Midagi imelikku on nüüd küll juhtunud! Mõned kurjad koerad kinnitatud, st, et käivad omanikuga ühendatult. ;) No seda pilti olen ma aaaaaaaastaid näha oodanud! Kaevanud mõni kuhugi või? Eestlane see küll polnud, meie ju kannatame ja kannatame ja... Ja ei julge naabrile öelda, et kuule, ole inimene, pane oma koer kinni, ta ju hammustab inimesi ja pureb teisi koeri ja klähvib lakkamatult, 25/8, ja kas sulle Eesti ja valla seadused ei kehti??? Ei taha meist keegi naabritega riidu kiskuda ju, vabalt saab rahulikult koridoris teretamise peal kõrvuti elada!
Mind, mu lapsi ja Pontut on 10 a jooksul jooksul mitu korda puretud. Koera küll jalust, küll kõrist, enamasti viimasest. Kõik armid tuletavad end siiani meelde. Lapsi on küll käru, küll vankriga titena vallatute mürakate poolt ümber lükatud, jalust maha joostud, poriloikudest läbi ja mööda asfalti lohistatud... Kartsin mingi aeg koeri ja just õuemineku hetke. Tol ajal tundsin külas igat rohuliblet- kui kusagil mõni koerasabagi rohu seest vilkus, panime meie Pontuga sealt kibekiiresti plagama. Ohh õudust, küll need haukujaid on meid jälitanud!!! Rahu saab alles külavaheteelt väljaspool. Nii aasta-poolteist tagasi sain ka ise pureda. Küla suurim koer oli vist solvunud, et ma julgesin tema kodutrepist (üldkasutatav tee) mööduda ja "hoiatas" õrnalt jopekäise läbinärimisega. Oleks ta oma hambad kokku löönud, siis ma oma puukäega siin praegu ei kirjutaks! Augud on siiani jopekäises, ei jõua uut osta, on päris kvaliteetne toode. Omanikud muide isegi ei vabandanud! Läksin tuppa ja pesin paar kilo ila jopelt ja kätelt ära. :0( Vaat selline mälestus siis...
Väljaminek koeraga näeb tavaliselt välja nii, et avan oma kodu trepikoja ukse ja meie poole tormab kohe kaks lahtist tigedikku. Hauguvad ja kogu meie tee maja juurest asfaltteeni tulevad korduvalt ja korduvalt meist paari meetri kaugusele ja taganevad, tulevad uuesti ja taganevad jne jne. Kõike seda saadab irvil hammastega läbilõikav haukumine ja urin. Minu Pontu kui enesest lugupidav koer ei lase end loomulikult niisama narrida, haugub vastu ja sikutab kogu jõust. Nüüd te siis teate, miks mul niiiiiii pikad käed on! :) Oleks ta lahti, oi siis neid haavu!
Ega seeeeeee pole veel kõik. Kuuldes mitmehäälset kontserti, ühinevad ka teised küla neljajalgsed, nii kinnised kui lahtised, viimaseid lisandub meie "saatemeeskonda" teine kord juurdegi.
Ma pole kunagi aru saanud, miks võtta koera selleks, et ta oleks kas päev läbi üksi toas ja uluks kurvastusest või siis jookseks õues, niuksuks koduukse taga ja valaks oma tigeduse ja nukruse möödujate peale välja???
11 aastat on see kellegi autost külateele välja visatud "leidlaps" meie peres elanud. On pereliige. Ja siiani ei ole möödunud päevagi, kui ma südamest ei ehmataks mõne klähvaka peale, kes ootamatult meie poole tormab!Kergendamas tuleb aga koeraga käia vähemalt 3 x päevas! Arvuta või südamevärinad kokku!
