esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Meenutusi kui palju!

Vasakul seisab Loreida Raadik, kelle kogutud fotodest näitus üles sai.



Möödunudnädalane näituse avamine oli kohalolnutele muljeterikas. Meenutati inimesi ja sündmusi. Pilte jätkus kuue meetri jagu ja need on laotatud kas perede või aastakümnete kaupa. Peaaegu kõigil piltidel on taga kirjas pealolijate nimed, kuupäevad jms. Enamus neist on kahjuks juba seal, kus muresid enam pole.

Eelmisel õhtul ülesseatud fotodele tõi Loreida juurde mõned pildid paaride lastest. Naised naersid, et nüüd tuleks küll näituse pealkirja muuta- nt et pulmad ja nende tagajärjed. :)
Nädala jooksul toodi mõni lähemate aastakümnete foto juurdegi. Ja neid võib veelgi tuua.









neljapäev, 13. jaanuar 2011

Uus tulekul

Teisipäeval, 18. jaanuaril kell 17 avame siin uue näituse "Pulmafotod läbi aegade".
Näituse mõte tekkis novembrikuisel Urge Naisseltsi kokkusaamisel, kus kõik olid kaasa toonud vanu fotosid siitkandi inimestest, majadest, koolidest, pidudest, üritustest, töötegemistest jms.
Meie naisseltsi raudvaral ja mitmekülgsel kollektsionääril Loreida Raadikul olid kaasas siitkandi inimeste ja talude fotod. Kõik fotod kenasti talude või teemade järgi ümbrikutesse pandud, ühesõnaga suur sorteerimis- ja salvestamistöö ära tehtud! Peale selle näitas ta ka antikvariaatidest ostetud pulmafotosid, millest otsustasime näituse teha.
Küll on kahju, et meiekandi muuseumi-idee seni vett vedama on läinud. Maja oleks justkui olemas ja hakkajad inimesed ka, aga asi on kuhugi takerdunud, vast paberimäärimisse? Sinna oleks talude ajalugu piltides imehästi sobinud. Aga loodame, et see muuseum ikka tuleb! Sünniraskused...
Loreida kogutud asjadest on ka edaspidi näitusi plaanis, nt vaase on ta oma reisidelt kaasa toonud. Need me toome kindlasti kunagi siia imetlemiseks.

Kui keegi tahab tuua oma fotosid, siis on need väggggggga oodatud! Eriti viimase paari aastakümne omad. Selle fotovärgiga on ju nii, et keegi ei hakkaks pärast pahandama, et minu suguvõsast keegi vmt... Sellepärast ongi anonüümsed vanad fotod riskivabad eksponeerida. Aga tuua võib ju ka edaspidi, kui kohe avamispäevaks ei jõua.

Fotonäitus jääb avatuks 18. jaanuarist kuni 28. veebruarini. Kui huvi on suur, siis vbl ka kauemaks.

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Teistmoodi

No kolmapäev oli küll üliharuldane päev selle poolest, et ramsis ei käinud kolmveerand päevast ühtegi laenutajat! Sotsiaaltöötaja juures hommikul jah küll mõni. Kasutasin vaikust ja närisin läbi kahe kuu meiliga tulnud tellimis- ja soovitusnimekirjad. Nõuab ikka harjumist see uus hind küll! Lauaarvuti kogu aeg kõrval. Enne oli selge- ülekahesajane on kallis lõbu, kolmesajane lausa luksus. Aga peame harjuma!

Mitu päeva olin teisipäevase erilise (valla) mälumängu mõju all. Oli ikka üllatav küll, kui tundmatu energiline meesterahvas teatas, et küsimused on kõik muusikakuuulamisküsimused ja teeks neid 15 asemel 20. Esimene mõte oli, et appi, hätta jääme! Millegipärast kujutasin ette, et tulemas on "klassikalise muusika eri". Aga "poiss" oli teisest puust. :) Küsis ka selliseid bände, keda minu arust vaid erilised friigid vene ajal välismaa raadiojaamadest välja oskasid sõeluda. Või siis need, kes plaadiärikatelt ostsid. Def Lepard nt.
Minu jumalaks tollal olid Reklaamilehe välisansamblite rubriik, Soovid, soovid, soovid, Radio Luxemburg ja paar poola jaama, mida läbi segajate kärina raadiot keerates kuulatud sai. Pidasin kaustikut, kuhu kirjutasin-kleepisin bändide ajalugu ja pilte.

Ei teadnud me kõiki küsitud linnade nimelisi bände, ei tundnud ära Amy Winehouse laulu ega Tšaikovski "Romeo ja Juliat". Olen endale siiamaani tige, et ei kirjutanud vastuseks Erik Meremaad, kelle ma kindlalt ära tundsin. Seevastu teadis meie Aita Niklus ainsana kogu võistlejate seltskonnast laulu "Õhtud Moskva lähistel autorit. Oli mingi Solovjov-Sedoi vms. Justkui oleksin kunagi kuulnudki...
Vahelduseks oli selline teistmoodi õhtu päris mõnus. Võiks isegi teinekord proovida koostada nt vaid pildiküsimusi.

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Huvitav!

Mida kõike maailmas välja ei mõelda! ***

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Raadio 2 vanasõna!

Tööl mängib mul taustaks tavaliselt Raadio 2. Just paar minutit tagasi vestlesid seal Pleieri saatejuhid ja keegi, vist Koit Raudsepp ütles naljatamisi:
"Kus kirjutajaid, seal lugejaid! Raamatukoguhoidjate vanasõna!"

Pealkirjata

Täna on harjumatult palju aega päristöö tegemiseks! Tulles olid trepp ja majaesine lagedad ja päev otsa ei peagi pilguga allaliugleva lumekihi paksust jälgima, et millal järjekordselt kiht riideid selga panna ja harjama minna. :)
Midagi head, midagi halba- ei pea õues harjutusi tegema, aga ülearu palju on olnud õnnetusi nii liikluses kui majade katustega. Kukkusid meilgi kodumaja trepikodade kõrged lumemütsid natuke autodele peale ja uste ette kuhjadeks. Ja katuselt on seda veel tulemas.

Reede õhtul kultuuri- ja spordirahva iga-aastasele "Tähesärale" sõites ja rannakandis parkimiskohta otsides otsustasin, et enam ma ei ole pahane, et kuhilate tagant eluga riskides külavaheteele pean sõitma. Pole meil siin külas häda midagi. Vaadake linna- suurtel teedel on kolmest- neljast sõidurajast järgi jäänud 2,5, kus siis endises laiuses tahetakse sõita. Ja pisematel tänavatel mahub mägede vahele liikuma vaid jalgrattur. Parkimiskohad majade ees on kandiliselt välja raiutud nagu mõnel väga kaljusel maal. Liiklusmärgid oleksid justkui beebikõrgusel. Ristmikel keerates ei näe täpselt samamoodi, kas tuleb nt jalakäija või teine auto, ehk vaid bussi katust märkab. Kui mõni auto on kõrvaltänaval lumme kinni jäänud või buss peateel risti libisenud, siis seisab tükk aega kogu liiklus. Hea, et linnas suured teedki lahti aetakse ja kahju, et ei jätku raha lume äraveoks.

"Tähesära" on üritus, mida ma igal aastal väga ootan. Minusugune külaraamatukogumuti ei käi ju presidentide ega linnapeade vastuvõttudel ega isegi suurfirmade pidudel. Need õhtud on aga säravad, rõõmsate inimestega. Saan end korra aastas "üles lüüa" ja hästi tunda. :)
Toimumiskoht on nüüd kolmas aasta juba Strand. Varem oleme pidutsenud nii teatris kui kontserdimajas. Mulle meeldib Strandis laudade taga rohkem, kui saalitoolides ja püstijalu nõudekoorma all. Strandis jällegi oleneb, kes just lauanaabriks satub ja kas on vaba ja lõbus olemine või pinguldatult viisakas.
Õhtujuhte kuulates tundus, et nad veavad vist esimest õhtut koos. Mõlemad eraldi on muidu alati vahvad ja andekad. Aga rahvas naeris nende nalju ja oli heatahtlik.
Esinemiskava oli tuntud headuses kokku pandud- igale maitsele midagi. Noortekoor üllatas hea kokkukõlaga, mida noored ise ka nautisid. Enamus laule olid hästi "keelel", mõnel üksikul aga "realõpud" lohisesid. Kuulsin neid esimest korda. Terminatorzi poistel seekord ei vedanud Pärnus- plaat hakkas "hüppama" ja rikkus poole pealt esinemise. Kusagilt ei tulnud ka ühtegi helimeest, keda poisid pilkudega taga otsisid. Üllatasid veel Raeküla Vanakooli Keskuse tantsupoisid- trummide ja kitarri saatel tantsiti rahvalikke, füüsiliselt raskeid meestetantse! Pettusin natuke Lancy esinemises. Kõik oli kuidagi sunnitud ja lohakas, nagu kiirelt kaelast ära tehtav tükitöö. Liigutused ei olnud korraga ega paigutus sünkroonis... Puudus ka see esinemisrõõm, mis esinemist nautivast inimesest kiirgab. Kunagi olid nad hoopis paremad...
Alati on laudkondi, kes peale esinemisi ja söömist ära lähevad. Nii seekordki. Alati on ka neid, kes jalakeerutamisest rõõmu tunnevad. Ja peaaegu alati on ka aktiivseid naisinimesi, kes julgete meesinimeste puudusel omavahel tantsupõrandal muusikasse elavad. Tantsitamine jäi kuni hiliste tundideni Lehmakommionude hooleks. Vahvad sellid olid, oskasid rahvast kaasa elama panna. Kooslaul ja -mäng olid võimsad, ehkki kasutati ka tehnika abi. Nt märkas mu pillimehest lauanaaber, et ühe laulu ajal oli kuulda basskitarr, mis parajasti aga hoopis maha puhkama oli pandud. Minu kõrv kuulis jälle umbes nii seitset kuni kümmet häält laulmas lavalolnud viie asemel. :) Aga olgu sellega! Miks ei võiks üks väiksem bänd kasutada abivahendeid, kui seda kõik kuulsusedki teevad. Rahvas oli neil käpas, elas kaasa ja tantsis pidevalt, st kõigile meeldis. Plaksutasime neid tagasi ja oleksime veelgi jõudnud kepselda.
Kahju oli koju minna, energiat oli veel mitmeks tunniks ja autogi sõitis (n)urisemata vabatahtlikult võõra parkla lumehangest välja.

reede, 7. jaanuar 2011

Uus lemmik

Viimasel ajal on mulle silma jäänud Tiina Jõgeda kirjutised Eesti Ekspressis. Hästi kirjutab! Tema on nüüd mu teine lemmik peale Inga Raitari igareedeseid veerge Naistes.
Nt meeldis mulle väga TJ jutt praegusest pildistamismaaniast, mille tõttu tõelised tunded jäävad tundmata: siit
Eilses Õnne valemi rubriigis kirjutab ta, et inimene ei suuda üle 4 sekundi vagusi olla...
Samas artiklis: 17. saj.-l elanud Blaise Pascal- "... kõik inimkonna hädad tulevad sellest, et inimene ei oska natukenegi aega vaikselt paigal istuda."
Ah, lugege ise! (Netist ma täna seda veel ei leidnud, nii et peate paberväljaannet krabistama, vihje- eilne EE, lk. 25).

neljapäev, 6. jaanuar 2011

Täna lehes

Paar postitust tagasi kirjutasin segadustest, mis paar päeva raamatukoguprogrammiga olid. Ajakirjanik Rein Sikk suhtles paljude raamatukogutöötajatega üle Eesti ja tänasest Eesti Päevalehest saame lugeda artilkit "Raamatukogudest läks kaduma info tuhandete raamatute kohta". Noppeid:

"Detsembri lõpul kadusid ligi neljasaja raamatukogu arvutitest laenutusandmed, muret jätkub nädalateks." ...

"20. detsembril jagasid sajad raamatukoguhoidjad raamatuid sisuliselt tasuta laiali, sest paljud laenutused ei salvestunud arvutites. Päev hiljem ei töötanud raamatukogude veebipõhine infosüsteem URRAM üldse ja nii tuli teha topelttööd kõike paberile kirja pannes ja seda hiljem arvutisse sisestades." ...

"URRAMIT KASUTAVAD

•• 10 maakonna keskraamatukogu

•• 364 maaraamatukogu

•• 31 kooli- ja eriala-raamatukogu

•• 21 kultuuriasutuste raamatukogu

•• 9 riigiasutuste raamatukogu

Kaduma läksid kuni 5000 külastaja andmed. Hinnanguliselt on 20 000 raamatu info puudulik.
Tagajärjed

•• Osa raamatuid võib jäädagi kadunuks — laenutajad pole teada.

•• Raamatuid ette tellinud inimesed ei saa neid kätte.

•• Inimestelt nõutakse tagasi juba tagastatud raamatuid.

•• Mõni külastaja võib tagasi tulla alles aasta pärast ja avastada, et teda ootab põhjuseta hiigelviivis.

•• Raamatukoguhoidjad teevad vigadega võitlemisel tasuta tööd."

Artikli leiad siit:

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Kiitus!

Külas kiidetakse tänahommikust lumelükkajat, et väga korralik on olnud. Neid on ju mitu ja eks siis hakkabki silma, kes ja kuidas. Oli minulgi ülihea meel, kui tööle tulles majaesist vaatasin. Eilsed katusepuhastajad olid parkimisplatsi poole võrra vähendanud. No ega neil mujale, kui üle ääre, lund lükata ju polnudki. Arusaadav. Nii hull olukord katusepuhatamise järel, kui Võiste raamatukogul, õnneks siin ei olnud. LOE
Tänane traktor oli osa sellest suurest hunnikust ära lükanud, mis eile tekkis. Ta oleks võinud ju ka viilida ja lumi oleks jäänud suurt sula ootama. Nüüd on parkla jälle endises suuruses ja autod ei pea teel sõitjatele jalgu jääma jääma, nagu ma pabistasin. Väga suur tänu talle!!!
Ka oli ukse kõrvalt käsipuu juurest eakamatele mõeldud ülestuleku koht lume alla kadunud. Selle tükkhaaval lahtiraiumise peale läks mul terve õhtu- kõva lumi, hooga katuselt alla kukkunud, hunnik kivikõva.
Hakkasin mõtlema, kui palju ma oma isiklikust ajast sel ja eelmisel talvel siin raamatukogumaja ees olen veetnud. Lumesajuse päeva korral ikka nii kuuendik ööpäevast, käin ju siin ka hilisõhtutel, et hommikuti uks lahti mahuks. (Pluss veel väljakaevamised kodumaja juures.) Hea on, et elan kõrvalmajas. Kui kusagilt kaugemalt tööl käiksin ja nt bussisõidus
t oleneksin, siis ei kujuta küll ette- kas inimesed peaksid üle hunnikute sisse ronima? Olen mitu korda tagunud jääd ukse alt lahti, kui öösel ukse suunas tuiskas ja siis hommikuks jäätas ja... Sellepärast ma siin treppi kogu ööpäeva pühingi, et muidu oleks paks jääkord peal ja libe ja konarlik ja kõik komistaksid ja oleksid tigedad ja ... ja... ja...
S
elle lumeloopimisega on aga praegu nii, et kahelepoole ust enam visata ei saa- tuleb alla tagasi ja siis peangi hommikustel ja õhtustel kühveldamismaratonidel iga kühvlitäiega kaugele vantsima. Vahel vihastan, kui kaela variseb ja hakkan pealtpoolt eemale vedama. Ma ei tea rohkem sellist kilplast, kes lund ühest kohast teise veaks! :) Pregu on vaid ühel pool treppi kõrge kuhi, teiselt poolt tegin prügikasti "väljaotsimiseks" suure töö ükskord ära ja raiusin tükkideks-vedasin kogu lume minema.
No minu tervislikku kümme tuhat sammu on küll iga päev täis!
Aga muide- arstid pidid rääkima, et eestlased on eelmise ja selle talve tõttu palju tervemad, kuna lummemattunud kodudest peab ju välja saama. :)

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Aasta algas hästi!

Suur rõõm on teatada, et meie katus sai pool tundi tagasi lumest lagedaks!!!
Ja just praegu viib kastiauto minema redeli ja igatsugu labidad ning sahad, millega neli meest kõvakstõmmanud lumekoorikust jagu said.


Tänud vallaametnikele ja katusefirmale!