Eile oli Saugas rahvarohke kohtumisõhtu luuletaja Contraga. (Peaksin hakkama käekotis pikemate sõitude ajaks tema luulekogusid kaasas kandma! Sobivad tarvitamiseks nii maas kui õhus.)
Sel aastal me tegelikult ei plaaninud Sauga raamatukoguga ühtegi kuulsust esinema kutsuda. Kitsas aeg! Paar kuud tagasi aga lipsas see mõte ikka mitu ja mitu korda meie omavahelistesse vestlemistesse. Pakkusime üksteisele, keda siinpool ja sealpool vallaotsi rohkem loetakse. Väga erinevad olid. No Tohvri muidugi välja arvatud, aga tema on Urgel juba käinud.
Piia uuris ühe ja teise kirjaniku kättesaamise ja liikumisvõimaluste kohta. Liites ja lahutades tuligi välja, et kahepeale kokku saame hakkama. Suhtlemine ja kokkulepped Contraga jäid kõik Piia sebida. (Mina edastasin Saugasse kohalesaamise kohta vaid nipi, kuidas linnadevahelisest bussist vanasti õige küla juures bussilt maha sai mindud, et mitte linnast jälle tiiruga tagasi tulla.) Ja kahjuks ei saanudki ma seekord millegi muuga aidata, kui paaris ja paaritute summadega oma eelarvest.
Piia uuris ühe ja teise kirjaniku kättesaamise ja liikumisvõimaluste kohta. Liites ja lahutades tuligi välja, et kahepeale kokku saame hakkama. Suhtlemine ja kokkulepped Contraga jäid kõik Piia sebida. (Mina edastasin Saugasse kohalesaamise kohta vaid nipi, kuidas linnadevahelisest bussist vanasti õige küla juures bussilt maha sai mindud, et mitte linnast jälle tiiruga tagasi tulla.) Ja kahjuks ei saanudki ma seekord millegi muuga aidata, kui paaris ja paaritute summadega oma eelarvest.
Minu Saugasse jõudes paistis raamatukogu aknast veidi habetunud luuletaja juba ninapidi arvutis askeldamas. Lasteaia naised olid saalis toolid paika sättinud ja kohvi keetnud, pirukad oli küpsetanud kohalik kokk Õie Kukk (need kadusid hiljem nagu "soojad saiad"!). Saalis istus ootamas juba üks väike noormees.
Küll autodest, küll bussilt, küll jalgsi liikus mõneinimeselisi gruppe valgustatud saali poole. Veerand tundi enne algust tundus see juba täis olevat. Aga ikka tuldi ja tuldi. Kokku võis inimesi olla nii üle 30.
Kohvitoas küpsiseid kaussi sättides kuulsin, kuidas kaks inimest omavahel lahedalt võru murrakut panevad- maakonnalehest olid Contrat üles võtmas ajakirjanik koos fotograafiga.
Paar tundi möödusid märkamatult, pidevalt üleskeeratud suunurkadega. Iga sõna kajas sees vastu ja tekitas igaühes erinevaid tundeid. Sealhulgas elas ise sisse ja kaasa ka meie emotsionaalne esineja. Energiat paistis ülegi jäävat, paigal püsis esineja vaid alguses mõne aja, kui publikuga kontakti saamine vedama sai. Tegelikult läks see tal üsna kergelt!
Igav ei hakanud küll hetkekski, kuna iga haiku, luuletuse või laulu esimesed read tulid dünaamiliselt ja kõva maamehe häälega, mis lasteaia saali kõrge lae alla välja kajasid. Ja jälle ei saanud ma aru, kas Contra peab viisi või siis teeskleb, et mitte. Olen teda ennegi esinemas näinud-kuulnud. Mõni laul oli justkui ainult mõne üksiku vale noodiga, st põhimõtteliselt õiges viisis ja teine jälle jumalast noodist mööda. :) No rütmitunne on tal igatahes küll perfektne.
Luuleridadele ja ridade vahel olevatele mõtetele elati naeruturtsatustega kaasa. Tagamõtted ja naljad olid arusaadavad kõigile, isegi sellele 8-9-aastasele poisile.
Märkasin end mitu korda laulude ajal peaga kaasa nõksutamas, ohh, nii oleks tahtnud ka laulujoru kaasa ümiseda. Eriti meeldis mulle lennukissõidulaul. Kahju- uurimata jäi, kas seda kusagil avaldatud ka on. Kui ikka seda õhku tõustes jorutama hakkad, oledki lõpusalmide ajal juba maandunud. :)
Huvitav, kuidas töö ja elukoht meie saatust määravad! Mõtlesin juttu kuulates, et kui ta poleks töötuks jäänud ja mööda ilma hääletama ja seiklema hakanud, kui palju ridu siis tema loodust oleks loomata ning teistel inimestel lugemata, pähe õppimata ja kordamata jäänud.
Küll autodest, küll bussilt, küll jalgsi liikus mõneinimeselisi gruppe valgustatud saali poole. Veerand tundi enne algust tundus see juba täis olevat. Aga ikka tuldi ja tuldi. Kokku võis inimesi olla nii üle 30.
Kohvitoas küpsiseid kaussi sättides kuulsin, kuidas kaks inimest omavahel lahedalt võru murrakut panevad- maakonnalehest olid Contrat üles võtmas ajakirjanik koos fotograafiga.
Paar tundi möödusid märkamatult, pidevalt üleskeeratud suunurkadega. Iga sõna kajas sees vastu ja tekitas igaühes erinevaid tundeid. Sealhulgas elas ise sisse ja kaasa ka meie emotsionaalne esineja. Energiat paistis ülegi jäävat, paigal püsis esineja vaid alguses mõne aja, kui publikuga kontakti saamine vedama sai. Tegelikult läks see tal üsna kergelt!
Igav ei hakanud küll hetkekski, kuna iga haiku, luuletuse või laulu esimesed read tulid dünaamiliselt ja kõva maamehe häälega, mis lasteaia saali kõrge lae alla välja kajasid. Ja jälle ei saanud ma aru, kas Contra peab viisi või siis teeskleb, et mitte. Olen teda ennegi esinemas näinud-kuulnud. Mõni laul oli justkui ainult mõne üksiku vale noodiga, st põhimõtteliselt õiges viisis ja teine jälle jumalast noodist mööda. :) No rütmitunne on tal igatahes küll perfektne.Luuleridadele ja ridade vahel olevatele mõtetele elati naeruturtsatustega kaasa. Tagamõtted ja naljad olid arusaadavad kõigile, isegi sellele 8-9-aastasele poisile.
Märkasin end mitu korda laulude ajal peaga kaasa nõksutamas, ohh, nii oleks tahtnud ka laulujoru kaasa ümiseda. Eriti meeldis mulle lennukissõidulaul. Kahju- uurimata jäi, kas seda kusagil avaldatud ka on. Kui ikka seda õhku tõustes jorutama hakkad, oledki lõpusalmide ajal juba maandunud. :)
Huvitav, kuidas töö ja elukoht meie saatust määravad! Mõtlesin juttu kuulates, et kui ta poleks töötuks jäänud ja mööda ilma hääletama ja seiklema hakanud, kui palju ridu siis tema loodust oleks loomata ning teistel inimestel lugemata, pähe õppimata ja kordamata jäänud. Kui Contra kusagil poole peal kulunud üleõla-postikotist väga kulunud servadega lehtedepaki välja võttis, saime kuulda veel hulga uuemat ja vanemat luulet. Hämmastavalt palju oli Contral luuleridu ka peas! Isegi oma päris esimene luuletus.Tavaliselt olen näinud, et kirjanikud-luuletajad loevad kohtumistel ette ikka paberilt või raamatust. Minu kõrval istunud Ene sosistas mulle, et tema poliitikute kohta tehtu pole tegelikult üldsegi pahatahtlik. Täpselt sama mõte oli ka mul endal tekkinud.
Lõpetuseks tänas Piia luuletajat meie, ramsitädide kahepealekokku tehtud luuleridadega liivakaardiga (pole raske arvata, kumb meist luuletab! :) )
Oleksin tahtnud, et see õhtu pikemgi oleks olnud, aga teatavasti on inimese info vastuvõtmise kannatuspiir poolteist tundi. Meie õhtul olid nii tublid koos, et sirutama ja asendit muutma hakati alles kolme tunni pärast! Päris palju oli ka neid, kes endale koos autogrammiga mõne raamatu ostsid ja autogrammigi sisse said.
Helesinine pildikast toanurgas aitab kindlasti palju kaasa inimese tuntukssaamisele, aga õige tunde tuttavakssaamisel annab ikka vahetu kohtumine.
Ausalt öeldes ootan ma väga ka Piia muljeid. Olen kindel, et ta sellest õhtust ka oma blogis kirjutab. Erinevate inimestena märkasime kindlapihta erinevaid asju.
Lõpetuseks tänas Piia luuletajat meie, ramsitädide kahepealekokku tehtud luuleridadega liivakaardiga (pole raske arvata, kumb meist luuletab! :) )
Oleksin tahtnud, et see õhtu pikemgi oleks olnud, aga teatavasti on inimese info vastuvõtmise kannatuspiir poolteist tundi. Meie õhtul olid nii tublid koos, et sirutama ja asendit muutma hakati alles kolme tunni pärast! Päris palju oli ka neid, kes endale koos autogrammiga mõne raamatu ostsid ja autogrammigi sisse said.
Helesinine pildikast toanurgas aitab kindlasti palju kaasa inimese tuntukssaamisele, aga õige tunde tuttavakssaamisel annab ikka vahetu kohtumine.
Ausalt öeldes ootan ma väga ka Piia muljeid. Olen kindel, et ta sellest õhtust ka oma blogis kirjutab. Erinevate inimestena märkasime kindlapihta erinevaid asju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar