Ela sa kus kultuuris tahes, ikka võid olla nii õnnelik, kui õnnetu...
Panen siia nüüd läbisegi "äraeijõuaimestada"- faktid, mis mul raamatuid lugedes silma jäid ja mida jagada tahaks:
Shostak, M. - „Nisa:Kungi naise jutustus oma elust" Kuressaare, Tormikiri,1997
Heledanahaliste hõim Aafrikas, küttijad, korilased, lühikesed, saledad, lihaselised. Toitu korjavad savannist üle 15-sed ja alla 60-sed. Paar x kuus ravimistants, kus kõik osalevad. Nad elavad madalates tihedalt kõrvuti ja ringikujuliselt asuvates rohuhüttides, majade vahele jääb plats, kus lapsed mängivad. Istuvad tule ääres, vestlevad, vaidlevad ja jutustavad. Tunnevad väga hästi ja üksikasjaliselt oma keskkonda, loevad loomade ja inimeste jälgi liival, tunnevad kuivade väänkasvude puhmast eksimatult ära need taimed, mis maa sees oma juurtesse vett koguvad. Nad jagavad omavahel juurvilju, liha, kõiki asju, nii et keegi pole oluliselt teistest rikkam. Vaidlusi lahendavad tihti poole ööni kestnud aruteludes, mille käigus tulevad lagedale erinevate arvamustega, kuni lõpuks kokkuleppele jõutakse. Jahimehed jutustavad eduka jahi sündmusi edasi, pillimehed kannavad ette enda ja teiste loodud palasid. Uhkustamist ja kiitlemist peetakse halvaks kombeks. Nad loodavad üksteise peale ja istuvad väga lähestikku. Kungi naised hangivad suurema osa pere toidust, hoiavad lapsi. Nende kultuur ei ole kogenud selliseid kannapöördeid, kus mitmesugused ühiskondlikud ja poliitilised grupeeringud naiste rolli ümber defineerivad. Nende traditsioonilised väärtushinnangud on peaaegu puutumata jäänud. Nende elu on sama olnud mitmete inimpõlvede, võimalik, et tuhandete aastate jooksul. Nende inimeste tundeelu on universaalne. Piirkond on olnud pikka aega võõrasustuse eest kaitstud, looduslikud tingimused on karmid. Kaubavahetus- enamus esemeid antakse lõpuks teistele. Lapsed on ema läheduses 3 aastat, kandelinadega, tekivad väga tugevad vastastikused sidemed. Esimeste eluaastate turvalisus annab lapsele enesekindlust. Jonni ja kadeduse peale ollakse rahulikud. Omavaheline sõprus on väga oluline, aastaid, kui elatakse ühes külas.
Vukovic, E.C. - „Naine tuhande ühe öö muinasjutust: Minu elu haaremis“ Tormikiri, 2002
Genfis sündinud Denise Zintgraff kirjutas selle raamatu naiste elust Saudi Araabias. Ta võtab vastu ettepaneku olla kuueaastase printsi prantsuse keele õpetaja ühes Ar-Riyadi haaremis. Tal on kolm teenijat, millega ta varem pole kokku
puutunud. Naised, ka teenijad on palju ehitud. Ehted- rasked beduiiniketid, amuletid, erinevate suguharude mustritega käevõrud, kaela-võrud. Saudi Araabias ei tohi naine autot juhtida, väljaspool kodu peab naine olema kaetud keebiga. Rituaalne pesemine enne palvetamist, seega 5 x päevas. Mööbel ja maja-sisustus luksuslik, vaibad, vaasid, maiustused kaussides,hõbe, portselan, luksus. Abielueelse suguelu eest on Saudi Araabias surmanuhtlus: naised loobitakse kividega surnuks, meestel lüüakse pea otsast. Ka lobiseda vastassooga ei tohi. Erald isissepääsud, üks meestele, üks naistele. Väike prints siseneb emaga koos naiste omast kuni 8-a astaseks saamiseni, seejärel kuulub ta meeste hulka. 2 x päevas suitsutseremoonia, mis peaks puhastama ja värskendama. Kohalik naine ütleb raamatus, et nende maal võib palju teistmioodi olla, aga inimeste saatus on igalpool ühesugune- nagu päev ja öö, on inimeste elus ka rõõm ja valu. Araabias elavad mehed ja naised lahus. Meeste ja naiste vahel on erinevused mõtlemisviisis, käitumises, arengus. Läänes usutakse, et araabia naised nagu ei elakski, kuid nad elavad lihtsalt teistmoodi. Printsil on neli mänguasjade üleskorjajat palgatud, kui ta sööb on ta ümber õukond- mama, neli kelnerit, kaks omavanust mängukaaslast, teenijannad. Ostukeskuses, mis on luksuslik, on palju lõhnaõli- ja ehtekauplusi. Parfüüme valmistatakse tellimise peale. Naised ootavad peale ostlemist oma autojuhte ostukeskuse ees, neil on mustad riided ja näomaskid, ka Denisel. Ta imestab, kuidas autojuhid enda perenaised küll ära tunnevad. Restoranis on ainult naised, kellel on ka söömise ajal näokatted ees. Kui nad toitu suhu pistavad, lükkavad loori kõrvale, paljastamata ennast, istuvad nad langetatud päi. Denise peab toitu tellima sisetelefoni teel ja kui kelnerid tulevad, tõmbuma ühe lükandseina taha. Naine tunneb, nagu kõik oleks hulluks läinud - kogu teater ainult sellepärast, et ühegi mehe silm ühegi naise peale ei langeks. On olemas Pahede Ennetamise ja Vooruse Arendamise organisatsioon, kus töötajad peavad end tänavate valitsejaks ja peksavad inimesi islami seaduste väiksemagi rikkumise eest, nt nagu pahkluu paljastumine väljaspool haaremit. Denise ei julge üksi kuskil ringi käia. Pulmi peetakse väga suurelt. Pidudeks valmistutakse nädalaid, naised on peol luksuslikult riietatud- noored kirevalt, paksult meigitud, kilode viisi ehitult, vanad harjunult mustalt. Ükski neist ei tunnistaks, kuidas ta kannatab, pigem valetaks, kuna nende roll seda nõuab. Araabia kultuuri mõistmiseks soovitab üks naine Denisele kahte asja- kannatlikkust ja vaikust ja ta imestab, et Denise tuli kõrbesse vabatahtlikult. Ta ütleb, et teab, et Euroopa naised väärtustavad hoopis teisi asju- nt armastust mehe vastu, araabia naised aga armastavad oma lapsi, nemad on tuhat korda meestest neile tähtsamad. Poegadega tohivad emad olla koos kuni üheksa-aastaseni. Siis on nad isadega ja neil on teised hooldajad ja teenijad. Üks ameerika naine, kes ka seal elab, ütleb et need naised on progressivaenulikud ja et nende kuldsed puurid on liiga mugavad, et nendest põgeneda, ta mõtleb muidugi rikkaid naisi. Öösel pärast rikaste peolt lahkumist avatakse paleeväravad ka vaestele naistele. Araabia külalislahkus tahab, et nemadki peost osa saaksid. Sadade kaupa tormavad nad oma mustades abaya`des sisse, kargavad rõõmukisa saatel laudade kallale, topivad suud ja kilekotid täis. Denise tõdeb, et kohalikud naised said võitu tema läänelikust kõrkusest, tema usust, et on võimeline hoidma enda käes kontrolli oma elu üle Araabias. Üks kohalik naine räägib, et ta elas vaeselt, tulid mehed, toppisid talle koti pähe ja varastasid kodust, müüsid turul orjaks, pere, kes ta ostis, lasi tal maja koristada, hiljem, kui ta oli juba kuritarvitamise eas, müüdi ta edasi turul, ta osteti väikesele printsessile mängukaaslaseks. Isad jumaldavad oma lapsi, sellist lastearmastust pole Denise mujal maal näinud. Üks vana naine ütleb D-le, et neid väheseid Lääne naisi, kes araabias vastu peavad, ilma et hulluks läheksid, austatakse väga. Külalisi võetakse hästi vastu, laud on külluslik, vesteldesollakse tähelepanelik. Suuremeelsus, heaolu ja mugavus on igapäeva-elus suure tähtsusega, Haaremis talutakse ebatäpsust ja lohakust, hädavalet. Kuid ei sallita kannatamatust, närvilisust, tagarääkimist, kiiresti ja valjusti rääkimist, halba tuju.
Wagner, H.K. - „Vangis armastatud maal: Minu egiptuseaastad“ Tormikiri,2001
Heike on sakslanna, kes abiellus Saksamaal meditsiini õppiva kena Egiptuse noormehe Ahmediga. Egiptuses on pühapäev reedeti, siis minnakse mošeesse palvusele ja sel päeval ei tehta tööd. Ka 5 x päevas kutsub valju hääl palvusele. Valjuhääldid on majade küljes, hääl kajab üle linna. Allahi ei tohi päevas sekunditki unustada - ütleb Heikele ta ämm. Heike imestab, kuidas saab seda kisa välja kannatada. Aga ta harjus, nagu inimesed, kes elavad raudtee ääres. Heike harjus ka söögiga- pruunid oad, keskel õlisilm, leivatükk kasteti õli sisse ja tõsteti sellega nagu lusikaga ube suhu. Ämm ütleb, et teie (st eurooplaste) leivakatted pole ju söödavad. Sealiha ajab neid iiveldama ja alkohol on keelatud. Pere autojuht ei tohtinud tulla esikust edasi. Kuuekümnendatel aastatel oli Egiptuses eriti ülemkihi peredes moes oma lapsi Euroopasse või Ameerikasse õppima saata, reisidelt osteti läänelikke asju, mida kiideti taevani. Heiket sunnib mehe pere end ehtima ja riides käima, nagu selasedki naised. Egiptuse peres võib mees naist peksta, pisiasjade peale ärritudes, väites, et teeb seda armastusest, talle keelata, mida heaks arvab, majast üksi lahkumist kohe kindlasti. Vaesterajoonis tänavapilt teistsugune- rämps maas, murdunud trepiastmed, ojakesed heitvetega, kärbestega kaetud väikesed lapsed. Kohalikud polnud mõned oma kultuurist üldse huvitatud, polnud kuulnud ega käinud maailmakuulsate monumentide ega ehitiste juures. Kohalik mees ütleb, et naised ei peaks üldse sellistest asjadest mõtlema. Kui mees on end pesnud, et palvetada, ei tohi ta kohe ühtegi naist puudutada nt tervitada, peale palvetamist võib jälle. Palvetada tohib ainult puhtana. Ka mõnes rikkas peres süüakse kätega, luristades ja matsutades. Mees on Egiptuses isand, käskija ja selle hoiakuga ja naine alluv ja kuulekas, naine ei tohi tulenevalt kasvatusest kunagi unustada, kuidas võimuvahekorrad seatud on ja mehe väärikusega ei saa naise alandlikkuse tõttu ka midagi juhtuda. Sõprade ees mehed kiitlevad oma naistega, kuid kodus naisele nad head ei räägi.Raamatus tuleb üks isa oma tütart külastama, too oli aga haige ja kodu on koristamata, laste toidujäätmed on laiali ja mänguasjad ja isa, palvetab oma kaasavõetud vaibal teises toas ja siis kutsub pere kaasa, et lahkuda , tütar jookseb ja palub isalt andeks mustuse pärast. Kui mehevend Heikega magada püüab, siis on Heike juba nii selles kultuuris harjunud, et püüab end ahjus gaasi avamisega tappa, kuna kardab, et temagi keppidega surnuks pekstakse. Ta päästetakse. Aga enesetapp on hirmus patt, ainult jumal annab ja võtab elu. Mees muutub vägivaldseks, keegi selle peale halvasti ei vaata seal maal. Heike tahab oma lapse kaasa võtta ja Saksamaale minna ema juurde, aga last ei anta talle ja ta näeb poega alles 20 aasta pärast.
Nõmm, T. - „Minu Island : Tule ja jää sümfoonia“ PetronePrint, 2009
Kas uhke viikingirahvas suudab end taas jalule ajada pärast majanduskriisi või neelab muu maailm ta alla ning Islandist saab tavaline Euroopa Liidu ääreala. Komme- kosest visatakse alla puuslikke, ehk nukke, kes on nagu Odinid ehk Islandi jumalad. Islandlased ei avalikusta nt oma leivaretsepti saladust. Islandi saarele tulid norralased 1200 a tagasi ja keel jäi samaks, aga Norras keel muutus. Nad saavad aru nt 800 a tagasi kirjutatud saagadest, kuna elavad oma saarel eraldatuses. On säilinud keele algupära. Nimetavad ise viikingite keeleks ja on uhked. Kõikidele võõrkeelsetele sõnadele leitakse islandikeelne vaste ja ei laenata võõrsõnu omalkasutusse. Uhke rahvas. Riik toetab haridust, lapsevanem maksab lapse ringide eest ise vaid 15 %. Aurusaunad, ilma rahata, igaüks koristab enda järelt. Mõni käib seal igal õhtul, nahk pehme. Saunas mädamunahais, vesi haiseb, maa seest tuleb. Islandlasi peetakse üheks maailma õnnelikumaks rahvaks. Elatustase on maailmas esimeste seas. Peod on traditsioonilised, vanade söökidega ja kommetega, igaüks ise võtab kaasa. Talvel on peod mitu kuud. Eriline vaatepilt, kuidas inimesed kultuurimajja sisenevad- Mehel on käes suur toiduvaagen ning naine tuleb järele kotiga, milles viinad ja õlled. Islandil on palju musikaalseid inimesi. Tavaline külamees esitab tasemel laule ja pillimängu. Väga levinud on koolilaul. Palju on linde. Islandi hobune maailmas tuntud oma erilise käigu poolest. Palgad on suured, ühe kuu palga eest nt saab osta iga kuu 6 pesumasinat. Liiklus hõre, karm politsei, kõik sugulased ja tuttavad. Süüdlast tuttav politseinik karistab ja õhtul istutakse koos peredes lauas, keegi pole pahane. Sellel maal saab tõelise närvekosutava puhkuse mujalt tulnu.
Ja veel mõtteid:
*Ühelgi kultuuril- ei kristlikul ega ka muhameedlikul pole ainult positiivseid või negatiivseid külgi. Kultuuride erinevuste mõistmisel põhineb rahu.
*Ära kunagi hinda inimest tema usu või kultuuri järgi.
*Euroopas on komme süüa saia, vähem leiba, millele määritakse võid või moosi ja kaetakse vorst- singi- ja juustviiludega. Idamaades tundub see imelik söök.
*Läänelik elustiil on sarnane paljudes riikides- majades sama disain, elanikel samad soovid ja ettekujutused. Kõik on standardiseeritud, kultuurilisi iseärasusi sama hästi kui polgi. Inimesed tunduvad kõikjal närvilised ja stressis.
*Keskmine eurooplane töötab 8-10 tundi päevas, kannab sarnast riietust, arendab ühiskondlikke kontakte, mis talle töös kasulikud võivad olla.
