teisipäev, 21. detsember 2010

Hüvasti, sõbrad!




Täna hakkasin näitust kokku pakkima. Niiiiiii kahju oli kõiki asju paberitesse mässida ja kastidesse laduda! Nii omaseks said nad, nagu elusolendid. Kümneid kordi imetlesin sel kuul iga jõulupärja, klaasimaali, sulanud klaasist kaunistuse, toolikatte, pajalapi, savilehekese, -vaagna või -kausikese värvidemängu ja -valikut, viimistlust, mitmeid neist oma kodus või raamatukogus ette kujutades.
Vaatamas käinutest oli inimesi, kes vaimustusid, tahtes hakata klaasi või savi ka ise tegema ja oli ka neid, kes küsisid, et mida ma selle klaaspärjaga tegema peaksin hakkama, kuhu ma selle panen. Oleme kõik erinevad. Kes hõljub pilvedes, kes on marumateriaalne... Kelle näpud sügelevad ja hing kripeldab uute asjade proovimise järele, kes suhtub uude ettevaatlikult...
Eks ma ise ka aeg- ajalt korjan oma kleebitud ja maalitud pudelid-küünlad, laastupildid ja värvimullaga pudelid jälle kokku ja panen nurga taha kastidesse. Ja siis tuleb keegi, kes märkab ja õhutab, et kuule, mine nüüd, lao tagasi, tühi ja kõle on, soojust ja elavust pole. :)
Homme viiakse kõik järelejäänud ilusad asjad tagasi Vatlasse ja need rändavad paljudele käsitööd hindavatele sõpradele-sugulastele kingikottidesse. Kõige paremini läks siin vaagnatel ja kaussidel ning pajalappidel- neid imetletakse ja kasutatakse juba mitu nädalat erinevates peredes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar