Tibake liiklusest

Hommikul kaheksa paiku on Urge-vaheline külateeke nagu Cottbus`i- Spreewald`i Autobahn! ;) Mõlemis suunas käib tihe kihutamine. Õnn, et küla 190-st (sissekirjutatud) inimesest sel kellaajal vaid mõni jalgsi liigub! Enamjaolt on nad juba tund-paar varem tühjemal teel bussile matkanud.
Tegelikult tunneb aga kohalikud kohe ära, nimelt aeglasema sõidu järgi. Teame siin ka kust õuest keegi võib välja sõita, kellel lapsed ootamatult teele astuda jms. Kihutajate jaoks on see aga anonüümne tee, kust otsem tööle hilinedes läbi kimada. Õhtupoolegi on noid läbijaid palju, aga nad on hajutatud mitme tunni peale.
Aga eile õhtul linna poole sõites oli mul ridamisi ohtlikke olukordi. Ja kõik veel enne linna, st Urge teeristist Tammisteni!
Sageli sõidavad õhtupoolikul sel teejupil oranžis riietuses jalgratturid, grupina ja saatjaautoga, paarikaupa kõrvuti. Vilkuvate tulede ja tigusõiduga autot märkab juba kaugelt, samuti eredavärvilisi riideid. Eile aga sõitsid kaks tarka oranži kahekesi kõrvuti, ei hoiatusautot kusagil, üks neist seega täiesti autodel jalus. Eriti lai see tee aga pole, no kaks suurt autot mahuvad muidugi vastamisi sõitma, aga kui siis mõni jalgrattur, kasvõi üksi, ka sinna tahab mahtuda, siis ongi juba liiklusohtlik olukord. Millegipärast see "7,37 cm", mis teeäärtesse kaherattalistele ja - jalgsetele jäetud on, ei meeldi neile. ;(
Mitmel korral, nii eilegi, tahetakse Tammistes poe juurde keeravast pikast bussist mööda kihutada, aga vastu tulevad ju ka autod! Ja möödutakse ikka ju kõrvalsõidurea kaudu... Vastutulija peab oma kiirust seega ruttu reguleerima, õigem on öelda, et - aeglustama. Kui ta just pole sama kangekaelne kui möödakihutaja.
Imelikul kombel on papimajaküladest teelekihutavaid noortega rollusid nüüd palju vähemaks jäänud.

Olen ikka imestanud, juba mitu aastat, miks otsustajad siiakanti nn kergkruusateed pole teinud! Isegi täiesti sisemaal olevad vallad on suutnud nendega oma rahvast kaitsta, noh Paikusest muidugi rääkimata.

Eile nt jalutas Tammistes pisike koolieelikust preili puulehed käes nn suure tee ääres ja äkki suundus autoteele, ise ikka lehti käes sättides. Hea, et seal jupil 70 on!
Pimedas trennist 2 päeva nädalas tagasi sõites aga on helkurita liikujaid ja tagatuleta jalgrattureid Tammiste kandis ikka iga kord paar tk ootamatult teepervele mulle tulede valgusse ilmunud.
Eile kella 21-paiku jalutas üks paarike käsikäes, poiss autoteel, neiu kõnniteeribakesel. Mõlemad hallides riietes. Äärepelt oleks poisil jalad maha sõitnud! Selline viha tuli peale, et oleks pidanud autost välja kargama ja nad läbi sõimama. Kas on raske mõnikümmend krooni helkuri peale raisata? Aga mõistuse kiilus nagu kinni, sest ootamatu halli kuju teele ilmumine võttis ikka südame nii puperdama et!
Minu arust on Tammistes ammu vajalik 50!!! Kasvõi siis kuidagi kellaajaga reguleeritult, pimedal ajal.
Kõik see eelnev jutt polnud mõeldud kellegi peale kaebamiseks, ega politsei teede äärde trahvima kutsumiseks, ei- lihtsalt mure on südamel, sest vahel on kellegi elu ohus.

Lugesin ja imestasin. Srry!

"Pede on moodne sõna, raamatupede on moodne inimene. See on riigialam, kes veedab lõputult aega raamatute küüsis ning on ise peast mõnevõrra raamat."
Nii ütleb Ahto Muld, raamatuarvustaja, raamatupede tänastes Raamatumaailma uudistes. Ta kommenteerib samas veel nii mitutki asja parajalt robustselt. ;( (siin)


Aga äkki hoopis mina olen siin maal ajast maha jäänud ja kõik juba ammu nii räägivadki?
"Seksikas" oli ju ka algul kitsama tähendusega. Ja mis nüüd- pesupulber ja kingapael ka juba seksikad!
Oi, kuidas mulle ei meeldi, kui sellised sõnad igapäevakeelde imbuvad!!!

Sooja kooki, mõtelge!

Majanaaber astus sisse taldrikutäie ahjusoojade plaadikookidega. Et söö, sul kindlasti tööl kõht tühi!
Hakkasin mõtlema, et kooki pole keegi vist toonudki. Šokolaadi on küll raamatu vahele sokutatud, kui tähtaeg üle... Raamatu oma muidugi :) Ja eelmisel sügisel ulatati suur pang kuldseid ploome üle ukse... Lilli on toodud ja õunu, isegi kurki ja tilli.:) Heameelt teeb, kui heast südamest tuuakse... Inimesed vist hoolivad meist!?
Aitäh, Sulle, Galina!
Srry, aga see eelnev ei tähendanud küll mitte seda, et nüüd ilma "altkäemaksuta" sisse enam ei saagi :)))

Nii me elamegi...

Täiesti masendavad artiklid täna!

LOE:
*

LOE:
**

100 päeva euroni...

Ja jäämegi ilma varsti oma ilusast rahast!
OMA rahast ...

Hea mõte

"Kiirus pole oluline, elu see on põhiline"

Arvas FB-s kasutaja Olev Remsu kasutaja Postimees artikli peale, et Tartust saab Tallinna edaspidi 1,5 minutit kiiremini.

Ootamatu mütsikoda :)

No kui palju on meie seas selliseid toredaid inimesi, kes laseksid sugulastel end teise maakonda sõidutada, et tuua sealt talle teadaoleva jõe kallastelt suur kotitäis tarna omakandi naistele korvi/mütsi meisterdamiseks?! (Uhhh, pikk lause tuli! :)))
Üks selline meil õnneks on. Pärna Silvi muidugi!
Aga alustaks algusest. Urge naisseltsil oli täna 11. hooaja avaõhtu. Naisi kogunes kolme lauatäie jagu, nagu peaaegu alati. Pärast igat sorti uudiste ja reisuinfo vahetamist ning pisukest kehakinnitust kraamis Silvia kotist välja kenasti ette valmistatud pajurõngad ja tarnakimbud, kõik parajatesse kogustesse kinnitatud. Esialgu tundus see punumisevärk silmaga vaadates küll väga keeruline, aga kui näpud põhimõttele pihta said, siis hakkas juba midagi looma. Punumine oli vabatahtlik, aga meil on alati vähemalt pooled julged uue asja katsetajad.
Paika sai ka järgmise korra kuupäev ja esineja. Nüüd ma enam üllatuskülalist varjata ei saa, sest naised kuulsid pealt mu läbirääkimise kõnet.

NIISIIS-

TEISIPÄEVAL, 12. OKTOOBRIL
ESINEB URGE RAAMATUKOGUS
ALGUSEGA KELL 17
SUPERSTAARISAATEST TUNTUD FINALIST TIMOTHY JARMAN.

Selle oktoobriõhtuga tähistame siitkandi inimeste eakate päeva, st et kutsutud on kõik huvilised, mitte ainult naisseltsi naised. Ka mitte-eakad võivad tulla!

Tulijatel palun kaasa võtta õige vähe näksimist, meie naisselts on isemajandav.

********************************************************************

Praegu siin laualambivalges ja hiirvaikses raamatukogus pärast naiste lahkumist kirjutades mõtlen, et need õhtud on ikka niiiiiii toredad!!! Mitme küla rahvas saab kokku, kõik on särasilmsed, sõbralikud, elavad, rõõmsameelsed, vabad, avatud... Nagu oleks sugulased koos või mõni hästitoimiv meeskond või... Seda tunnet ei oskagi kirjeldada. Hingel on SOE, oleks vist üheainsa sõnaga kõige õigem väljenduda. Ma tean, et nad valmistuvad selleks kuus korra toimuvaks õhtuks juba varakult. Pakivad raamatud kotti ja sätivad ennast, küpsetavad maitsvat kaasa, lepivad kokku, kes kellega tuleb-läheb. Koos on hämaras ka toredam kodu poole astuda või vändata. Ma nagu saaks iga kord energialaengu, et siis edaspidi uusi esinejaid otsida või midagi muud ette võtta. Vahvad naised- nad ju pesevad-koristavad alati ise kõik lauad ära, kui ma enne lahkumist osadele kuu aja lugemisvirnu laenutama asun. Mul on väga hea meel, et nad vaatamata tihedale sajule ikka kohale tulid ja et äramineku ajal just parajasti ei sadanud.

Lugesin. Jagan

"Elame kirjutajate, mitte lugejate ajastul, kõigil on rääkida oma lugu" ... väidab eilses Eesti Ekspressi Areenis Peeter Helme.

Samas lehes mõtiskleb Tiina Jõgeda: "... Pildistamisest on saanud tänapäeva maania, sõltuvushäire... Mälu asemel on mälukaart, minevikku mõõdetakse pikslites. ... Inimene kaugeneb oma tunnetest, tunnetusest, iseendast, kui ta asetab enese ja maailma vahele aparaadi... "

Mõtlemapanevad artiklid mõlemad.

Me polegi niiväga valla ääremaa :)

Eile õhtul põles küla esimene õuelamp jälle üle hulga aja. Tundus, et lambiosa oli ka kõvasti pimedama metsavahe poole väänatud. Küll need võisid rõõmsad olla, kes õhtul Sindist bussidelt töölt tulid!
Täna hommikul töö jätkus- tõstukikorvis toimetati teistegi postide juures. Õhtul siis näeb, kas võeti ära või pandi juurde...
Igatahes- jala käiva külarahva nimel suur tänu!

Veel räägitakse teenurka rongipeatuse ehitamisest ja suur madin käib sealgi juba mitu päeva. On killustikku veetud ja ilusat kuldset liiva. Sellest meie kandi inimesed nüüd küll aru ei saa, milleks siia peatus? Kellele? Sindi rahvale? Neil pole ju kauge bussiga Raekülla sõita. Meilt küll nüüd rohkem, kui kord nädalas keegi Tallinna ei sõidaks.

Otse pehmesse värvilisse muinasjuttu!

Kolmapäeval, 15. septembril kell 15 avatakse Urge raamatukogus uus näitus "Villamuinasjutud". Seekord on oma viltimistööd välja pannud pärnakas EVE REINVÄLI, kellest juttu allpool.

Avamisel saab igaüks autori juhendamisel ka ise kätt proovida, villade ja nõeltega toetab Urge Vabaajakeskus.

Näitus jääb avatuks 15. septembrist kuni 1. novembrini 2010.

Eve on nõus pikalt-laialt villaga tegelemisest rääkima, aga endast rääkides on napisõnaline.

Töötab ta lastekodus kasvatajana. Villa avastas Eve enese jaoks 4 aastat tagasi, kui nägi kõrvalt, kuidas toimetulekukooli töötajad jõululaadale asju viltisid.
"Nägin, proovisin ja hakkas kohe meeldima, ostsin villa ja nõelu ning hakkasin toksima," räägib Eve. Õppinud pole ta viltimist kusagil. Kõik asjad on sündinud iseõppimise ja katsetamise teel. Vill on suurepärane materjal, mida vormida ja kujundada oma käe järgi ja nii sünnivadki omanäolised asjad. Noorem tütar on ema tehtud nukkude ja nukumööbliga meelsasti mänginud. "Kui nukk natuke pulstub või vormi kaotab, siis toksin üle
ja kohendan veidi ja ongi jälle ilus!" reedab Eve mänguasjade värske väljanägemise saladuse. Inspiratsiooniallikateks on enamasti oma lapsed ja nende sõbrad, kes annavad ideid, milliseid loomi, multifilmi- või muinasjututegelasi võiks vormida. Enamus Eve tehtud viltidest on valminud lähedastele, sõpradele ja tuttavatele kingitusteks.

Raamatukogu näituseriiulitel istuvad dinosaurused, mängivad lapsed, pargivad autod, karjamaal söövad-puhkavad koduloomad, villast tiigis ujuvad vesiroosid ja näkk. Akna all aga hõljuvad liblikad, printsessid ja haldjad, ämblik ronib oma võrgust välja, Alice on sõbralikult koos Märtsijänesega, kuningapoeg ja printsess ratsutavad koos hobusel, jne jne. Mõne tegelase puhul tahaks selle kohe kaissu võtta- need on kõik lihtsalt nii armsakesed! Lapsed, kes villaautodest mööduvad, tahavad kohe mängima hakata. Et asjad jalutama ei läheks, on need väheke aluste külge kinni vilditud.

Seda kõike peab oma silmaga nägema! Ootame vaatama RK lahtiolekuaegadel E 13-20, T-R 10-17.

TÄNALOETUD LAUSED

***
Iga lugeja pole kirjanik, iga kirjanik on aga lugeja.
Jaan Kaplinski


* **

Ma otsustasin, et ma ei allu enam väljastpoolt määratud reeglitele, vaid ma ise loon need reeglid ja elan siis nende järgi. ... Ja missugused on need reeglid? ... Tegutse rahulikult. Ole õnnelik. Saavuta eesmärgid. Naerata! ;)

Kaido Pajumaa

Lugemine + kuulamine = fantaasia

Nädalajagu tagasi saime Postimehest teada, mida uut soovitatakse eri kooliastmetes lugeda. Täna Postimehes uus teema- ei peagi enam lugema, saab ka kuulata. LOE
Oi, mäletan, kuidas ise kunagi sai kikkiskõrvul Tõnu Aava häälega Onu Remuse jutte kuulatud! Ja kümne aasta pärast sama koos väikevennaga. Siis olid plaadid juba tiba kulunud, ragisesid ja hüppasid. Aga tuhka sellest- kõik need olid ju peas ja kolmekesi kooris (koos Aavaga) kordasime tunde: "Ära sa mind aiiiinult kibuvitsapõõsasse viska!" või "Aikerromkommkommer..." või "Jännnkkkkkuonu eiiiii öelnud selle peale sõnagi"... (Ma võiksin sama intonatsiooniga neid ka praegugi veel ette lugeda!) :)

Sama tunne valdas mind siis, kui oma lastele küll VAT teatri, küll kellegi teise sisseloetud-mängitud muinasjuttude kassette hakkasin ostma. Nemadki vaimustusid ja kuulasid ja kordasid järgi... "Tuulepea..." oli meil eriline lemmik.
Kodus tuligi mul mõte hakata teistelegi lastele raamatukogus muinasjutuõhtuid korraldama, vaheldumisi ise ette lugedes ja neid kassettidelt lastes. Alati kaasnes ka joonistamine ja piltide auhindamine, tavaliselt jagus raha ühe-kahe kommigi jaoks. Pilte ma minema pole visanud, nii et kes tahab neid nüüd oma lastele näidata- palun, tulge võtma! Korra kuus toimuvad õhtud jätkusid seni, kuni lapsed nö otsa said, ehk siis teismelisteks kasvasid ja rohkem ootasid peale joonistamise hoopis riiulite vahel järgnenud "diskutamisi". Uskumatu, kuidas nad kõik sinna mahtusid nii joonistama kui tantsima! Laudi ju vanas kogus polnud!

Jutt kaldus teemast kõrvale- mõte oli ikka see, et ka kuulata on vaja. Ka siis töötab fantaasia! Aga kohustuslikku muidugi peab ikka LUGEMA. Et sõnad silme ees elama hakkaksid...

"Minu..."-dest Pegasuse rännuraamatute juurde

Sulgesin just Liis Kängsepa "Mina, vandersell"`i . (*)

Päris põnev! Seiklusrikas! Nii tubli neiu, et igal pool võitleb endale välja paremad tingimused, reisid, giidid jms!!! Hea mälu! Mulle meeldisid eriti leheküljed ülevaadetega iga maa kohta, kuhu ta just parajasti suunduma hakkas. No küll need eesti noored on ikka ettevõtlikud ja kirjutaja suurepärane suhtleja! Üks mõte jäi aga nagu kummitama- ta kordab, et raha hakkab otsa lõppema ja nii mitu korda raamatus, aga kogu aeg seda rahakest siiski jätkub, et osta sõidupileteid, sh ka lennu omi, samuti süüa... ja muudkui edasi reisida. Pole ise niimoodi seljakotiga maailmas reisinud. Kui elus mõne taolisega kokku puutun, küll siis järgi uurin.
Juba teine raamat Pegasuse reisisarjast, mida loen. Eelmine oli Christel Karits- "Dollari hind : avameelne päevik Ameerikast". (*) Pärnu inimene, nii kodune oli lugeda. Ja iga kord, kui ta kippus meelejõudu kaotama, elasin väga kaasa. Kujutasin end ette sarnastes kodudes elamas ja uhhh, prrrrrr- ausalt, minu närvid poleks vastu pidanud!
Nii et- ei pea jääma kinni vaid "Minu..." sarja raamatutesse, samavõrdseid on ka teistel kirjastustel, mis endale nii palju kõmureklaami ei tee.

Killud tee ääres!

Keegi lahketest kaaskodanikest on Urgel "tagametsa" teel oja kaldapealsele oma purukspekstud aknad toonud. Pisike must prügikott on nähtavasti autost väljaviskamisel katki läinud ja vedeleb sealasamas. Suur töö on inimesel ära tehtud- killud on kõik väikesemõõdulised, mitte üle mõneteist sentimeetri!

Mulle teeb muret see, et traktor, mis teeääri nii pooleteist meetri laiuselt maha niidab, võib järgmine kord seal end puruks niita! :( Eriti, kui selleks ajaks klaasihunnik rohu seest enam väga välja ei paista.

Mürakad

Kasutage juhust ja korjake kaunitare enne külmade tulekut. Kodust kaugele polegi vaja minna, aga kohta ma ei reeda! :)

Ei noh, vapustav!!! Aga midagi sellist ma just ootasingi:)

Soovitan linnas käies sisse astuda Gildi majja ja vaadata seal naaberküla mehe Heini Soobiku näitust. Tuntud ka Urgel :)

Ei lisakski siia midagi peale alloleva fragmendi ja mõttekillu, et SEE KÕIK on PUIDUST!

Üks puudu!

Kõige suurem mure, millest juba nii kuu räägitakse, on ÕUEVALGUSTUS. Õigemini selle puudumine ehk siis PIMEDUS ikka ;)
Täpipealt üks lamp võiks veel põleda. See, mis vanasti oli "kollase" maja (mis ammu enam pole kollane) juures. Ühesõnaga esimene Sindi poolt külla tulles. See valgustas ikka päris kaugele! Metsavahelt kottpimedas tulles ei näe üldse, kus tee keerabki. Ainult siis, kui kuu veeloike valgustab, saab tee piiridest aimu. Muidugi, kui on parajasti loike või kuud ;)
Raamatukogu kõrval, maja nr 1 hoovi peal on aga 1 tänavavalgustuspost, mille tuli vilgub juba kindlas rütmis üle aasta!!! Inimesed kurdavad, et ei saa magada ega sellel majapoolel ruumides üldse olla- pea pidi sellest vilkumisest valutama hakkama, silmadele hakkab ja närvidele kõige rohkem. Ametnikele vallas olevat päris mitmed juba helistanud, kaasa arvatud ka mina, kui majaelanikud paluma tulid. Tookord lubati tulla järgmisel nädalal. Sellest on nüüd nii kuu möödas. Siiamaani vilgub. ;(