talve soojaks. Miks muidu siit ruumist ära minnes kõik uksed õueni pärani jäeti?





teisipäev, 14. detsember 2010

SOOVITA SINA KA!

Hea blogi lugeja!

Kui sa oled lugenud mõnda raamatut, mis sulle väga meeldis, siis pakun sulle võimaluse oma muljed siia blogisse kirja panna.
Helistame-kirjutame-arutleme, lepime kokku:
kas urge@pkr.ee
või 44 63134
või 56669878.

<:0}

Elu ääremaal...

Mitmed lugejad on viimasel ajal tagastades kiitnud Jan Beltrani kahte raamatut- "Nora" VT! ja "La mala vida ehk neetud elu" VT!
Mulle endale meeldisid ka mõlemad. Ja eriti viimasest sain ikka nii palju eluteadmisi, mida ma ei osanud ettegi kujutada. Sellest, mis elu eriorientatsiooniga inimesed elavad ja elama peavad, ma siiani väga palju kuulnud polnud. Tiba telekast ja lehest. Aga- Eestist väljaspool on neil tõesti kergem!
Apollo kodukas ütleb kirjaniku kohta nii:
Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Esikromaan „La mala vida ehk neetud elu“ valiti 2009. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia nominentide hulka.


Praegu lõpetan Paula Greigi raamatut "Eikellegimaa. Lugu mehest, kellest sai naine". VT! Peategelane saab lugedes täiesti omaseks, nagu vend või hea sõber.

Soovitan neid kõiki lugeda ja raamatute sisust ei tahaks ette ära rääkida. Loed, saad tegelasega hingesõbraks, rõõmustad koos temaga, tunned talle kaasa ning hoiad pöidlaid ja varbaid, et tal hästi läheks.

reede, 10. detsember 2010

Sõber lumi!

Eile õhtul tulin poole kümne ajal igaks juhuks veel ramsi juurde ilma vaatama ja ISSANDAJUMMELJUMMELKÜLL- majaesist enam polnud! Oli üks suuuuuuur ja pikkkkkkk lumehang, mis hakkas pihta maja seina äärest ja jätkus kuni lahtilükatud külavaheteeni. Aknaid polnud ka näha- üks suur valge sein. Tagusin siis jalaga sulanud ja ära külmunud lund, et saaksin ukse lahti ja labida koridorist kätte. Trepi tegin ära, et siis muuga jätkan hommikul. Terve päeva olin juba nagunii iga paari tunni tagant kühveldamas-pühkimas käinud. Pilti oleksin tahtnud teha, aga pimedas ja hämaras poleks see nagunii õige jäänud.
Tahaksin tänada meie tublisid lumelükkajaid!!! Suure saju järgselt on majaümbrus varsti puhas ja autoga siia tulijatel võimalus parkida.
(Tõsi- mõni traktorist lükkab trepiääred kinni ja suure laia valli ukse ette lahtiraiumiseks ning matab prügikastigi, teine aga on INIMENE ja tõstab/lükkab kuni trepini lume täiesti ära. Viimasele sügav tänu!)

kolmapäev, 1. detsember 2010

Jõulukingile!


Jõuludeni on raamatukogus nii silma- kui hingeilu näha.
Naabermaakonnas nii tunni kaugusel meist on üks küla, kus tehakse igat sorti põnevat käsitööd.
Juhendajaks endine meie kandi inimene- Helju Viikmann (Õispuu).








Kõike, mis mööda laudu, diivaneid ja aknaääri näha, saab endale ka osta. Jõulud tulekul- siis ongi sobilik selliseid iluasju kinkida! (Hinnavahemik jääb 15-st kroonist 150-ni, vaid paar üksikut asja on 200 või üle).






Panen siia kahe
asja pildid, mis meeldivad oma värvide ja huvitava pinna ning kuju poolest enamikule, aga ülejäänut peate tulema ise kaema!


Sokid tasku!

Esmaspäevasel siin majas toimunud vabaka ja noorteka koosolekul hakkasid mitmel kohalolnud mittekohalikul jalad külmetama. Hoolimata majas olevast elektriküttest (mida me siin kahes asutuses tegelikult kokkuhoidlikult kasutame), imbub kusagilt pragudest külmal ajal jahedat sisse. No ja põrand on ju betoonist, millele linoleum peale tõmmatud! Kui inimesel käed ja jalad külmetavad, siis võib öelda, et külmetad ikka üleni... Seda, et "oi, kuidas mul siin lehte lugedes jalad külmetama hakkavad" või "oi, kui külm sul siin põrand on" või, "ohh, siin ei saagi kaua istuda, jalad pulkas juba", kuulen ma tegelikult üle päeva ... Ja lugemislaudade all on veel 8 x 2,5 m vaipa! Ürituste ajal on küll neid, kes saapa peale sinise sussi panevad, soojem ikka, kui kingaga. Aga hakkavad nemadki varsti jalgu vastamisi kopsima...
Ja kõrval vabakas on asi veel hullem- sinna ei paista ka päike, mis minu ruumi palju soojendab. Samuti on mõni radikas rivist väljas, aga ruumis käivad ju noored ja lapsed! Hea meelega ma oma nina sinna ruumi üldse ei pistaks, iga kord saan külmakrambid. Aga me "jookseme" ikka üksteise vahet, tihedalt ja igapäevaselt. :) Esmaspäevasel koosolekul aga sain sellised külmavärinad, et ei aidanud ka oma poole peal suure salli ja soojade susside sisse pugemine. Veel ei unu ära, et oktoobrikuisele mälumängule minnes hakkasid meil Egega sealses soojas saalis mõlemil põsed punetama, nagu inimesel, kes pakase käest sooja tuppa saab. Üldiselt ongi mul alati häbi otse töölt kusagile mujale maabuda, kuna teised võivad mõelda, et näe, kus punastab mitu tundi! :)

Teine asi veel- juba teine mitu aega vallas ametis olev inimene küsis, et oot, mis kellast need bussid teil siit Urgelt läbi sõidavadki? Tule taevas appi! Urgelt läbi!? Bussid? ;((( Ei sõidagi ju!
See liikumasaamise probleem siit on kogu aeg jutuks. Päris bussitud me pole- ühega saab külaservalt õnneks ikka hommikul vara linna ja teisega peale lõunat tagasi. Mis siis viga oleks, kui kõigil linnasviibimine kaheksast poole viieni kestaks.

Viimasel ajal on kõigile olemasolevatele või tekkinud probleemidele põhjendus kuulda olnud- et inimene ise on omale elukoha valinud, kes metsa, kes külla, seega peab ta ise oma pereliikmete liikumise jms eest vastutama. Veel peetakse meie kandi külasid (välja arvatud muidugi Tammiste) väljasurevateks, kuhu pole mõtetki raha matta. Meie, põhiliselt kesk- ja vanemaealised, ei ole kahjuks erilised tulumaksuallikad.
Paljud kohalikud aga arvavad, et kui eluks vajalikke asutusi järjest ära kaotada või pole lootustki nende tekkeks, siis hakkavad inimesedki mujale kolima.