laupäev, 23. veebruar 2013

Head tähistamist!

Fotol oleva maali autor on Tartu kunstnik Merike Läte, 
kelle maalid 2011.a. ka meie raamatukogus eksponeeritud olid.

kolmapäev, 20. veebruar 2013

Esmaspäeva hommikul oli majaesine seis sama, nagu nädal tagasi- kümmekond sentimeetrit tihedat jäljetut kihti. Madistasin uute raamatute kuhja kallal ja ei olnudki aega muretsemiseks, isegi ei vaadanud, kas keegi lumme sisse sõidab või mitte. Hommikul oli küla jälle lage, rattajäljemustergi pikalt teeäärsete vallide külgedel korrapärane. :D 
Nii hea meel oli, et meie kandi peale oli mõeldud!

esmaspäev, 18. veebruar 2013

14.02.13

Loodusõhtu pildid said üles laetud.
SIIN
Mõni aeg tagasi pakkus valla mälumängudelt tuttavaks saanud Jaak Eamets eriteemalisi kavasid, mida nad koos nimekaimu Jaak Kännuga kahe Jaagu nime all esitamas käivad. Pakutuist sai kohe välja valitud kaks, neist loodusteemaline sõbrapäeva ajaks, teist näeme-kuuleme emadepäeva paiku (esialgne kokkulepe- 16.mai).
14.02.2013 õhtu algas Urge Naisseltsi igakuise kokkusaamisega, kus seekord olid tõesti puudu vaid parajasti tervisega kimpus olnud. Mahe ilm soosis kaugemalt tulijaid. Sünnipäevalaps Hilja sai vabaajakeskuses sõbrapäevaüritusel osalevatelt noortelt õnnitluseks suure õhupallipundi, kaunid luuleread Aita valikul ja õnnitluslaulu mitmekümnelt seltsikaaslaselt.
Veidi aja pärast olid kohal esinejad koos abiliste-fännidega. Natuke võttis tehnika ülesseadmine ja uudishimulikud pilgud-avatud meeled olidki uute muljete ootel. 
Kahe Jaagu kava "Mulla ja päikese pärast maksab veel elada. Loodusmeeleolud sõnas, pildis ja muusikas." oli kokku pandud sajandi jooksul end kuulsaks kirjutanud erisõnaliste eestlaste loomingukatketest- Heiti Talviku aegsetest suurkujudest tänapäevaste sõnaseppadeni välja, sekka ka Jaak Kännu enda ridu. Kava kokkuseadmisel oli palju vaeva nähtud- pilt jooksis otse teksti ja vastupidi. Esinejate selja taga oleval suurel projektoriekraanil vaheldusid hea silmaga tabatud loodusfotod, mille autoriks Tiit Kask. Nauditavad olid igihaljad süntesaatorimeloodiad Timo Dreimani esituses, valitud samuti mitmelt eri autorilt, Mozartist Valgreni, mõnele lauldi vaikselt kaasagi. Kõik kokku oli mõtlemapanev terviklik kava. Kuulama-vaatama oli tuldud nii naaberküladest, kui ka aleviku ümbrusest. Meie pisemas ruumis, esinejad kuulajatest mõne meetri kaugusel, oli sellisel hingehakkaval kaval kindlasti tugevam mõju, kui suures ruumis, kus esinejad üleval laval, kuulajad all saalis. Võib julgelt öelda, et "äraseletatud nägusid" võis just sellel õhtul Urgel näha.  Esinejaid tänati rahulolevate tänusõnade ja valla meenetega, uuriti nende käest esinemiste ja kavade kokkupaneku kohta. Jääme ootama emadepäeva esinemist!

pühapäev, 17. veebruar 2013

Positiivset ikka ka!

Reedel vuras suur kollane traktor külavahel edasi ja tagasi. Aknaäär on just nii kõrgel, et täpselt ei näinud, mida tee peal askeldatakse. Ega ei olnudki aega mõelda- oli tekstilise aruande esitamise päev, mul aga kokkukirjutatu korralikult üle lugemata, mõni tabel ka veel täitmata. Tegelesin sellega terve päev ja salvestades silmi kellale visates nägin, et see oli täpselt 17.  Graafikus! Laupäeva hommikul avastasin, et ennem koledasti rööpas olnud külavahetee on täiesti siledaks silutud. Autoga sõitjad olid vahepeal täiesti hädas, mõned kurtsid, et jää või põhja peale kinni. Tee nüüd paistis lai ja sile kuni raudteeni. Ja veel üks hea asi- tee oleks nagu poole laiem, nüüd on ka jalakäijatel ruumi astuda. Kuskil nädal-poolteist tagasi jalgsi pimedas Sindist koju tulles olin päris hädas- nagu üle raudtesilla sain, polnud autode vastu tulles mitte kuhugi peale teeäärse lumevalli astuda, ja nii kuni Urge vahele välja. Liiklus on alati viie-kuue vahel tihe ja nii ma muudkui lumme seisma jäin kuni autod möödunud. Ojasillake on meil kitsuke, kõrged lumevallid võtavad ära poole laiusest ja sealt üle minnes on jalakäijal autoga samal ajal pabistamist. See on nüüd küll ainuke "kitsaskoht". ;)
Hea, et meie teekonarusi märgati ja need ära kaotati! Igas külas on omad mured ja parandamisi palju. Meilt on hommikuti ja pealelõunal läbisõitjaid tihedalt, tore, kui tee korras on!

esmaspäev, 11. veebruar 2013

Kell 19.25
Ja ongi majaesine LAGE!!! Kaks kuud kestnud südamevalu on ära pühitud sõna kõige otsesemas mõttes!
Suur tänu asjaajamise ette võtnud vallaametnikule! 

Tuli külastaja. Autoga. Auto parkis külavaheteele. 
Esimene lause peale teretamist oli: "Kas sind ei olegi peetud lumelükkamise vääriliseks?" 
Ja edasi: "Vallaasutus!" (Rõhutatult!) 
"Sõidutee on ju lükatud. Kas majaesist oleks raske olnud..."
Sellised olid tema sõnad.
Küsisin kohe vastu, kas ta on juba blogi lugenud, vastas üllatunult et eiei. Selge, siis oli tõesti imestunud!

Praegu, kell 18.34 on seis endine. Seekord ma rada laialt lahti ei ajanud. Vaid labidalaiuselt.

Nagu fotolt näha, on mõned julged läbisõiduga juba riskinud. 
Suur õnn on see, et juba paar nädalat on külavahel valge. Vähemalt ei pea ma  enam muretsema ekslikult hange kinni sõitjate pärast.

pühapäev, 10. veebruar 2013

Lumetu talve lumemure


Pühapäev. Käisin pärast tihedat lumesadu raamatukogu treppi ja trepiesist labidatamas. Teist korda juba päeva jooksul. Ilus lai lumi sadas, vaikne tuuletu päev, värske õhk, korralik labidas, natukene lumekest... Puhkepäev, milleks täna, homme, tööpäeval, pühid!, ütlesid mõned tuttavad pärast netis. Novat- selle homme-ga on nii, et kui öösel külmetama juhtub, siis homme pole enam midagi pühkida. Libe jääkord katab muidu head krobelist treppi, kruusapuru libiseb sellelt maha ja tuuakse jalanõudega põrandale krõbisema. Või on kord nii paks, et trepiastet lagedaks enam ei saagi. Kui mõni laps trepilumele oma saapajäljed sisse tampsib, siis need jäävadki teravate servadega segama. Kuni sulani. Pikk majaesine tavalise lumelabidaga või käsisahaga lahti lükata käib mul artriitikuna üle jõu. On perioode, kus ei paindu sõrmedki pastaka ümber. Käsitsi võtaks see aega päris mitmeid tunde. Haiged liigesed karjuvad juba niigi iga labidatäie peale. Tavaliselt ma ei tõsta-kalluta, vaid lükkan.  Pole majaseina pikkust õuest ära mõõtnud, aga nii 15-20 meetrit võib see olla küll. Pluss vähemalt 5 m laiust.  Kolm-neli autot mahuvad kõrvuti parkima. Endal mul parkimist vaja pole, tööle käin kaks sammu kõrvalmajast. Külastajate pärast on küll mure. Igapäevane.  
Sel talvel oleme isegi mõned korrad majaümbuse lahti saanud. Näiteks ennem 14.12.12 toimunud külapidu.  
Esimesest novembrikuisest lumesajust saati pargivad maja ette lumehange või krobelisele jääle, olenevalt justolnud ilmadest, üsna vähesed. Mõned, kes pahaaimamatult siuhti lumme sõidavad, on pärast minnes kinni jäänud. Enamik jätab auto sõiduteele või siis pargib minu lahtilükatud rajale otse treppi.  
Teine asutus on meie majas ju veel, ka sinna ukse ette pole kaua olnud võimalik autoga sõita, rääkimata maja tagant tiiruga välja sõitmisest, nagu siin kõik aastaid harjunud ja mis autoninade suuna järgi võttes oleks loomulik. Lauseid sisuga, ma jäin eelmine kord ära minnes kinni, kas teil lund ei aetagi jms kuulen ma novembrist saati.
Eelmistel talvedel sattusin üsna tihti külavahel lund lükkava traktoriga ühel ajal maja juures labidaga vehkima. Omakandi tuttavad inimesed tegid kohe paari edasi-tagasi lükkamisega platsi lagedaks. Ja jätsid selle ka edaspidiseks meelde. Vallaasutus ju ikkagi! Suur tänu Margus, Pille pere ja kõik teised, kes siin külateed puhastades ka raamatukogu/vabaajakeskuse eest-ümbert teed puhtaks tegid!
Suurte prügikonteinerite juures on päris raske taarakottidega lumes sumbata. Firma autod on siiani kuidagi jõu ja massiga end ligidale pressinud, välja sõites aga tagurdavad külavaheteele ja  ümbermajatiiru ei tee, nagu endistel aegadel. 
Iga lumesaju järel olen tööle minnes lootusrikas olnud, et ehk täna...   
Vähese sajuga on tegelikult see talv päris vedanud. Oleks jälle lumerikas olnud... 8:(


Lisatud öösel kell 23.21: 
Tund tagasi käisin kolmandat korda, eelmisi nagu poleks olnudki. Hommikul on kühveldatud majaesine kindlasti jälle lumekorra all, sest minust jäi õue maha tihe sadu. Täna, mis kohe on homme, enam vehkima ei lähe! Hommikul ärgates jätkan. Mis siis, et esmapäeviti tööpäev alles kell 13 algab.

Ja lisatud esmaspäeva hommikul kell 7.30:
Eilsed rajad olid suure sahmaka lund juurde saanud, egas midagi- jälle labidas kätte! Helistasin kohe kaheksast ja edastasin palve teha tellimus lumelükkamiseks raamatukogule, vabaajakeskusele ja küla prügikonteineritele ligipääsemiseks.

reede, 1. veebruar 2013

Hea uudis!

Olen aastaid olnud hädas siitkandi analoogjaama all oleva töötelefoniga- küll kaob pärast paari sõna helistaja hääl või siis kostab nii, nagu oleks talle rätt suhu topitud või on hääl nagu robotil. Väga sageli, võibolla lausa iga kolmas ei võta mu kõnet üldse vastu, kuna analoogtelefoni numbrit ju mobiilile helistades ei näe. Ei taha uskuda, et kõik lugejad või ametnikud on pidevalt oma mobiilidest nii kaugel, et helinat ei kuule ja kõnet vastu ei võtta ei saa. 
Inimesed on põhjusega ettevaatlikud- aeg-ajalt räägitakse meedias tundmatutest numbritest, millele tagasi helistades maksad oma kuupalga.
Oleme üks väheseid, kui mitte ainumas analoogtelefonijaamaga piirkond Pärnumaal. Teised on ammuammuammu digijaamadele üle läinud.
Nii 7-5 aastat tagasi oli siia vaja uut telefoniaparaati. Ostsin siis poest ühe, mis ei hakanud üldse töölegi, kuna oli mõeldud digijaamale. Esialgu vahetati poes aparaat teise sama mudeli vastu ja siis kolmanda vastu, kõik need streikisid. Suure nõudmise peale sain lõpuks ühe vanamoodsama aparaadi, mis siinse jaamaga lõpuks haakus.
Raske on niimoodi ka mitmesuguste firmade-ametimeestega suhelda. Asi muutub kohe, kui kasutan isiklikku mobiili- kõned võetakse silmapilk vastu ja vajalikud asjad on aetud. Olen muidu väga väike helistaja, vahel ei tule kolme-eurose paketi arvegi kuu jooksul täis. Enamus asju saab korda  meili teel, kuna siis jääb suheldavale ka minu küsimistest, soovidest, kokkulepetest jälg maha. Jutt võib ununeda (seda tean omast käest). 
Kui remondi ajal isiklik arve tavapärasest kolm korda suurem tuli, julgesin vallamajas oma muret kurta. Tulemuseks on just natuke aega tagasi vallavanema toodud mobiiltelefon uue numbriga, mis jääbki edaspidi  raamatukoguga kontaktivõtmise telefoninumbriks.
Suur tänu vastutulelikkuse eest vallamaja rahvale!
Just taipasin, et lõpuks on täitunud kauane unistus- saan nüüd telefoniga "riiulisse" minna ja ei pea raamatut küsivat inimest enam ootele jätma.
See number on:
5866 6294