neljapäev, 29. september 2011

Hommikuks oli hääl kähe... :)

Terve ööpäev rokkisin. Ikka raamatulehtedel, kus mujal! Jälle sai raamat suure paksuse pärast möödunud neljapäeva hommikul rongi kaasa haaratud. Kujutlusvõime töötas kaasa ja autor on lihtsalt nii hea, et tuligi tunne, nagu oleksin raamatus sees. Lugesin ka õhtul rongis ja öö takkaotsa, ehkki järgmine päev oli esimene tööpäev peale haiguslehte ja ootamas poole kuu tagantjärele tegemised. Naljakas oli see, et minu vastas istunud kutsekaealine noormees vaatas kogu aeg kõõrdi raamatu poole. Eks selles ole ju ka pildikesed ja peatükkide pealkirjad rokilikus šriftis, leheääred mustad ning tagakaanelt vaatas talle vastu tätokatega käsivars, ning esikaanelt näete isegi, mis. Ja siis- mingi vanaemake loeb sellist!
Armunäljaste festival

Armunäljaste festival

Evelin Kivimaa

Eile sattus Evelin Kivimaa tekst ja pilt mulle ühes ajakirjas ka ette ja no just taolisena ma teda ette kujutasingi! Võibolla et ainult mitte blondina. Vaatan praegu elektronkataloogist, mida ta veel on kirjutanud, no päris palju persoonilugusid ja artiklitel on vahvad pealkirjad.
Raamatu kohta veel. Meeldis see, et polnud vaid üks peategelane ja kui Evelin mingist probleemist kirjutas, siis mitte hukkamõistvalt, vaid lahti seletades, aga ka mitte seletavalt, ah, seda ei oskagi kirjeldada, igatahes oli kõik väga eluline. Ja kogu aeg oli tõeline tunne, nagu oleks kirjutatud minu tuttavatest ja nagu ise oleksin seal nende hulgas. Väga palju erinevaid mõtteid tuli lugemise ajal, probleeme oli ju päris palju, igal tegelasel omad. Polnudki probleemituid, värvikad isiksused.
Nii alasti teemad!!! Nädalavahetusteks end lõdvaks lasknud inimmass tegelemas kõige loomuliku ja loomalikuga. :) Igasugu rokkarite teel-olekud ja porised näolapid on minust kõik alles lugemata. Pole selleteemalist lugemisisu siiani tekkinud. Nii et lugema asudes olin puhas leht.

Tagakaane sulgemise järel oli tunne nagu peale värskendavat äikesevihma, kõik oli helevalge ja nagu oleks aju ka puhtaks pestud. Kõigest ainuõigest ja viisakast aga tegelikult iganenust ja tardunust, mis minusse elu jooksul sisse on süstitud. Selline imelik kujund tuli silme ette, et raamatut lugedes on see minu jaoks ring, hakkab kusagilt pihta ja teeb tiiru, ning algus ja lõpp saavad kokku, kui raamat läbi on. See ring võib tegelikult olla lapik, suurte jõnksudega või sakkidega, algus/lõpp võib olla mitte ühte sulav vaid kokku sõlmitud, aga alati on see tervik. Olen enda jaoks sisu ja tegelased läbi seedinud ja nagu asjaga lõpetanud.
Selle raamatu meeleolu ei ole ring. See on teistmoodi joon, sel on küll algus, vasakult muide algab :) , siis hüppab järsult üles ja siis keerab järsult paremale. Ja jääbki sinna edasi jooksma. Tee tulevikku? Tõmbaks selle joone siia, kui oskaks blogis joonistada. Lõppu niisiis minu jaoks nagu pole, aga ei tahaks ka et järg kirjutataks. Las see raamat jääbki mul siis läbi nätsutamata, ei peagi alati kõike Neitsilikult mõtteis ära raamima.
Raamatut praegu pilguga vaadates on tunne selline hell, nagu siis, kui käsi libiseb möödaminnes paitavalt üle mõnest ahju soemüürist veidi välja ulatuma jäänud telliskivist. Et paratamatu ja parandamatu, aga ikka armas ja omane. Paar päeva tagasi oli tunne, et ma ei tahagi seda tööle tagasi tuua. Kade olin, et keegi võib sinna maailma veelgi sisse tungida ja tegelasi omaks võtta. Nüüd olen leppinud.

Ootan, et Evelin kirjutaks veel sama kärtse romaane!!!

teisipäev, 27. september 2011

Asi läks liikuma.


Avastasin just, et september saab kolme päeva pärast otsa ja valla 20. aastapäev ligineb joostes. Ei ole ilus ette rääkida, enne kui mingi asi lõpule on viidud, aga hirrrmus lobitöö käib! Paljudel võtan nööbist ja käin vanade piltide suhtes pinda; kuulan ja kirjutan üles; mõtlen, millest ja mida tähtsamat mainida.
Mingi pilt näitusest on silme ees olemas, no õnneks saab kogu aeg täiendusi teha ja asju lisada.
Vaja oleks tervet meeskonda, kes kõik majad läbi käiks ja jutte koguks, aga see on utoopia.
Pulli küla selts on kõige tublimalt mu palvetele reageerinud ja juba koostatakse jutu- ja pildimaterjali. Noh, neil on ju aktiivsed naised ja tubli Silvia, ehtne maa sool!
Ise ka hinge otsa pidi sees- koostasin ülevaate raamatukogu tegevuse kohta, selle, mida iga valla allasutus pidi suure ühise näituse jaoks koostama. Ära viisin materjali eile- täpipealt määratud kuupäeval, mis on minusuguse viimasel hetkel rabeleja suhtes erakordne saavutus.:))) Kohapeal kuulsin, et tähtaega pikendati... Nüüd on selline magus tunne sees, et jätkan, enne kui tunne üle läheb. Mingeid üleskriblamisi on mul ju siitkandi kohta kunagi kogutud, nüüdsel arvutiajastul leiab ehk rohkem.
Iga toodud pildi juures hakkab inimesega jutt voolama ja aina uusi ja uusi asju meenub...
Miks me ometi vanasti ei pildistanud nii tihti, kui praegu? Ja ei kirjutanud, kasvõi iseenda jaoks olulist üles?

teisipäev, 20. september 2011

Otsin fotosid!


Plaan on teha üks vahva näitus Sauga valla 20. aastapäevaks.
Mainimisväärset on meiekandiski palju, hoolimata sellest, et puuduvad mõisad, lossivaremed, muud ajaloolised hooned. Aga meil on ja oli Pulli asulakoht ja pais ja koolimaja ja sovhoosihooned ja poed ja ilusad koduaiad ...
Tore oleks, kui iga siinkandi asutuse ja küla kohta oleks mõni natuke vanem foto jutule juurde lisada.
Selleks vajangi Sinu abi.
Kui Sul on kodus mõni foto, mis kunagi tehtud ükskõik, millise suurema ürituse, mõne rahvarohke piduõhtu ajal, koolimaja, talu, poe, kolhooside-sovhooside hoonete taustal vms, mis oluline tundub, siis palun too see mahapildistamiseks raamatukokku. Pärast saad kindlasti tagasi.
Ka kõik meenutused on oodatud, nii suuliselt kui kirjalikult, võimalus lindistada.

Peaaegu terve.

Haiguslehel!
Imelik ja tüütu on kodus olla ja töökoha poole vaadata, kui peale 10-sentimeetrise lapitud koha keset nägu on kogu ülejäänud organismus terve ja isegi palavikku pole. Aga sellised need arstid on, et alati peale operatsioone hoitakse inimesi paar nädalat pisikuohu tõttu kodus. "Haige" aga käib ju apteegis ja poest süüa ostmas ja mõni vbl polikliinikus... Mõni peab selleks sõitma isegi ühistranspordiga. Väga nakkusohtlikud tegevused!
Haiglasse sõites võtsin kaasa kõige paksema uue raamatu, mida üldse leidsin, et siis jaguks rongis ajatäiteks ja veel mitmeks päevaks haiglas. Noh- pool sain juba rongis läbi ja ülejäänud poolt venitasin meelega esimesel õhtul. Miks ma küll veel ühte "telliskivi" kaasa ei viitsinud vedada! Üks vähestest kohtadest ju, kus üldse saab järjest rahu ja naudinguga lehekülgi neelata; pole ühtegi segavat asja, peale hommikuse hambapesu. :)
Raamat oli Mare Sabolotny - Peaaegu inimene.

Peaaegu inimene
Esimene lehekülg tõmbas lõua viltu. Appi, mida ma nüüd kaasa haarasin, oleks võinud enne pilgu sisse heita! Jessas küll- noor naine ja sellised roppused! Lootsin hingeminevat noortekat ja nüüd...!
Olen palju mõelnud, et mille järgi inimesed raamatuid valivad- autori, kaane, sarja, tutvustuse, esimese lehekülje järgi? Mõni hea raamat on ilmetu ja jääb sellepärast paljudel lugemata, ehkki sisu poolest võib aasta parim olla. Teisel on suur väljamaalt kaasa tulnud reklaami- või filmikstehtu kõmu kaasas; mõni on seda lugedes pettunud, teised räägivad vaimustusega nagu ikka moesolevast. Ah, maitsed ju ka erinevad! Kas kirjutajad üldse mõtlevad selle peale, mida inimene nende raamatut esimest korda kätte võttes mõtleb? Kui tahad müüa ja teenida, siis mõtle ka "söödavale" pakendile!? No esimese ilmuva oma raamatu puhul on vist igaüks nii õnnelik, et lepib kõigega, mida talle pakutakse. Ja vanad klassikuid on pilve äärel pikutades sellega täiesti rahul, et nende raamatud on ühevärvilised ja ilma kaanepildita.
Raamat oli lugedes muidugi põnev, ikka täiesti noortekas, ei pidanud pettuma. Peategelane Gretten tundus pessimistlik, aga sellise elu peale pole see üldsegi imelik. Mulle meeldis, et kogu elu ja tegevus oli selline realistlik. Sageli on noortekates palju magedalt magusaid kokkusattumusi, mida päriselus harva juhtub. Selles raamatus häiris mind vaid lõpus toimunud õnnetus, mida poleks osanud oodata, mis tundus veidi kunstlik. Aga samas on uljusest ja hooletusest toimuvat meil päriselus ikka ka liialt palju. Ja nii ladusa sulega kirjutatud raamatu lõpp peabki ootamatu olema.

Teine raamat, mida viimati lugesin, oli Anna-Maria Penu- Minu Hispaania.
Kõik "Minud" on huvitavad, muidu ju neid nii ei neelataks. Meeldis see, et Anna-Maria ei ilustanud ega jätnud kirja panemata neid mõtteid ja muljeid, mis hispaanlastel ja üldse teistel rahvustel eestlastest ja Eestimaast on. Igavene julge ettevõtmine on jätta kodus turvaline elu maha ja rännata nii, et ette ei tea, kas on ööseks katus pea kohal ja mingigi söök nina ees. Selleks peab väga lahtine inimene olema. Ja julge. Enesekindel. Sõbralik. Heatahtlik. Järjekindel.
Huvitav oleks teada, kuidas läheb ilmarännakutel kinnistel ja pahuratel? :) Mõni neist võiks ka raamatu kirjutada!

reede, 9. september 2011

Kes vastutab?


Kes vastutab teismelise tegude eest? Tema ise? See 10-14 aastane? Või lapsevanem?
Nüüd on selline paha lugu, et mõned varateismelised viidavad Urgel oma vaba aega kunagise elektrikatlamaja akende sisseloopimisega kahe suure veetünni varjus. Põnev ja ohtlik!?
Ma pole küll kindel, kas just selles hoones on kogu küla elektriasjandus varjul. Kui on, kas siis oleme äkki kõik korraga hädas, kui nad uste lõhkumiseni jõuavad?
Varasemad aastad olid needsamad nagamannid igal õhtul vabaajakeskuses ringides ...

esmaspäev, 5. september 2011

"Oi, siin on raamatukogu?!" ...

... ütles järjekordne, maja ees peatunud autost välja astunud töötunkedes meesterahvas.
"Teretere, poodi otsite? Lähimad poed on üle jõe Sindis ja lähim sooja toiduga kohvik ka sealsamas", sain mina vastata ja siis paljude ärakeeramistega teed juhatada.
Ei loe see, et tüüpprojekti järgi ehitatud kunagisel kauplus-sööklal helesinine plekikasukas ümber on löödud ja pooled aknadki seinaks tehtud. Ju on need hooned ikka kõigile nii silmapäraselt kõhutäie muretsemise kohad, et raamatukogu peale üllatutakse alati.

reede, 2. september 2011

Koolibussist

Eilsetest arvukatest küsijatest juba kirjutasin. Täna ollakse pahased, et buss enam kogu teed ei sõida. Riia maantee kesklinna lähedastesse gümnaasiumidesse enam selle bussiga igatahes ei saa. On ka põhikooliealisi lapsi, kes koolibussile mitu kilomeetrit peavad tulema.

Eile hilisõhtul kuulsin, et valla kodukal on mingi info. Süda valutas ja täna tulin juba hommikul seitsmest raamatukokku bussigraafikut ja -marsruuti välja printima. Esimesed bussiootajad olidki juba veerandist maja juures ootamas. Buss aga peatub nüüd Urgel 7.48.
Kõige rohkem võidavad Sindi koolis käijad. Nemad jõudsid eelmisel kahel aastal kooli juba 45-50 minutit enne esimest tundi. Nüüd on kohale jõudmise aeg täpselt paras.
Igasuguste muutustega on alati nii, et keegi võidab, keegi kaotab. Arvestama peab enamust- kõige rohkem endise Taali kooli õppuritest käibki Sindis koolis.

!!! KOOLIBUSSI SÕIDUGRAAFIKU JA -AJAD LEIAD SIIT !!!


Neljapäev, 8. september:
Nii, ja nüüd lisan mitu päeva hiljem siia jutule juurde, et Sindi kooli sõitvad lapsed on mures, et jõuavad kooli liiga hilja, nii natuke enne tunnikella. Aga vaja on ju riietehoius toimetada ja veel klassi jõuda. Lapsed palusid mul valda edasi öelda, et vähemalt 10 minutit varem oleks buss Urgel, isegi 15, kui talve ja libeda peale mõtelda, siis pidavat buss libedaga ja ojamäel tihti hädas olema.
Olen nüüd valda helistanud ja selle ka edasi öelnud. Kuuldavasti on ka osad lapsevanemad sinna oma ettepanekuid teatanud, nii et võibolla leitakse kõiki rahuldav marsruut ja ajad. Kui midagi muutub, siis info läheb kindlasti valla kodulehele.

neljapäev, 1. september 2011

Ei võetudki päriselt vähemaks, hoopis tagasi pandi!

Suvel olin autotuna mitu korda Sindis bussi oodates (väljatrükitud sõiduplaan näpus) maruvihane, näost punane ja ülekuumenenud. Kiiruga mitu kilomeetrit bussile tõtatud, kuhugi täpselt jõuda plaanitud ja siis lihtsalt seisa järgmise bussini päikese all ja pabista hilinemise pärast! Võibolla oli mul jäänud lehelugemine lünklikuks ja uudis bussiliinide vähendamise kohta märkamata.
Just eile õhtul ütlesin bussiaegu uurivale järeltulijale, et ära sa seda bussifirma kodulehte väga usalda.
Täna loen, et mahavõetud liinid on õppeperioodil jälle käigus. VT
Nr 40 sõiduplaani leiab siit
Olen seda ka paar korda tööl koridori stendile pannud, kuid sealt on tavaks muudelgi olulistel paberitel minema jalutada. Soovijatele võin välja printida, tuleb kahele lehele - 13 senti üks lehepool, kokku 26 senti. Või paljundada - 6 senti üks lk., kokku 13 senti.

*******************************************

"Sajad ja tuhanded" käivad täna üle ukse küsimas kas üldse ja mis kell homme koolibuss sõidab.
Ei oska minagi neile vastata. Niipalju arvan, et ju ta ikka jälle sõidab, sest täna hommikul poole 8 paiku vuras suur buss külast läbi. Mis ta muu, kui koolibuss, oli. Peatuda polnud mõtet, kuna lapsi ootamas ju polnud. Ükski aktus ei alga kell 8 hommikul! 1.septembril on küll mõttetu buss sõitma panna. Samuti vurab see pool- või päris tühjana iga veerandi viimasel, kah aktuse, päeval. Aga palun vabandust- mis ma vanamoor siin pobisen! ÜLIHEA, et see üldse käiku on pandud! Ilmad on meil ju pool kooliajast sopased ja niisked, lapsed hommikuti unised ja tähelepanu autoteel nõrk. Mu vanemad lapsed vahel meenutavad, kuidas nad läbimärjana kooli ja tagasi vantsisid. No tõsi- nemad ju käisid vanemates klassides mujal, mitte kodukoolis, kuhu ka heal vanal ajal viis koolibuss.
Nii et kõik on tegelikult hästi, jätkub ja toimib!