esmaspäev, 28. veebruar 2011

Tule, ootame Sind!

Neljapäeval toimub Urge raamatukogus Kihelkonnatund. Siiasaadetud kuulutus allpool.

Teine esineja Krista Habakukk Pärnumaa Kodukandist räägib külaliikumisest.


Armas Sauga valla rahvas!

Nagu sa juba vast tead, on osa Sauga vallast (näit Urge, Tammiste) ajalooliselt kuulunud Tori kihelkonda ja seepärast on sul tore võimalus osaleda 3.märtsil 2011 algusega kell 17.00 Urge raamatukogus põnevas Kihelkonnatunnis. Esitlemisele tuleb äsjavalminud trükis „Tori kihelkonna rahvarõivad“. Lisaks raamatu tutvustusele saab maitsta rahvuslikke suupisteid ja kuulata torupillimängu ning näppudega katsuda ka rahvarõivakomplekti kuuluvaid esemeid. Raamatu autorid räägivad Tori kihelkonna rahvarõivastest ja õpetavad punuma kaaruspaela. Kuna raamat müügilettidele ei jõua, siis on soovijail kohapeal võimalus värske trükis endale hankida.

Ootame sind!

Randivälja Külaseltsi nimel Anne Rätsep (üks raamatu autoritest)


reede, 18. veebruar 2011

Veebruar: sai pidus käia, mäluda, laulda, vihastada, küsida, kuulata... ja pool kuud on veel ees

Veebruar hakkab lõpu poole kiskuma, aga aastavahetus oli ju alles paar nädalat tagasi! Mis? Ei olnudki siis või? Igatahes on mõned nädalad kuhugi kadunud- veebruari alguses nt oli mul alles jaanuari keskpaik. Ööpäev ON tänapäeval ikkagi lühem, väitku teadlased, mida tahavad...
Kuu esimene pool on jälle väga toredaid sündmusi täis olnud. Ikka on midagi, mida oodata, organiseerida või osaleda.

*Tammiste lasteaed avati kuu algul ametlikult ja pidulikult, ehkki lapsed juba veidi aega sees olnud. Mul oli kohe majja astudes tunne, nagu see oleks ka minu jaoks kuidagi tähenduslik ja kodune. Nojah, mu lapselaps käib ju seal ja tütar töötas natukest aega...
Enne algust sibasin pooled ruumid läbi, nägin ära lapselapse plastiliinitöö ja kapikese. Lugesin seintelt kasvatajate kohta. Pean ära mainima, et kogu majja looduslikest materjalidest tehtud kaunistused olid kõigega nii silmapäraselt kokkusobivad, et kahtlustasin kunstnikukätt. Hiljem sain teada, et nii osavate kätega on maja perenaine.
Saal oli sel õhtul naeratavaid ja pabistavaid inimesi täis, esimesed muidugi ootusärevuses külalised ja teised ootusärevuses majapere. Just pere on nende naiste kohta paslik öelda. Seda, et nad omavahel hästi sobivad, mainisin juba sügisel õpetajate päeva jutu sees. Tänusõnade ütlemise ajal sain aimu, kui palju inimesi ja asutusi tegelikult ühe maja valmimise juures vaeva näevad. Meie, kaks valla raamatukogutädi kinkisime rühmadele arvake ära mida- aga loomulikult raamatuid. Saime selleks veel pühapäeval kokku ja otsisime raamatupoes igale vanusele midagi õpetlikku. Kasinalt küll, aga alguseseeme on tehtud. Tahtsin seal lasteaiatöötajaid õnnitledes ilusa kodus ette valimis mõeldud kõne pidada, aga juba kuuendat korda elus oli mul suu vatti täis ja jalad tinased. Suutsin vaid palju õnne öelda ja kohale tagasi lohiseda. Õnn, et me Piiaga kahekesi seisime, tema rääkis kõik olulise meie mõlema eest. Millest selline kramp vahel tuleb, mine tea, näitlejaks ja poliitikuks ma ei sobiks. Aga mul on võimalus oma mõtted siia siis panna: tahtsin kutsuda üles igat kohalviibijat ostma lasteaiale kasvõi üksainus uus lasteraamat, see oleks kokku teinud üle saja raamatu ju! Lastele tõepoolest meeldivad raamatud! Ja veel tahtsin meelde tuletada ühte küsitlust, mis nii 7-8 a tagasi Tammistes läbi viidi. Seal nimelt taheti spordisaali järel (26 % vastanutest) teisena oma külla just raamatukogu (23 % vastanutest). Kolmandana oli lasteaed- 13 %. Tõsi, sel ajal polnud veel põldudel maju nii palju...
Tagasi rahvast täis saali... Lapsed esinevad lasteaedades ju alati, neid oli siingi tore ja liigutav vaadata, aga personal üllatas küll oma vahvate lauludega. Imestasin, kui julgelt nad esinesid, nagu mitu aastat oleksid juba ansamblit teinud! Ehk räägin nad pehmeks kunagi Urgele esinema tulemise suhtes...
Ege oli õnnitlemisele kaasa võtnud ühe vabaka karmoškaringi poisi, kes alles mõni kuu tagasi pilliõppega alustanud. Algaja kohta mängis hästi, tulevikku paistab tal olevat...
*Samasse majja sattusin juba järgmine päev seoses valimiskomisjoni kokkusaamisega. Urgel enam valimisi toimuma ei hakka ja Tammiste rahvas ei pea ka läbi linna enam Sauga alevikku sõitma. Samas on nüüd mures paljud, kes alates Tammistest kuni Tori piirini elavad. Iga päev küsib mitu inimest, kas vald aitab valimispäeval bussiga või peab jätma hoopis minemata. Ligi 10 km jalgsi on natuke liig! Mina neile vastata veel ei oska. Lootus on, et ilma ratasteta valijad ka kohale saavad.
*Selle kuu valla mälumäng oli kahe küsijaga, esimest korda esitas küsimusi Erki Berta võistkonnast ja ülejäänud pooled koostasin mina (VEAB võistkonnast). Jälle olid koos lustakad võistkonnad. Algusaastatel, mäletan, oli pooltorisejaid, kaasa arvatud meie enda võistkonnas (ma isegi), et mis küsimused ja kust me seda peaksime teadma, me siis veel ei elanudki jmt. Iga küsija on omamoodi, see just mälumised vahvaks teebki. Kui kõik oleks alati sama, vaevalt, et siis rahvas koos tahaks käia, on ju sedasi?
*Naisseltsi õhtule esinema kippujaid oli-on päris mitu. Kaks jäid järgmisse kuusse, see kuu piirdusime ühega. Või õigemini kahega ikka. Juttu vestis Marianne Mikko ja laulutas meid kitarri saatel RAMikas Endel Valkenklau. Varem kohale jõudnud Mikko vestles laudu katvate naistega, vaatas üle fotonäituse ja kiitis, et see on teil siin väga hea mõte. Ta käis ka vabaajakeskusega tutvumas. Õhtu hakkas lauludega pihta. Endlil olid minu imestuseks kõik ettevalmistused tehtud- kõrge stend kaasas, kuhu ta järjest suurtele paberitele kirjutatud laulusõnu kinnitas, ikka selleks, et kõik kaugelt näeksid ja kaasa laulaksid. (Ma kahtlustan, et ta on Neitsi, kuna sõnad olid kõik paberitele ülimalt korralikus käekirjas kirjutatud ja nende paigutus oli ka selline Neitsilik. Aga võib-olla tegi seda keegi abiline) :) Samuti oli ta eelnevalt uurinud Urge küla kohta, nt palju elanikke, kui suur küla on, mis siin asub jms. Mikkole jäid kõikide meie naiste eesnimed meelde, kuulis ta neid aga vaid korra, kui igaüks end alguses lühidalt tutvustas. Edaspidi kõnetaski ta neid nimepidi. Tema kohta kuulsime natuke eluloost, tema Brüsseli-perioodi ja edaspidistest tegemistest. Kõike tuli meil jutuks- eriti katteta valimislubadused, mis mõne päris tigedaks ajasid, aga ka hääbuv kodukant, poe ja liikumisvõimaluste puudumine nii meie kandis, kui ka mõnes muus Eesti kohas, mille kohta teati. Marianne Mikko kinkis raamatukogule raamatu "Õnne hääl" ja rääkis ka selle koostamisest. See pidi olema kingituseks kõigile Eesti raamatukogudele, kuid paljudesse kohtadesse, k.a. ka Urgele seda siiani jõudnud polnud. Nüüd siis on, koos soovidega esilehel. Marianne Mikko jagas kõigile pastakaid ja helkureid. Mõtlen, et kas pastakakogujad nimelisi ka koguvad.
Külalised jätsid endast mälestuseks read raamatukogu külalisteraamatusse.




Ülejäänud poole kuu ülevaade lisandub märtsi algul

teisipäev, 15. veebruar 2011

Vaat, mis välja tuli!

Endiselt on laenutatavuselt populaarne Mihkel Raua "Musta pori näkku," mis Urgel raamatukokku vahepeal jõudmata (loomulikult minu loal) rändab mööda suguvõsasid. Ja noortel muidugi vampiirid... Kes suur lugeja on, see märkab kindlasti, et viimased uued tulid detsembris. Nüüd on riigirahad "peal" ja võin raamatupoodide kodukaid kammides palju huvitavat leida... Tõsi, hinda vaadates jäävad osad küll tellimata, aga väga hull olukord pole- meie vallas raamaturahade pealt kokkuhoidu ei tehta, summa on mitu aastat (ka masutamise ajal) samaks jäänud, st et kärpimata. Ametiõdedega viimased aastad vesteldes tuleb välja, et raamatukogutöötaja ise on kehv lugeja! Ma ei saa pead anda, et me kõik, aga osad üksitöötavad "maakad" kindlasti. Tööl ei jää selleks otse loomulikult (!!!) aega ja kodus on toimetamisi- tassi puid ja roogi lund... Vähene vaba aeg kaob kui kotti. Ja väsinuna on uni magus. Ei ole minagi ammu oma kojulaenutatud raamatut avanud. Mõni ajakirjaartikkel õhtuti... Ka telekatõppe olen viimasel ajal tänu ETV ja ETV2 dokfilmidele nakatunud. Tööl on päev otsa tihe suhtlemine ja aktiivne kuulamine. Hea, kui kodus on vaikus ja rahu ning mõttetu (= loe: probleemitu) vaba aeg. Lugejad on targemad, kogenumad ja maitsekamad kirjanduse valikul, kui arvestada, mis virnu nad koju veavad... Tublid! Eks me paneme kõrva taha, mida enim loetakse ja ka raamatureklaamid aitavad.

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Head... !

HEAD SÕBRAPÄEVA!

(Pildil on tühi kellakarp, millele ma salvrätimotiivid peale kleepisin ja üle lakkisin ja siis enda kurvastuseks jõuludeks ära kinkisin... Otsin nüüd samasugust pisukest karpi, valget ja armast, et endale samasarnast teha...)

reede, 11. veebruar 2011

Uppunud

Maja oli hommikul lumme uppunud, päeva jooksul kukub katuselt suurte lahmakatena pots ja pots juurde... Ja ikka sinna, kust ma just pühkimas käisin. Aknad on kaunid vaadata nii seest- kui ka väljstpoolt- üleni lumetupsudega kaetud. Sama lugu on maja seintega. Nagu kiuste pole mul täna raamatukogu digikat kaasas, unus koju, muidu käin sellega alati igal pool koos nagu sukk ja saabas. Ilusaid õrnu pilte oleksin saanud...
Tean, et peaks järjekordselt treppi ja majaesist kaevama minema, aga no lihtsalt pole enam energiat.
Peaks kojameheks hakkama! ;) See amet ja nipid on lumerikaste talvede jooksul ikka väga selgeks saanud.
Veab neil, kelle raamatukogu mõnes suuremas ja mitme asutusega majas asub ja omavalitsus kojamehe või majahoidja on palganud... Kadedaks teeb!

Vahva on see, et inimene näeb kõiki kuulutusi sellest, mis lähiajal toimuma hakkab, aga mitte asutuse silti, mis on allääres ja praegu lumevatiga kaetud. Võõram ei saakski nii teada, mis maja ees ta asub.
Ega suur silt aknal ei loe ka nähtaval olles midagi. Nt käisid paar päeva tagasi kaks meesterahvast raamatukogus ... viina ostmas! ;)))))) Ei, Sa ei lugenud valesti!!! :) Kargasid sisse ja kisasid, et no kust siis NÜÜD viina saab, polegi poodi väää!? Olid viimati nii 15 a tagasi siin poes käinud. Ega ma ei imestanud. Nii kord kvartalis tuleb keegi ikka sisse poodi otsima. Oli see siin ruumis ju ikka aastakümneid.

neljapäev, 10. veebruar 2011

Kohtumisõhtu

Enne valimisi leitakse alati üles nii raamatukogud, seltsid kui muu säärane, nii ka siinkandis. Tavaliselt on esinemasoovijaid mitugi, aga ega neid kokku lasta saa- lähevad kaklema :) See viimane oli muidugi nali, aga natuke tõemaigune ikka... Tuleb teha valik ja kohandada oma inimeste harjunud kokkusaamise aegadega. Kes ees, see ... mitte mees, aga eks ta saab rutem inimestega kohtuma. Ja kes taga, see mitte naga, aga peab vist ootama järgmisi valimisi... Iga nädal kaugemakandi rahvast ka kokku ei aja.
Seekord siis sedamoodi:

Teisipäeval, 15. veebruaril kell 17.00
tuleb Urge Raamatukokku
Urge Naisseltsi ja teiste Sauga valla inimestega
kohtuma endine Europarlamendi liige
ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat
eelseisvatel Riigikogu valimistel
MARIANNE MIKKO,
kes soovib Teiega arutada päevaprobleeme
ja kuulata Teie muresid, et neile üheskoos lahendusi leida.

Muusikalist kosti pakub
RAM’i laulja ENDEL VALKENKLAU

SDE on oma südameasjaks võtnud Eesti inimeste sotsiaalse olukorra parandamise, vaesuse tõrjumise, võrdsete võimaluste pakkumise kõigile Eesti elanikele.
Marianne Mikko tutvustab ka oma raamatut „ÕNNE HÄÄL“

Mahakupitud mõte...

Hea kolleeg Piret Audrust (AITÄH SULLE, PIRET!!!) saatis ühe vahva blogi lugemiseks: LOE sina ka! :)
Naljakas kokkusattumus, et ka Rõngu vallas on oma Kõduküla ja Tammiste, nagu meilgi :)
Rääkisin sügisel isegi siin inimestele, et tooge fotosid, katsun maha skännida ja saab midagi kodukoha kohta koguma hakata. Vähemalt alguse teha...
Ka Silvia hakkas eelmisel aastal kohalikke legende ja muistendeid jms koguma...

Nii et...


Hoidke alles vanu fotosid või annetage need

mõnele ajaloo/kodukoha huvilisele!!!


* Kui te fotodel olevaid inimesi ei tunne, siis püüdke leida mõni vanem inimene, kes võib neid mäletada.

* Vaadake üle oma suguvõsa ja perekonna fotod. Kirjutage taha nimed, millal ja kus fotod on tehtud. Uskuge- need võivad kunagi teie järeltulijaid huvitada!

* Leidke aega ja pildistage või laske pildistada oma lapsi, peret, vanavanemaid koos lastelastega, kodumaja, kodukohta. Siis on meie lastel ja lastelastel võimalus oma esivanemaid tunda ja mäletada, leida seoseid ja tuttavaid näojooni, vaadata kodukoha muutusi jms ...


Seni kui meie unistatud kodukandimuuseumi veel pole, võib kõik ülearused fotod tuua Urge raamatukokku. Leiame koha ja hoiame alles, peaasi, et ei hävita!


neljapäev, 3. veebruar 2011

Head...


Piiduuu-piiiiduuu!
Juba jälle! :)
Ärge siis unustage
täna
kõigile
head uut aastat
soovida!