Kolleegiga oli just juttu suvistest ja talvistest erinevatest avamisaegadest. Mina siin ei saa neid suviseid ju teha. Muutus tekitaks segadusi ja arvan ka, et uksetagust nurinat. Kümmekond aastat, kuni 2004. aastani oli neljapäeviti avatud kuueni ja teised päevad viieni. On inimesi, kes tulevad siiamaani neljapäeviti enne kella viite sisse ja valivad rahumeeles pool tundi. Alates 2005. aastast on esmaspäeviti uksed valla päris kaua- õhtul kaheksani! Tundub, et siiani ei harjuta muutusega ära. Tegelikult on ju avamisajad suurelt ja värviliselt üles pandud ukse kõrvale, aknale, stendile, ukseklaasile, lausa kahele poole ... Kärbsed-ämblikud loevad silte ja teavad küll ... :D

Veelkord avamisajad:
E 13 - 20
T 10 - 17
K 10 - 17
N 10 - 17
R 10 - 17
L, P suletud
Iga kuu viimane reede suletud
maakondliku täienduspäeva tõttu.

Kõik soojas ja ärahoitud

Terve suve (ka vaheajad) on peaaegu kõik päevad olnud ühesugused: nagu ukse lahti keeran, on 2-10 marakratti ja teismelist sees. Vahva on vaadata, mida huvitavat nad iga natukese aja tagant välja mõtlevad. Mängitakse kaardi- või lauamänge (juba hiljuti siin kirjutasin neist), kodu, autotöökoda, kontorit, firmat, raamatukogu, kooli jms. Kolm vana, katki läinud ja lastele alles hoitud lauatelefoni on iga päev tihedalt käigus. Pideva vadinaga olen nii harjunud, et kui kõik vahel korraga õue või just lahti tehtud vabaajakeskusse tormavad, siis on nii vaikne, nagu oleks elekter ära läinud. Vahel räägin, et raamatukogudes ollakse tegelikult vaikselt, aga väiksemad pole mujal kogudes ju käinud. Las lasevad fantaasial lennata! Vaevalt, et siin ainuke kisa täis maaraamatukogu on!
Täna mängiti papitibidega nukuraamatust "Riietamine. Rokkstaarid, diskodiivad ja pop-printsessid". See on üldse üks selline imelise külgetõmbega raamat, mille nukudega ei ole juba aastaid häbenenud mängida ka poisid. Riietevalik on väga suur ja lisadetaile ka põnevaid.
Natuke aega tagasi hakati mängima raamatukogu ja lastenurgas on tööl lausa 3 raamatukoguhoidjat!!! (Ennast ma ei lugenud. :D ) Laenutatakse tarvitatud paberist lõigatud paberitega midagi, helistatakse lugejatele, kelle kohta mõni ütleb klient, teine lugeja, koputatakse arvutilauale (loe = uksele) ja pakutakse ainsale külastajale lehti lugemiseks, makstakse palka ning isegi tellitakse lehti mängurahaga... Iga päev "müüakse" kastitäis mänguloomi küll telefoni teel, küll paberraha eest mitu korda maha, tihti poole- või soodushinnaga. :0)
Ja just praegu teatatakse väga raamatukoguhoidjalikul häälel, et "tänasel päeval on raamatukogu külastanud 10852 inimest!" :D
Minu mureks on ennem sulgemist või õuelippamist lasta neil nurk jälle korda koristada.

Rahustav teade!

Täna tööle tulles leidsin programmist järgneva teate, mis peaks rahustama kõiki, kes "raamatukogult" mingeid kirju said:

8.08.2012 meeldetuletused lugejatele – süsteemi viga

Laupäeval, 18. augustil läks süsteemi vea tõttu käima meeldetuletuste väljastamise moodul ning lugejad said teateid oma vanade võlgnevuste kohta. Püüame välja selgitada kõik lugejad, kes kirjad said ning nendega ühendust võtta. Vigastel teadetel on päevane kellaaeg (meeldetuletused väljastatakse öösel).
Vabandage tekkinud segaduse pärast ning palume neid kirju mitte arvestada.

Lugupidamisega
Urania COM

Vaid mõnepäevase suve tõttu on arvatavasti ka raamatukoguprogramm üleväsinud ja välja puhkamata! :D

Olen saanud paarilt RK külastajalt murekirjad. Neile on tulnud meeldetuletusi tagastamata raamatute kohta, mis tegelikult on aga tagastatud.

Rahu, ainult rahu! Kõik, mis tagasi toodud, on ju riiulites nähtaval. Ja kellegi laenutatud raamatut ei lase programm järgmisele soovijale edasi laenutada.

Kui keegi veel on "ähvarduskirju" saanud, siis palun tööaegadel (E: 13-20; T, K, N, R: 10-17) helistada 4463134 või meilida urge@pkr.ee ja vaatame järgi.

Raamatukogu trepil istuvad lapsed räägivad omavahel, üks ütleb: meil vennaga on täna ramsikeeld, sest õues on ju nii ilus ilm.

Mängides targaks!

Kümmekond aastat tagasi vaatasin, kuidas mõned lapsed raamatukogus tavalisi kaarte tagusid ja hakkasin poodide kodukatelt otsima väheke teistmoodi raamatuid, mille abil saaks tarkust ka muudmoodi kui vaid lugemise teel. Avastasin, et väga palju on vahvaid kaardimänge, nupumänge, täringumänge ja kõiksugu muid ka. :D Tassisin neid mitu aastat igal teisipäeval kooli laenutuspunkti kaasa ja õhtul tagasi, et ka lugemist mitte armastajad harjuksid mängimise ajal ikkagi raamatuid täis ruumis olema, näeksid, kuidas koolikaaslased nii süvenenult raamatuid uurivad, et isegi tunnikella vahel tähele ei pane. Tulemus oli näha, kui nad vahel ka mõne vägeva raamatu laenutasid. Valik on ju hiigelsuur- kellele vaaraod, kellele piraadid, kellele meikimine, kellele meisterdamine...
Nüüd olen erinevaid kaardi- ja lauamänge siia hulganisti tellinud ja peab ütlema, et kui mõni ka vähe keerukam on, siis alati leidub keegi, kes asja endale selgeks teeb ja teisedki mängima ahvatleb. Mängudega aega viita kas nooremaid heatahtlikult õpetades või siis omavanustega võisteldes on igatahes parem variant, kui ninapidi mikikates istuda. Laudi, kus ümber istuda, raamatukogus jagub ja pisemadki piiluvad mänguasjakastist tüdinedes suuremate tegevust. Paljudele meeldivad ka pusleraamatud.
Huvi pärast olen uurinud, kas teised Eesti raamatukogud ka laua/kaardimänge tellivad ja ega neid palju ei ole. Mõni kindlasti ei taha ka pisemas ruumis päevad läbi (vaheajad!) laste kisa sees olla ja hea ülevaade peab olema, kas jubinad kõik karpidesse tagasi saavad.
Siinsed lemmikmängud on: Metsa peremees, Asjad meie kodus, Jänkumäng, Roheline tuli, Sõnadoomino, Jonnakas Jott, Seened... ja eriti lemmikud: Kes keda sööb? ning Maailma riigid. Mõlemad kaks viimast on minu arvates lausa supermängud, mis tekitavad lastes mängimise ajal haaa!-ma-olen-tark! tunnet ning üldse positiivseid emotsioone.

Väikemees vaatab tagasitoodud "Eragoni" lohepildilist kaant, teeb lugupidavalt: "Ooooo" ja kiidab veel: "Vägevad raamatud sul siin raamatukogus!"

Kõik muutub! Õnneks paremuse poole.

Pulli raudteepeatuse juures käib suuremat sorti sebimine, võsa on maha võetud ja tulevasele parkimisplatsile tuuakse autotäite viisi täidet. Seda kulub sinna kindlasti palju, kuna koht oli juba pehmelt öeldes pehmeks soostunud. Täna hommikul suutsin kahel pool teed peatunud koormatega autode vahelt õigel hetkel läbi põigelda, Korraga olid lühikesel teejupil sõitmas-töötamas teetegijate, koormavedajate ja muidu läbisõitjate pikad autod. Ei kujutagi ette, kas muidu oleksin jäänud ootele, kuni ummik laheneb või siis pidanud tagurpidi raudteele ja edasi suurele maanteele tagurdama.
Alajaamast mööduvat teed kasutavad tihedalt Sauga poolt jm tulevad rekkad, mis kas Pärnusse või Sinti (ja sealt) edasi vuravad. Mina oma aruga paneksin lähinädalateks välja hoiatuse, et kasutage teisi teejuppe.
Lähima aja jooksul tuleb nähtavasti Urgele/Urgelt läbi liiklemiseks valida see tee, mis läheb-tuleb vana töökoja juurest Rakvere maanteele.
Nii kuu tagasi püüdsin veel pildistada kunagiste teeäärsete raudteetööliste kolmest majast allesolevaid vundamente. Kaks on võsas, aga kolmas tuli puukeste mahavõtmise järel nähtavale. Mõtlesin tookord, kas see lõhutakse ära ka. Praegu on see veel alles ja jääb just parkla äärde.
Oleks sealsed elanikud osanud arvata, et nende kodu juures kunagi liinibussid hakkavad käima ja pealinna reisirong peatuma ning kohe õuel sõidukid parkima ja bussidki sisse sõitma! Kohutavalt kahju on, et keegi tollal turbalaadijatest-laadimistest-laadijate elumajadest pilte ei teinud!

Tõeliselt hea meel on just praegu vaadata kolme noormeest lastenurgas (vanustes koolieelikust algklassideni). Üks loeb teistele valjusti ette raamatut, !eesti autorit muide!, mille üle on veel topelt hea meel. Kas tõesti kasvab peale tarkade meeste põlvkond?! Loevad raamatuid juba koolieelikuna ja huvi erisisuliste vastu aina kasvab. Kui üks taoline tubli on eeskujuks, siis peavad väiksemadki lugemist iseenesestmõistetavaks.
Päris kaua aastaid, nii kümmekond, olin sunnitud nii raamatukogus kui laenutuspunktis kuulama enamasti vaid naljaraamatute pähekulunud nalju, ikka ja jälle avastas keegi need riiulitest. Või siis koomiksid. Viimaseid õnneks nohistati diivanitel omaette lugeda, vahel ka näidati üksteisele pilte, aga "koomuskit" pole väga võimalik mitmekesi nautida.
Tüdrukudki vaatavad vahel koos mõnda nõuanderaamatut.
Kõige pisem praegu küll tüdis kuulamast, aga võttis riiulist ka ise raamatu ja ütles tähtsalt: "Mina lugen".

Mitu head asja on mainimata jäänud- küllap suveootuse ajal olid mõtted ja pastakas (= näpud-klahvid) samuti puhkeolekus.
Kaua aega olid külavahetee ääred ühelt poolt tublide majaomanike poolt kenad siledad, isegi kraavid niideti tühjaks, teisel pool, mis on eiteakellemaa, kasvasid inetud kõrged puhmakad, ei saanudki aru, kustmaalt oli veel tee ja kus juba kraav, üks kõrremeri puha. Juulis vuristas spetsmasin, mis nokkapidi kraavi ulatub, ka selle poole kenaks. Nüüd ei riiva meil peale niitmata nn "tuletõrjemäe" (ehk veevõtu koha) enam miski silma, sest küla keskelt valla maadelt pügatakse korrapäraselt.
Väga suur TEGU oli Urge-Kilksama-Vainu-Rütavere teeristi eelse jupi kõvakattega katmine. (Näinud ei ole, aga usun, et tehti ka asfaldialune pind ära). Aaaaaaastaid hüplesid kõik sõiduvahendid seal aukauguskinni-teel. Mäletamist mööda on seda teejupikest seal ka varem tugevdada püütud, kuid piisab paaripäevasest suurte autode tagurdamistest angaari ja välja ning näritud juust on jälle tagasi.
Ei tea, keda selle eest küll kiita, aga mis viga nüüd sõita! Kindlasti on peale minu teisedki roolikeerajad rõõmsad.
Veel olevat ära tehtud tee, mis läheb vana raamatukogumaja nurgalt kahepere elamute vahele. Just rääkis sealne elanik, et ennem olid augud, nüüd on künkad. Lohutasin, et küngas on palju parem variant, kui sügav auk, mis teadmatutel autosid lõhub. Selle tee üle kurdeti ka varem aastaid.
Üks asi on kehvapoolne ka- mõtlen juba terve kuu, kas mujal meie kandis külad samuti öösiti kottpimedaks tehti. On see nüüd suvise kokkuhoiu pärast või miskit rivist välja läinud, igatahes pärast kella 23-e jalgsi-jalgrattaga kojutulek meeldiv küll pole; varaseid tööleminejaid ka ei kadesta.