Muutused töös

Asendan 2 päeva nädalas haigestunud kolleegi ja mõned nädalad on raamatukogu ajutiselt avatud:

esmaspäeviti – 13.00-20.00,
teisipäeviti ja kolmapäeviti – 10.00-17.00

Südamest...

Veel enne kui ma tänasel tööpäeval mõne suurema töölõigu ette võtan, panen siia oma suure tunde kirja. See tunne on kohe selline sisemiselt sügav ja mahukas, täidab rinda, nagu kuskil on (koori)laulmise kohta öeldud... Niisiis- ma tunnen, et mulle tohutult meeldib oma töö!!! Mul on siin raamatukogu ruumis hea olla! Siin majas lihtsalt ON hea aura! (Ja mahedad värvid).
Täna näiteks tegin välisukse lahti ja mind sõna otseses mõttes joosti pikali- kahe jala vahelt pani viuhti läbi sõber koer, üks karvane taksi, kes kord üle paari kuu pai norimas käib. :) Tuju oli kohe nii hea et! Talle meeldib siin soojal trepil istuda.
Igal hommikul ribakardinaid lahti tõmmates ja koristades ei ole sellist ohkamise tunnet, et - juba jälle ma pean teiste järgi koristama, juba jälle on raamaturead ja ajakirjad segi aetud. Tuhka sellest, panen sirgu! Ei pea kohe paki toomise päeval jõudma uusi raamatuid salvestada, tembeldada jne, igas kogus on ju tuhandeid riiulites! Teen rahulikult. Raamatunälga pole siiani keegi veel surnud.
Viimastel nädalatel maailmas ja sõpradega juhtunu järel mõtlen iga päev, et me püüame olla tublimatest tublimad tööl, kodus, head lapsevanemad ja ise lapsed, seni kui veel vanemad on. Askeldame, küürime, aitame kedagi, teeme mõttetööd...
Kes ütleb läbipõlemise järel Sulle aitäh, ütle?!
Pole vahet, millal me millegiga lõpetame. Asju tuleks teha lihtsalt lahedalt, rõõmuga. Ka töiseid. Ka tüütuid. Ka vastikuid. Kõik on kinni mõtlemises, nagu psühholoogid ajakirjades õpetavad. Tegelikult ongi ju õige! Või pole? Kui ma ikka mõtlen asjast positiivse poole pealt, siis ei olegi seda halb teha.

Ütlesin lugejale, noorele emale, et tal on nii viisakas ja tore poeg (on ka!) ja kohe oli näha, kuidas ta rõõmsalt üllatus. Tänas viisakalt. See ongi nagu näide, kui vähe on heaks tujuks vaja...

Hoiame ennast! Ja ütleme lähedastele, kuidas me neist hoolime! Mis siis, et see pole eestlaslik, et meil pole see kombeks. No tekitame siis selle kombe!!!

Plixid Londonis

Ketlin Priilinn "Mustlasplikad"
Kaks noorukest õde esmakordselt Londonis seiklemas...
Küll tuli tuttav tunne, kui kirjeldatud kohtadest ja tänavatest lugesin. Huvitav, kas esmakordselt sellesse linna sattunud tunnetavad tõesti teist rahvust-kultuuri, vaatamisväärsusi ja omamoodi linna niiiii ühtemoodi. Või loeb mingi eestlaslik suhtumine?
Jällegi üllatas see, et 13-aastase tiineka tunnetuse läbi kirjutatud juhtumused on kirja pannud hoopis pealtkahekümnene! Ei väsi kordamast, et mulle väga meeldib Ketlini kirjutamisviis, kunagi ei teki lugedes masendust, välja kumab optimism ja elurõõm.

Apollo tutvustab raamatut nii:

TEEME ÄRA talgule!

Raamatukogudele üle Eesti saadeti Teeme ära toimkonnalt palve, et aitaksime inimesi talgutele registreeruda. Kõik, kes sellega hätta jäävad või mingit infot vajavad, palumegi pöörduda valla raamatukogude poole.

Ka meie vallas on päris mitmeid talguid, vaata siit ja siit ja kogu maakond siit

Naaberkülas toimuva talgu kohta annab infot Aita Niklus telefonil 44 74068.

Omad Naised ja Võõrad Naised

Lugesin Ruitlase Naise läbi.

Raamatututvustus:

Lükkasin lugemist mitmeid kuid edasi, kole vastumeelt oli.

Kõik eelloetud arvustused andsid mõista, et tegemist on reaalse naise kirumisega ja arvasin ette teadvat, mida üks kibestunud mees oma naisest võiks kirjutada. Samas vihkasin raamatu sisu juba ette sellepärast, et inetu on avaliku elu tegelasel oma pereelu laiali lagedale tuua. Kannatavad nii kirjutaja, tema ekselukaaslane, kui lapsed.

Noh, lugesin algust, jätsin pooleli, siis paari päeva pärast jätkasin, siis raamat mitu nädalat seisis ja nüüd eile arvasin, et meeleolu kannatab selle lõpuni lugemise ära.

Ei oskagi kohe oma muljeid kirja panna. Mõni päev olin loetu peale solvunud, teisel päeval võtsin asja huumoriga. Mulle meeldiks ikkagi, kui tegemist oleks täiesti väljamõeldud tegelastega. Siis saaks sesse raamatusse kui- raamatusse suhtuda.

Kokkuhoid

Ma saan täiesti aru, et praegu peab kokku hoidma, kust saab.

Aga:

ühel õhtul, just pärast suurt küladepimendamist juhtus selline lugu, et õhtul nii kell 22, seega kottpimedas, põrkasid ühe Urge maja juures kokku neli koera. Kaks neist kenasti rihmastatult ja peremehega ketiga ühendatult ja kaks need klähvitsad, kes kunagi kinni pole olnudki ja tegelevad tavaliselt kannast hammustamisega. Kõik kuus olid väga ehmatanud, sest polnud pimedas üksteist märganud. Kaks rihmaga ühendatud üksust põgenesid eri suundades, mis rõõmustas väga ülejäänud kahte ühikut, kes sellest jooksujalu ja valjuhäälselt teada andsid.

Märkasin reede õhtul/öösel ühte erinevust. Meie küla tänavalampidest põlesid mõned, lähestikku asuvad. Külla sisse saabuma peab jalamees nüüd isikliku lambiga, et kodu üles leiaks. Seevastu Tammiste sära-allees, kus vanasti oli kahel pool teed iga 2 m järel helevalge lamp, on iga 10 m järel 1 alles jäetud! Meil keerati valgus juba ammuammu nii maha, et ega neist lampidest silmanägemisele pimedas väga kasu just polnud.

Kui ma tegeleks valgustamisega, ma jätaks need kaks Urge küla lampi kahele poole- külakeskme servadesse.

Rutiin ja kadu

Eile hommikul koeraga kodumaja juures liibates tundsin järsku millegi olulise puudumise tunnet. Et nagu midagi, millega oled kogu aeg harjunud on nüüd äkki puudu. Või, et "selle puudumist märkad alles siis, kui sellest ilma oled jäänud" - lause, mida korduvalt meie ajakirjad kasutavad, kui jutt on suhetest, lähedastest või rahast või millest iganes. Ma ka nüüd pidin oma tunde kirjeldamiseks seda tuntud lauset kasutama ;)

Vaatasin siis ringi- küla nagu alati, majad omal kohal, külakeskus ka.

Ja siis läks pilk ühte ilmakaarde ja tuli selgus.

Kell oli 8 läbi ja kõik aastad sellel kellaajal olin harjunud kuulma koolimaja tunnialguse kella! Viimastel aastatel oli see selline ilus, arvutiga loodud meloodia, mis lastes kindlasti sellist stressi ei tekitanud, nagu veneaegne kõrvulukustav ja ähvardav plärin. Eriti, kui õppimata oli või kontrolltöö tulekul.

Niisiis ei kuulnud kõrvad enam harjunud meloodiat ja sellest oligi suur puudus :(

Imelik ainult, et see tunne mulle nüüd peale tuli, poole aastaga peaks muutustega nagu juba harjunud olema?

Koolikell oli nagu turvatunde või millegi järjepideva ja kindla tunnus.

Loen siin teiste raamatukogude blogisid ja pidevalt kriibib hinge, kui nad saavad kirjutada, et neil käis lasteaiarühm või kooliklass üritusel.

Veab neil!

Viis raamatupäeva

vt sisu

Mõnda raamatusse võib nii sisse elada, et kui parajasti ei loe ja pead argieluga tegelema, on tunne, nagu oleks kusagilt kitsast kohast välja, avara päikese kätte pugenud. Aga tagasi tahaks, hästi kähku.

Tavaliselt on minu jaoks sellisteks kas Valge sari, tänapäeva Eesti elu, noorteprobleemid, Minu... sari vms.

Ja nüüd- täielik üllatus- üks "sinine" NYT b!!! Mõttega. Ja tundma panev.

Siiamaani olen pannud võrdusmärgi pisiseebikate, NewYork Timesi bestsellerite, Harlequini jm taolise vahele, et üks tühi ajaviide kõik. Ikka on jube põnevad, lõpevad ettearvatavalt, ikka kirjeldatakse pikaltpõhjalikult lembestseene, peategelane on veatu, andekas, üliheatahtlik ja abivalmis.

Seekord võtsin sinise koju kaasa selleks, et op-ijärgset võimalikku valu leevendada. Ja see sinine oli teistest hulga erinevam. Ettearvamatu, kaasaelama ja -aitama tormama panev. Pole liha ega kala, st et pole ei krimka, ei lemberaamat, ka mitte tavaline põnevik.

Tekitas minus igasugu tundmatuid tundeid. Oleks tahtnud süüdlase tõsimeeli maha lüüa ja lapsi aidata. Isegi see oli üllatav, et kui taolised muidu sarnanevad telekast nähtud krimiseriaalidele, kus politseiuurijad ja haiglatöötajad kannatanutega tähelepanelikult tegelevad, kätt hoiavad, huvitatult kuulavad, siis selles raamatus oli kõik tuttavlik, nagu meil- aega küll, kedagi midagi ei huvita, peale vbl paari südamega spetsialisti.

Kate Pepper. Äkki see ongi tema kõige parem raamat? Pean vaatama, mis mul kogus temast veel tellitud on. Võib-olla teistes pettun. No siis ongi see tema parim...

Kuhugiiiiiii onnn kadunuuud ...

... ei, mitte "uskjaunustuuus ...", ehkki see laul sobiks ramsi ees päris hästi praegu laulmiseks, vaid ikka seesama lumi on kadunud, mille pärast paar päeva tagasi muretsesin.

Et eelnev lause ei tunduks "blondiini soigumisena", siis tasub üle vaadata mõni kuu tagasi tehtud fotod ukseesisest ja poolikult lumme mattunud akendest...

Mingi pikk riba - pool pori/pool lumehange on maja seina ääres küll alles, aga kui ma järgmine kord lilli kastma lonkan, olen kindel, et vaid pori on alles ;0]

Vesised mõtted

Nädal tagasi oli kuiva jalaga kodust kõrvalmajja tööle saada peaaegu et võimatu. Kõik mu 20 sokki ja 4 botast olid pidevalt kas kuivamas või läbiligunenud. Külavahetee asfaldil olid suured loigud ja tee äärtes lörts ning vajumahakkavad hanged. Kaks sooja päeva ja pilt hoopis teine- lõpuks ometi kevad! Nagu oligi ette arvata ;0}

Lugejate/külastajate omavahelistes murelikes vestlustes oli sage teema, et no kuhu see suur lumi küll minema peaks? Elutargemad teadsid, et oh, küll ta kaob ja üsna kähku.

Sel nädalal mitte tööl olnuna ei tea ma, kas raamatukokku saaks juba kuiva jalaga ja ilma kummikuteta või mitte. On ju trepiesisel madalam lohukoht, kuhu lume- ja vihmavesi alati koguneb ja madalamalt kõrgemale äravoolamist pole selgeks õppinud... Eelmistel nädalatel tuli kas 10 cm-sse vette astuda või siis kaheltpoolt proovida lumehangedesse vajumise teel trepini turnida.