Uuele vastu

(Pildil on Vatla koolimaja erinevate optimistlike, hellade,
jõuliste sulatatud klaasist kaunistustega aken)

Aastal, mis tuleb,
on nii palju teile anda-
alustage sellest, mis on vajalik,
jätkake sellega, mis on võimalik
ja äkki märkate, et teete seda,
mis on võimatu...

Murelikud abilised

Lumi, lumi, lumi, muuudkui sajad seda lumekest aga juurde, panna pole aga mitte kuhugi, kõik kohad niigi täis juba! Juba teine naabrimaja naine tuli mu uksekatuse puhtaks lükkamist proovima, vana pika varrega puurehaga. Kõik õuesolevad lapsed ka. Ega keegi hästi ei ulatu ju- mul ammu mitu korda järgi proovitud. Eelmine proovis harjavarrega, ei ulatunud katuseäärenigi. Momendil natuke lumekest äärest juba tuli. :) Mõni sentimeeter... Lumi on aga kõva. Viskasin harjavarre katuselumme sisse, et ehk siis tuleb mõni tükki lahti, aga see jäigi lumest välja tolknema, lapsed rehaga tõmbasid ta alla.
Nii- muud tolku praegu polnud, kui lusikatäis lund tuli äärest lahti, äär on kena rehatriibuline ja mis kõige tähtsam- kõigil oli lõbu ja lusti laialt....
Tagumised aknad on praegu veerandi jagu lume all, välja näeb kikivarvule tõustes. Mööda majaseina on lükatud lumevall ja sinna loobin iga päev kõrgust juurde. Ükspäev ronisin hangetippu ja lükkasin kühvlitäisi edasi. Ja siis veel uuest hunnikust edasi. Jne... Teise majaotsa poole... Sest kuhugi ma pean ju uue lume trepilt ja trepi eest viskama...
Suur mure on, et keegi kuhja kaela ei saaks ... kui see ükskord otsustab kukkuda...

Lemmikud

Lõppeva aasta enimlaenutatud ajalehed terves Eestis (raamatukoguprogrammi URRAM kasutavates raamatukogudes) olid:
1.Postimees
2.Õhtuleht
3.Maaleht

Ajakirjad:
1.Kroonika
2.Eesti Naine
3.Elukiri

Raamatud:
1.Eelrand, Helen - Anne Veesaar : elus, see on kõige tähtsam!
2. Kivimaa, Evelin - Arvo Kukumägi : alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?
3.Petrone, Justin - Minu Eesti. 1.osa, Kas lubate elada?


Urge raamatukogus - ajalehed:
1.Maaleht
2.Postimees
3.Eesti Ekspress

Ajakirjad:
1.Naised
2.Kroonika
3.Elukiri

Raamatud:
1. Meyer, Stephenie - Koidukuma
2.Kivimaa, Evelin - Arvo Kukumägi : alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?
3.Aksli, Esta - Südamed sõeluvad salaja

Järelejäänud paari päeva jooksul muidugi võib pingerida natuke ka muutuda.

Pettumus. Ehk esialgne?

Pühad lootsin lumeloopimise vahel lõpetada raamatuga, millest sajad ja tuhanded praegu suures vaimustuses on. Lugesin esimesi lehti ja olin täitsa pettunud. Parajalt segane tegelane, muudkui soiub mitukümmend lehte järgemööda... Lugemisisu kadus ja viskasin raamatu käest. Tuttavad lohutasid, et ju siis pole praegu sinu aeg. Eile õhtul proovisin uuesti, aga väga ikka veel ei istu.
Hoopis imelik mõte aga tuli pähe ja pilt silme ette:
Inimesed, kellel endal kõik olemas ja hästi, härduvad tõsielusaadete, raske eluga inimestest tehtud filmide ja kirjutatud raamatute peale, telekas näidatakse suurelt nende pisaraid. Need aga, kelle elus on lahendust nõudvaid probleeme, lootusetuid olukordi, raskeid saatuselööke, paranematut niru tervist ... need sageli ei taha läbielatud ja peitusurutud masendusele uut masendust juurde. Milleks enda tunnete seljakotti pakitud valusid ja mälestusi luku tagant valla päästa?

Tõsta pilk...

Meie maja juurde tulles tasub pilk jalge eest ka veidi ülespoole tõsta. Kuna ajad on rasked ja firmateenused kallid, siis peaks arvestama piltidel nähtavate ohtudega.

Lumi on kõva, olen nii mina, kui ka teised seda mitu korda proovinud küll harja- küll labidavartega tükeldada, aga tulutult, no lusikatäie pehmet puru oleme lahti saanud. Kõigil, eriti lastel oli vaid lõbu ja lusti laialt.... Tagumised aknad on praegu veerandi jagu lume all, välja näeb kikivarvule tõustes. Mööda majaseina on lükatud lumevall ja sinna loobin iga päev kõrgust juurde. Sageli ronin hangetippu ja lükkan kühvlitäisi edasi. Ja siis veel uuest hunnikust edasi. Jne... Teise majaotsa poole... Sest kuhugi ma pean ju uue lume trepilt ja trepi eest viskama...

Suur mure on, et keegi kuhja kaela ei saaks ... kui see ükskord otsustab kukkuda...

Pühad pole veel läbi!

Oi, kuidas raamatukogu järsku lõhnama hakkas! Grete tõi just vabakast taldrikutäie laste siinküpsetatud piparkooke. Ka Tarno tõi peopesal ühe suure endaküpsetatud lille. Ai kui head maitsevad! Proovige ka! :)

Täna oli sportlik päev õues ja ühisküpsetamine ja -söömine sees. Pakuti mullegi lõunal suppi, ehkki õue aitama, osalema, isegi piiluma ma ei jõudnudki. Samal ajal olid järjestikku laenutajad-tagastajad.
Ja eelmine nädal tõi üle-tee-Lea ka imehäid piparkooke...
Näärid veel täitsa ees- peaks ise ka veelkord kodus ühe laari ahju lükkama, eelmine kord said kohe otsa. (Viimase kolme osas kahtlustan ka Pontu osalust.)

HÄID PÜHI!

Täna hommikul õues ilu imetledes tuli naljakas mõte pähe, et polegi vaja jälle pildistada- vaata üle möödunudtalvised fotod. Kokkuhoid! :) Praegu on pilt niigi täpselt sama, mis siis- imeilusad valged narmastatud äärtega puuoksad ja põllukõrred, suured lumevallid majade ja teede ääres, lumekoormate all ägavad katused, lumest rõõmu tundvad lapsed, ettevaatlikult sõitvad autod ja tasa kõndivad inimesed, elektritraadid nagu kuusekard... Kõik on kaunis ja valge ja puhas ja ülev ja... jõulune!

SOOVIN KÕIGILE KAUNEID
JA RAHULIKKE PÜHI!

Segadused

Kallid lugejad!

Eile, teisipäeval, oli raamatukoguprogramm üle Eesti maas. Täna avastasin, et esmaspäeval tagasitoodud raamatud on kõigil käinutel jälle kenasti arvel tagasi, samas ka minul laua peal või juba riiulitesse pandud.
Seoses sellega palun mitte arvestada, kui programm peaks teile saatma meeldetuletusi või viiviseähvardusi. :) Klaarime siis, kui kohal olete.

Hüvasti, sõbrad!

Täna hakkasin näitust kokku pakkima. Niiiiiii kahju oli kõiki asju paberitesse mässida ja kastidesse laduda! Nii omaseks said nad, nagu elusolendid. Kümneid kordi imetlesin sel kuul iga jõulupärja, klaasimaali, sulanud klaasist kaunistuse, toolikatte, pajalapi, savilehekese, -vaagna või -kausikese värvidemängu ja -valikut, viimistlust, mitmeid neist oma kodus või raamatukogus ette kujutades.
Vaatamas käinutest oli inimesi, kes vaimustusid, tahtes hakata klaasi või savi ka ise tegema ja oli ka neid, kes küsisid, et mida ma selle klaaspärjaga tegema peaksin hakkama, kuhu ma selle panen. Oleme kõik erinevad. Kes hõljub pilvedes, kes on marumateriaalne... Kelle näpud sügelevad ja hing kripeldab uute asjade proovimise järele, kes suhtub uude ettevaatlikult...
Eks ma ise ka aeg- ajalt korjan oma kleebitud ja maalitud pudelid-küünlad, laastupildid ja värvimullaga pudelid jälle kokku ja panen nurga taha kastidesse. Ja siis tuleb keegi, kes märkab ja õhutab, et kuule, mine nüüd, lao tagasi, tühi ja kõle on, soojust ja elavust pole. :)
Homme viiakse kõik järelejäänud ilusad asjad tagasi Vatlasse ja need rändavad paljudele käsitööd hindavatele sõpradele-sugulastele kingikottidesse. Kõige paremini läks siin vaagnatel ja kaussidel ning pajalappidel- neid imetletakse ja kasutatakse juba mitu nädalat erinevates peredes.

Loetud mõtteid

"Südametunnistus on üks kõige venivamaid asju maailmas..."
"Kui asjad ei ole tasakaalus, siis neid vägisi tasakaalu lükata on ohtlik. Vaja on kannatlikkust."

Jan Uuspõld
Kroonika, 13.12.10 lk.11

Tuulikute koosolekust

Imelik olevus see eestlane- nurga taga ja kahe-kolmekesi on julge ja sõnakas, aga kui on vaja suure hulga ees oma arvamust välja öelda, siis istub kössis. Ja suud lahti ei tee. Loodab, et äkki naaber teeb. Mitu aastat vihastab, et katsugu nad siia oma plekikolakaid teha- mõni rahatahtev maaomanik on vaid poolt ja kolmsada vastu! Aga - läheb nii, nagu tavaliselt (meiekandi) koosolekutel, et juttu jätkub küll, aga omakeskis, PÄRAST koosolekut, õues, autode vahel... ;(
Üllatavalt paljud olid saanud kell kaks keset tööpäeva kohale tulla! Kindlasti oma 40-50 inimest. Kõik maja toolid ja istumiskohad vabaka trummitoolideni välja olid ruumi veetud ja oli ka seisjaid. Väga kahju on neist, kes erinevate ametite tõttu töölt ära ei saanud tulla!

Mina oma zinizilmsuses ja plontiinsuses arvasin, et teemaks tuleb "jah" tuulikutele või "ei" tuulikutele. Aga hoopis arutati, kas neid lubada teha kohe krundi külje alla või jääb piiriks kilomeeter. Üksainus kilomeeter! See on peaaegu nagu ukse all! ;)

Olin nähtavasti "ajast" maha jäänud. Ju see "jah" on otsustatud ära juba eelmistel, keset päeva toimunud koosolekutel, kuhu ma minna ei saanud - tööaja tõttu.

Arendajate meeskond oli väga kavalalt oma mehed mööda ruumi laiali paigutanud- igas nurgas oli keegi, pani üks kohalolnu tähele. Eks neil ole mõjutamises kindlasti juba kogemusi. Ega mittekõnemees vist sellises midagi pealepressivas arendajaametis hakkama ei saakski. Inimeste esitatud küsimustele vastasid nad küll, aga vastusteks oli alati selline ümmargune umbluu, ilma faktideta. Loomulikult pole meie "noorel" riigil veel uuringuid ja korralikke seadusi ning ettekirjutusi tuulikute kasuliku või kahjuliku mõju kohta inimeste tervisele ja kogu elusloodusele. Selle kõige taha on võimalik pugeda. Pole uuritud, tähendab probleemi polegi?!
Tore, et arstina töötanud inimene oli tubli kodutöö teinud ja püüdis inimesi hoiatada kahjulike mõjude eest, mis ohustavad edaspidi ka lapsi ja lapselapsi. Keegi kusagil on ikka midagi juba uurinud ja halba avastanud! !!! Paar päeva tagasi saime Pärnu lehest lugeda ka esimest uuringut tuulikute mõjudest tervisele:
LOE
Kurb!

Plaanid olid lauadadel laiali, ruum aga inimesi nii täis, et vaatama kõik ei mahtunud. Paar korda kogunes summ ümber laudade, kui üks juba tõusis, siis naabrid järel. Ja siis, kui oleks vaatama mahtunud, ei juletud nähtavasti tooliridade vahelt välja pugeda. Koosolek möödus rahulikult ja juhataja oli hea läbiviija. Ja nagu alguses mainitud, jätkus "töö sektsioonides"- majaesistes ja -sisestes gruppides. Pärast koosolekut.

Ega meil neist terviselehakkavatest laperdajatest pääsu ikka ei ole. :((( Homme on otsustamine. Otsustajatest elab siinpool vaid mõni. Olen kindel, et kui nende kõigi kodude juurde ähvardataks tuuleparke teha, siis nad mõtleksid teistmoodi. Kerge on ühe näpuliigutusega või sõnaga otsustada mitte enda ligidale tulevaid või olevaid asju. No aga võimatu on siitkandist volikokku enamust valida- meil lihtsalt on valimisealisi MITU KORDA vähem, kui vallakeskuses! 100 valijat ei võistle 3000-ga!
Minule jäi koosolekust suhu mõru maitse, nagu öeldakse. Ah jaa- artriidihaigete kätega mööblivedamise ja koristamise rõõm kah, mida puntides arutlevad meesterahvad tühjade pilkudega pealt vaatasid. ;) Aitäh, Ege, et appi tulid!!! Ja veel tähelepanek- inimesed praegusel talvisel ajal kodudes nähtavasti kütavad uksed-aknad lahti talve soojaks. Miks muidu siit ruumist ära minnes kõik uksed õueni pärani jäeti?

SOOVITA SINA KA!

Hea blogi lugeja!

Kui sa oled lugenud mõnda raamatut, mis sulle väga meeldis, siis pakun sulle võimaluse oma muljed siia blogisse kirja panna.
Helistame-kirjutame-arutleme, lepime kokku:
kas urge@pkr.ee
või 44 63134
või 56669878.

<:0}

Elu ääremaal...

Mitmed lugejad on viimasel ajal tagastades kiitnud Jan Beltrani kahte raamatut- "Nora" VT! ja "La mala vida ehk neetud elu" VT!
Mulle endale meeldisid ka mõlemad. Ja eriti viimasest sain ikka nii palju eluteadmisi, mida ma ei osanud ettegi kujutada. Sellest, mis elu eriorientatsiooniga inimesed elavad ja elama peavad, ma siiani väga palju kuulnud polnud. Tiba telekast ja lehest. Aga- Eestist väljaspool on neil tõesti kergem!

Apollo kodukas ütleb kirjaniku kohta nii:
Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Esikromaan „La mala vida ehk neetud elu“ valiti 2009. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia nominentide hulka.

Praegu lõpetan Paula Greigi raamatut "Eikellegimaa. Lugu mehest, kellest sai naine". VT! Peategelane saab lugedes täiesti omaseks, nagu vend või hea sõber.

Soovitan neid kõiki lugeda ja raamatute sisust ei tahaks ette ära rääkida. Loed, saad tegelasega hingesõbraks, rõõmustad koos temaga, tunned talle kaasa ning hoiad pöidlaid ja varbaid, et tal hästi läheks.

Sõber lumi!

Eile õhtul tulin poole kümne ajal igaks juhuks veel ramsi juurde ilma vaatama ja ISSANDAJUMMELJUMMELKÜLL- majaesist enam polnud! Oli üks suuuuuuur ja pikkkkkkk lumehang, mis hakkas pihta maja seina äärest ja jätkus kuni lahtilükatud külavaheteeni. Aknaid polnud ka näha- üks suur valge sein. Tagusin siis jalaga sulanud ja ära külmunud lund, et saaksin ukse lahti ja labida koridorist kätte. Trepi tegin ära, et siis muuga jätkan hommikul. Terve päeva olin juba nagunii iga paari tunni tagant kühveldamas-pühkimas käinud. Pilti oleksin tahtnud teha, aga pimedas ja hämaras poleks see nagunii õige jäänud.
Tahaksin tänada meie tublisid lumelükkajaid!!! Suure saju järgselt on majaümbrus varsti puhas ja autoga siia tulijatel võimalus parkida.
(Tõsi- mõni traktorist lükkab trepiääred kinni ja suure laia valli ukse ette lahtiraiumiseks ning matab prügikastigi, teine aga on INIMENE ja tõstab/lükkab kuni trepini lume täiesti ära. Viimasele sügav tänu!)

Jõulukingile!

Jõuludeni on raamatukogus nii silma- kui hingeilu näha.
Naabermaakonnas nii tunni kaugusel meist on üks küla, kus tehakse igat sorti põnevat käsitööd. Juhendajaks endine meie kandi inimene- Helju Viikmann (Õispuu).

Kõike, mis mööda laudu, diivaneid ja aknaääri näha, saab endale ka osta. Jõulud tulekul- siis ongi sobilik selliseid iluasju kinkida! (Hinnavahemik jääb 15-st kroonist 150-ni, vaid paar üksikut asja on 200 või üle).

Panen siia kahe asja pildid, mis meeldivad oma värvide ja huvitava pinna ning kuju poolest enamikule, aga ülejäänut peate tulema ise kaema!

Sokid tasku!

Esmaspäevasel siin majas toimunud vabaka ja noorteka koosolekul hakkasid mitmel kohalolnud mittekohalikul jalad külmetama. Hoolimata majas olevast elektriküttest (mida me siin kahes asutuses tegelikult kokkuhoidlikult kasutame), imbub kusagilt pragudest külmal ajal jahedat sisse. No ja põrand on ju betoonist, millele linoleum peale tõmmatud! Kui inimesel käed ja jalad külmetavad, siis võib öelda, et külmetad ikka üleni... Seda, et "oi, kuidas mul siin lehte lugedes jalad külmetama hakkavad" või "oi, kui külm sul siin põrand on" või, "ohh, siin ei saagi kaua istuda, jalad pulkas juba", kuulen ma tegelikult üle päeva ... Ja lugemislaudade all on veel 8 x 2,5 m vaipa! Ürituste ajal on küll neid, kes saapa peale sinise sussi panevad, soojem ikka, kui kingaga. Aga hakkavad nemadki varsti jalgu vastamisi kopsima...
Ja kõrval vabakas on asi veel hullem- sinna ei paista ka päike, mis minu ruumi palju soojendab. Samuti on mõni radikas rivist väljas, aga ruumis käivad ju noored ja lapsed! Hea meelega ma oma nina sinna ruumi üldse ei pistaks, iga kord saan külmakrambid. Aga me "jookseme" ikka üksteise vahet, tihedalt ja igapäevaselt. :) Esmaspäevasel koosolekul aga sain sellised külmavärinad, et ei aidanud ka oma poole peal suure salli ja soojade susside sisse pugemine. Veel ei unu ära, et oktoobrikuisele mälumängule minnes hakkasid meil Egega sealses soojas saalis mõlemil põsed punetama, nagu inimesel, kes pakase käest sooja tuppa saab. Üldiselt ongi mul alati häbi otse töölt kusagile mujale maabuda, kuna teised võivad mõelda, et näe, kus punastab mitu tundi! :)

Teine asi veel- juba teine mitu aega vallas ametis olev inimene küsis, et oot, mis kellast need bussid teil siit Urgelt läbi sõidavadki? Tule taevas appi! Urgelt läbi!? Bussid? ;((( Ei sõidagi ju!
See liikumasaamise probleem siit on kogu aeg jutuks. Päris bussitud me pole- ühega saab külaservalt õnneks ikka hommikul vara linna ja teisega peale lõunat tagasi. Mis siis viga oleks, kui kõigil linnasviibimine kaheksast poole viieni kestaks.

Viimasel ajal on kõigile olemasolevatele või tekkinud probleemidele põhjendus kuulda olnud- et inimene ise on omale elukoha valinud, kes metsa, kes külla, seega peab ta ise oma pereliikmete liikumise jms eest vastutama. Veel peetakse meie kandi külasid (välja arvatud muidugi Tammiste) väljasurevateks, kuhu pole mõtetki raha matta. Meie, põhiliselt kesk- ja vanemaealised, ei ole kahjuks erilised tulumaksuallikad.
Paljud kohalikud aga arvavad, et kui eluks vajalikke asutusi järjest ära kaotada või pole lootustki nende tekkeks, siis hakkavad inimesedki mujale kolima.

Lennukiga lasteaeda ;)))

Netist leiab igasugu asju, sattusin sellise asja peale:

Küsimus:
Kus asubTammiste külale lähim lennujaam?

Vastus:
The nearest major airport to Tammiste, Estonia is Lennart Meri Tallinn Airport. This airport is in Tallinn, Estonia and is about 115 km from the center of Tammiste, Estonia. Aga samuti ka: Pulkovo Airport, Lappeenranta Airport jms.

Nii maas kui õhus

Eile oli Saugas rahvarohke kohtumisõhtu luuletaja Contraga. (Peaksin hakkama käekotis pikemate sõitude ajaks tema luulekogusid kaasas kandma! Sobivad tarvitamiseks nii maas kui õhus.)

Sel aastal me tegelikult ei plaaninud Sauga raamatukoguga ühtegi kuulsust esinema kutsuda. Kitsas aeg! Paar kuud tagasi aga lipsas see mõte ikka mitu ja mitu korda meie omavahelistesse vestlemistesse. Pakkusime üksteisele, keda siinpool ja sealpool vallaotsi rohkem loetakse. Väga erinevad olid. No Tohvri muidugi välja arvatud, aga tema on Urgel juba käinud.
Piia uuris ühe ja teise kirjaniku kättesaamise ja liikumisvõimaluste kohta. Liites ja lahutades tuligi välja, et kahepeale kokku saame hakkama. Suhtlemine ja kokkulepped Contraga jäid kõik Piia sebida. (Mina edastasin Saugasse kohalesaamise kohta vaid nipi, kuidas linnadevahelisest bussist vanasti õige küla juures bussilt maha sai mindud, et mitte linnast jälle tiiruga tagasi tulla.) Ja kahjuks ei saanudki ma seekord millegi muuga aidata, kui paaris ja paaritute summadega oma eelarvest.

Minu Saugasse jõudes paistis raamatukogu aknast veidi habetunud luuletaja juba ninapidi arvutis askeldamas. Lasteaia naised olid saalis toolid paika sättinud ja kohvi keetnud, pirukad oli küpsetanud kohalik kokk Õie Kukk (need kadusid hiljem nagu "soojad saiad"!). Saalis istus ootamas juba üks väike noormees.
Küll autodest, küll bussilt, küll jalgsi liikus mõneinimeselisi gruppe valgustatud saali poole. Veerand tundi enne algust tundus see juba täis olevat. Aga ikka tuldi ja tuldi. Kokku võis inimesi olla nii üle 30.
Kohvitoas küpsiseid kaussi sättides kuulsin, kuidas kaks inimest omavahel lahedalt võru murrakut panevad- maakonnalehest olid Contrat üles võtmas ajakirjanik koos fotograafiga.
Paar tundi möödusid märkamatult, pidevalt üleskeeratud suunurkadega. Iga sõna kajas sees vastu ja tekitas igaühes erinevaid tundeid. Sealhulgas elas ise sisse ja kaasa ka meie emotsionaalne esineja. Energiat paistis ülegi jäävat, paigal püsis esineja vaid alguses mõne aja, kui publikuga kontakti saamine vedama sai. Tegelikult läks see tal üsna kergelt!
Igav ei hakanud küll hetkekski, kuna iga haiku, luuletuse või laulu esimesed read tulid dünaamiliselt ja kõva maamehe häälega, mis lasteaia saali kõrge lae alla välja kajasid. Ja jälle ei saanud ma aru, kas Contra peab viisi või siis teeskleb, et mitte. Olen teda ennegi esinemas näinud-kuulnud. Mõni laul oli justkui ainult mõne üksiku vale noodiga, st põhimõtteliselt õiges viisis ja teine jälle jumalast noodist mööda. :) No rütmitunne on tal igatahes küll perfektne.
Luuleridadele ja ridade vahel olevatele mõtetele elati naeruturtsatustega kaasa. Tagamõtted ja naljad olid arusaadavad kõigile, isegi sellele 8-9-aastasele poisile.
Märkasin end mitu korda laulude ajal peaga kaasa nõksutamas, ohh, nii oleks tahtnud ka laulujoru kaasa ümiseda. Eriti meeldis mulle lennukissõidulaul. Kahju- uurimata jäi, kas seda kusagil avaldatud ka on. Kui ikka seda õhku tõustes jorutama hakkad, oledki lõpusalmide ajal juba maandunud. :)
Huvitav, kuidas töö ja elukoht meie saatust määravad! Mõtlesin juttu kuulates, et kui ta poleks töötuks jäänud ja mööda ilma hääletama ja seiklema hakanud, kui palju ridu siis tema loodust oleks loomata ning teistel inimestel lugemata, pähe õppimata ja kordamata jäänud.

Kui Contra kusagil poole peal kulunud üleõla-postikotist väga kulunud servadega lehtedepaki välja võttis, saime kuulda veel hulga uuemat ja vanemat luulet. Hämmastavalt palju oli Contral luuleridu ka peas! Isegi oma päris esimene luuletus.Tavaliselt olen näinud, et kirjanikud-luuletajad loevad kohtumistel ette ikka paberilt või raamatust. Minu kõrval istunud Ene sosistas mulle, et tema poliitikute kohta tehtu pole tegelikult üldsegi pahatahtlik. Täpselt sama mõte oli ka mul endal tekkinud.
Lõpetuseks tänas Piia luuletajat meie, ramsitädide kahepealekokku tehtud luuleridadega liivakaardiga (pole raske arvata, kumb meist luuletab! :) )

Oleksin tahtnud, et see õhtu pikemgi oleks olnud, aga teatavasti on inimese info vastuvõtmise kannatuspiir poolteist tundi. Meie õhtul olid nii tublid koos, et sirutama ja asendit muutma hakati alles kolme tunni pärast! Päris palju oli ka neid, kes endale koos autogrammiga mõne raamatu ostsid ja autogrammigi sisse said.
Helesinine pildikast toanurgas aitab kindlasti palju kaasa inimese tuntukssaamisele, aga õige tunde tuttavakssaamisel annab ikka vahetu kohtumine.
Ausalt öeldes ootan ma väga ka Piia muljeid. Olen kindel, et ta sellest õhtust ka oma blogis kirjutab. Erinevate inimestena märkasime kindlapihta erinevaid asju.

K158son - uus täht taevas? Ei, raamat hoopis :)

Maailma k-õ-i-g-e i-ga-vam töö on tagastatud raamatute riiulitesse panek! Aastaid ikka pilk iga raamatu selja taha: B83 ja B88Nm ja K158son ja K203m ja P86-lu... Appi, miks ma küll sellise ameti valisin, kus sellist "matemaatikat" teadma peab! Nii arvatavasti võisin mõelda kunagi oma esimesel praktikapäeval.
Kas: Michaels, Shauna; Michael, Judith; Michaels, Kasey; Michaelis, Karin; Michaels, Fern; Michaelis, Rolf...?
Eiii! Hoopis:
Michaelis, Karin;
Michaelis, Rolf;
Michaels, Fern;
Michaels, Kasey;
Michaels, Leigh;
Michaels, Shauna
Nüüdseks on tähestik selge kui seebivesi. Autorite pere- ja eesnimede kolmanda ja neljanda täheni välja (Kaa..., Kae..., Kaid..., Kee..., Koi..., Kook..., Kool..., Koor..., Koos..., Koot..., jne jne). Tüütu ja naljakas häälitsemine riiulite juures, kummargil või kikivarvul, soovitatavalt üksi... :) Aga peaasi, et töölaua tühjaks saab. Sageli mõtlen, et enam ma küll ühtegi magusat ega piprast (loe- "naistekat ega põnevikku") ei telli. Neid ju tohututes kogustes. Aga ikka söön oma sõnu!
Kas on kedagi, kes seletaks mulle ära, miks enamus inimesi tahab raamatukogudest aina uut ja uut?

Äärepealt...

Äärepealt oleksid näituseriiulid akende all kuuks ajaks kurvalt tühjaks jäänud. Oi seda küsimist ja imestamist, mida ma siis oleksin pidanud taluma! Õnneks leidub häid inimesi, kes ootamatu küsimise peale ja väga tihedale elu- ning õppimisperioodile vaatamata midagi ikka kodukappidest välja võluvad. Seekordseks võluriks oli kunsti- ja käsitööõpetaja Silvia Pärn naaberkülast Pullist. Eriline tänu talle, kuna just praegu valmistas ta ette ka teist ja suurt näitust keskraamatukogule.
Üles läks selline kuulutus:

URGE RAAMATUKOGUS

8. - 30. NOVEMBRIL

SILVIA PÄRNA

FOTODE NÄITUS

„TALULOOMAD“

Ootame vaatama!

Juba võib välja öelda ka detsembrikuise teema- siia tuuakse jõulusele näitusmüügile Vatla naisseltsi tööd Läänemaalt.

Kutsehaigus

Vahel löövad murelained üle pea kokku, hakkan kohe kurtma...
Täna hommikul tõstsin lugemislauad sedamoodi tagasi, nagu nad siin 2002-2009 olid.
No ei taha eesti inimene istuda kahekesi kõrvu küünarnukid koos ja lehte lauale laiali lööma ka ei mahu. Jäägu siis nende tahtmine, et igaüks istub omas lauas. Kaua ma nurinaid ikka kuulama pean! Siin peab külastajale mugav, mitte ebamugav olema,
Samas- öeldakse, et kui naine pole millegiga rahul, hakkab ta mööblit nihutama. :)))
Pole ma jah rahul, kuna juba kaks nädalat seisavad uued raamatud kapinurgal töötlemata. Eelmine nädal suutsin väljalaenutamiseks ära teha vaid pooled ja seda 5 päeva jooksul!!! Viga pole laiskuses. Vanast, niiskest ja hallitanud raamatukogumajast saadud artriit annab nii tunda, et laua tagant püstisaamisega ja riiulite juurde minekugagi on probleeme ja pastakas- see ei seisa lihtsalt käes, kukub. Sõrmed on tundetud...
Pahane olen ma enda peale aga sellepärast, et püüdsin vanas majas kallilt elektriküttelt ikka kokku hoida ja kokku hoida ja veelkord kokku hoida. Miks? Kuna suurte pragude ja aukudega, viltuvajunud majas kogu aeg nii suur elektriarve oli. Temperatuur oligi siis aastaid ruumides nii 13-14 kraadi. Vaid kaks päeva nädalas paar tundi keerasin natuke rohkemaks, siis kui politsei ja sotsiaaltöötaja vastuvõtutunnid olid.
Tubli, Liivia! ;( Ütleb nüüd keegi aitäh ka või?
Tegelikult sama kokkuhoidu rakendame vabakaga igas asjas mõlemad ka siin majas. Arvan, et valla peale vist ainukeste allasutustena. Meie kampsunikollektsioonid on külastajatel juba ammu peas...
Mitu päeva püüdsin uute raamatrute hunnikut piidlevatele ja küsijatele mõista anda, et nii tore oleks, kui keegi tembeldaks minu eest need poolsada raamatut ja kirjutaks kahte kohta numbrid sisse. Enamus ju tahab ikka uusi ja uusi. Kõik aga tegid muud juttu ja lasid kähku jalga. Võibolla oleks ma pidanud ütlema otse- kas sina Mari või Maali oleksid nii hea ja aitaksid mind. Mina aga rääkisin umbmääraselt. Zinizilm!
Kui ma seda muret eile Usaldustelefoni kokkusaamisel kurtsin (kus juba aastaid vabatahtlik telfor olen), olid nemad küll kõik valmis appi tulema.
Pole hullu, elu läheb edasi, oleme optimistlikud!

Natuke lõbusat kah- absoluutselt KÕIK tänased siinkäinud perioodikasirvijad on mulle ajakirjast ette lugenud uudise ühe prominendi lahutamisest. Nüüd ma enam ei ütle järgmistele tulijatele, et- ei ma pole veel tänaseid lehti-ajakirju jõudnud lugeda. Parem noogutan, et jajah.

Kaks kuulutust

LÄHEM :

URGE NAISSELTSI ÕHTU TEISIPÄEVAL,

16. NOVEMBRIL ALGUSEGA

KELL 17

PALUN VÕTA KAASA PILTE, ASJU JA MUUD,

MIS SINUL VÕI TUTTAVATEL-SUGULASTEL

KODUKOHA JA MEIE INIMESTE

KOHTA ALLES ON.

(ST SIITKANDI KÜLAD- TAMMISTE, KIISA,VAINU, PULLI, URGE, RÜTAVERE, METSAKÜLA, ELBI, VANA-KILKSAMA ...)

NÄITEKS MIDAGI TALUDE VÕI KOLHOOSIDE-MAJANDITE AEGADEST- MÕNI DOKUMENT, AUKIRI, VIMPEL, TÖÖRAAMAT, KALENDER, KUULUTUS, PILET, TÕEND ...

PILTE JA PEREPILTE KÜLA MAJADE-HOONETE EES,TANTSUPEOL, TÖÖL JM... KÕIKE-KÕIKE, MIDA SUL RIIULINURGAS VÕIB ALLES OLLA...

TEEME ÜHE PÕNEVA MÄLESTUSTE ÕHTU!!!

OOTAME KÕIKI HUVILISI, MEIE ÕHTUD ON ALATI AVATUD!

JA TEINE:



Transpordisoovi puhul palun helistada 44 63134, 56669878.

Tihedast kuust edasi

Täna on raamatukogus mittekoolivaheajalik päev- harjumatult vaikne. Lapsed ja noored on ennelõunal vallamajas kompleksvõistlustel. Vihma sajab tihedalt ja külastajaid on seetõttu päris mõni käinud. Ja minul võimalus kuu teisest poolest pajatada...

TÄHELEPANU!

TÄNA SAAB
VIIMAST PÄEVA
VAADATA VILLANÄITUST!

Edasi rändab see novembriks Audru raamatukokku
ja detsembris Sindi muuseumisse.

**********************************************************

Hästi tore oli jälgida mudilaste vaimustust, kui Jänesselja lasteaia Lepatriinu rühm koos kasvatajatega siin näitust vaatamas käis. Lastel olid kõigil rohelised helkuritega vestid. Hea, et nad sellega juba varakult tuttavaks tehakse, et meie liikluskultuur on olematu. Isegi siin, Urge külavaheteel, peab alati ettevaatlik olema...
Näitasime Egega nõelu ja seda, kuidas ühest villatuustist lõpuks loom või inimene saab. Üks laps oli ka ise juba viltimist kusagil proovinud. Ja otse loomulikult tahtsid poisid jälle autodega mängima hakata. :) Need autod oleksid müües päris kuum kaup! Aga tellimise peale neid tegema hakata ... ei tuleks vist sunniviisiliselt midagi välja!

OKTOOBER- RAAMATUKOGUKUU

20. oktoobril käisime Urge lastega Ares. Seal toimus üle-Eestiliste raamatukogupäevade raames lugemiskonverents "Jah lugemisele", korraldajaks Are raamatukogu juhataja Malle Pajo.
Lapsi oli vallamaja saalis Are, Suigu ja Sindi (meie omad) koolidest. Esines populaarne kirjanik Heiki Vilep.
Kõigepealt lugesid tema raamatut ette Are lapsed ja siis hakkas kirjanik ise rääkima. Mulle meeldis eriti see, et ta oskas huumoriga rääkida, väikesi püsimatuid kuulajaid väsitamata.
Tajusin naeruturtsatuste järgi, et need lapsed, kes on suured raamatulugejad, said tema naljadest paremini aru, neil on ju laiem silmaring, nad teavad tuntud tegelasi. (Lapsed, lugema!!!)
Esitati ridamisi küsimusi. Tema kirjutama sattumine juhtus alles 40-selt, enne seda oli ta saatnud kooliajal luuletusi lasteajakirjadesse. Kõik omad lapsed on ta raamatutesse ka sisse kirjutanud.
Pärast autogrammide kirjutamist kirjanik lahkus ja konverents jätkus lemmikraamatute tutvustamisega.
Mõni oli selleks end isegi ära kostümeerinud!

Veel tutvustas Malle lastele jutukogu “Meie lood”, milles olevad lood ja pildid valmisid koolis toimunud jutukirjutamise päeval. Tutvustuse leiab SIIT

Nii Malle, kui valla mõlema kooli õpetajad ning muidugi lapsed olid suure eeltöö ära teinud, tänud neile kõigile selle eest!
Tänasime omalt poolt ning lubasime teinekordki kuulama-vaatama tulla.

Keelel kipitab ja tahab välja mõte, et viimasel ajal on lasteraamatutesse sattunud sellised sõnad ja tegelased, millest varem kõvasti väga ei räägitud, nt Kaka-taolised. Oli selliseid sõnu ka Vilepi etteloetus. (Aga- olen lihtsalt vanamoodne)

Aga hommikul enne Are vallamajja jõudmist piilusime sisse ka kohalikku kooli. Kõikjal majas olid suured ja väikesed taimed. Nagu botaanikaaias, arvas Jennifer. Kui me seal tunni ajal tasa ringi kõndisime, saime järsku riielda, aga pärast selgitamist, kes, miks ja kust, kutsuti meie lapsi hoopis Are kooli õppima! :)
Ja pärast konverentsi vaatasime üle Are raamatukogu, kus Malle meile omatehtud maitsvaid küpsetisi pakkus. Raamatukogu on ilus. Loodame, et see saab kõrvalasuva toa arvelt kunagi parematel aegadel ruumi juurde!
Suures vallamajas asub hulganisti muudki- postkontor, kommunaalteenuste asutus, pood...
Keskus.

***********************************************************

Vabakasse rändas raamatukogupäevade puhul näitus - lauatäis pilliõppe- ja noodiraamatuid. Kolmel päeval toimuvad erinevad ringid ja just nende kohta kõik olemasoleva lauale sättisingi.

KÄSITÖÖRING

Olen unustanud siin blogis meie käsitööringi reklaamimata. Toimub see vabaajakeskuses teisipäeviti kell 16-18. Juhendaja on lahtiste kätega Aili Järvesaar, kes ka õpib edasi rahvuslikku käsitööd. Osalevad nii lapsed, noored kui emad-vanaemad. Oleme oktoobris jõudnud teha käsitsi lapitööd- "vanaema lilleaia" tehnikas asju; nunoviltimist ja nõelviltimist. Mis edasi, see tuleb välja ühistes vestlustes, üks pakub üht ja teine teist ja kõike saab ju läbi proovida ja selgeks õppida!

Käsitööjutu juurde tasub mainida, et meie kandi rahvas on juba mitu korda mitme autotäiega käinud Vatlas, kus kooli direktorina töötab siitkandist pärit Helju Viikmann (Õispuu).
Vatla mõisa kohta saad lugeda:
siit: LOE
ja siit LOE
ja siit LOE
Igatahes väga huvitav maja ja ümbrus. Kohalik külaselts on projektide toel saanud väga laias valikus erinevaid käsitöövahendeid ja -masinaid.

Oleme voolinud savi ja rullinud sellele mustreid ning lõhkunud katki pudeleid aknapiltide tegemiseks.
Möödunudlaupäevased toorikud enne ahjuminemist:


See, mis neist lõpuks välja tuleb, pole muide üldse selline, nagu siit praegu paistab. Oi, see valmis töö kättesaamise ootus on maguzzzz....
Aga meil on sinnaminekuid veelgi plaanis- iga kord jääb ju midagi pooleli.




TAMMISTE
Natuke mõtteid Tammiste lasteaiast. Ühel hiljutisel vallaaüritusel sattusin ühes lauas istuma tulevaste lasteaiaõpetajatega ja hämmastusin sellest, kui südamlikult nad omavahel klapivad. Pole veel majagi valmis, aga kollektiiv on juba kokku sulanud!
Augustis klõpsisin majast läbi territooriumi võreaia paar pilti, praeguseks on olukord muidugi tublisti kaunim. Maja paistab tulevat omapärane, välimuselt rahvuslik.
Isegi kergjalgrada on autotee kõrvale tehtud. Juhatajaga vallamajas kokku põrgates sain teda, et rühmad saavad paaril järgneval aastal lastega täidetud.

Lasteaia perel on järgmine palve:

PALUN TOOGE MEILE MÄNGUASJU!

(Neid võib esialgu tuua ka Urgele raamatukokku, küll ma edasi toimetan)

UNISTUS

Tammistega seoses on mul juba mitu aastat üks mõte peas tiksunud: uues hoones võiks olla üks toake ka raamatukogu laenutuspunktile. Kapitäis või paar raamatuid, mida saaks vahetada ja üks laud lehelugejatele. Oi- ja mulle laenutamiseks muidugi arvutit ka oleks väga vaja. Äärepealt oleks selline loomulik tänapäevane vidin ära ununud! ;)))
Hästi sobiks nt neljapäevane või reedene päev ja kellaaegadeks 9.oo- 17.00. Sinnasaamine oleneb just sellest ainsast bussist, mis meil enne ja pärast seda külaservast läbi sõidab.
Sealtkandi rahvas muide märkis ühes 10 aastat tagasi vallas tehtud küsitluses, et kõige rohkem tahetakse oma külla spordisaali ja raamatukogu. Ja tookord oli elanikke Tammistes alles 3 x vähem. Eakamad inimesed saaksid lehte lugeda ja koju lugemist viia, lapsed ja nooremad kasutavad nagunii linnaraamatukogu.,kes suuremad lugemishuvilised on. Mõned jõuaksid kindlasti ka hommikul või päevasel ajal läbi astuda. Praegu sõidab inimene Tammistest siia vaid siis, kui linnakogudes soovitut pole jagunud. Mõni saabki linnanaiste käest teada, et nii lähedal ja omas vallas ka raamatukogusid olemas. ;) On muidugi ka mitu peret, kes juba ammu siin käima harjunud.