Vahel löövad murelained üle pea kokku, hakkan kohe kurtma...
Täna hommikul tõstsin lugemislauad sedamoodi tagasi, nagu nad siin 2002-2009 olid.
No ei taha eesti inimene istuda kahekesi kõrvu küünarnukid koos ja lehte lauale laiali lööma ka ei mahu. Jäägu siis nende tahtmine, et igaüks istub omas lauas. Kaua ma nurinaid ikka kuulama pean! Siin peab külastajale mugav, mitte ebamugav olema,
Samas- öeldakse, et kui naine pole millegiga rahul, hakkab ta mööblit nihutama. :)))
Pole ma jah rahul, kuna juba kaks nädalat seisavad uued raamatud kapinurgal töötlemata. Eelmine nädal suutsin väljalaenutamiseks ära teha vaid pooled ja seda 5 päeva jooksul!!! Viga pole laiskuses. Vanast, niiskest ja hallitanud raamatukogumajast saadud artriit annab nii tunda, et laua tagant püstisaamisega ja riiulite juurde minekugagi on probleeme ja pastakas- see ei seisa lihtsalt käes, kukub. Sõrmed on tundetud...
Pahane olen ma enda peale aga sellepärast, et püüdsin vanas majas kallilt elektriküttelt ikka kokku hoida ja kokku hoida ja veelkord kokku hoida. Miks? Kuna suurte pragude ja aukudega, viltuvajunud majas kogu aeg nii suur elektriarve oli. Temperatuur oligi siis aastaid ruumides nii 13-14 kraadi. Vaid kaks päeva nädalas paar tundi keerasin natuke rohkemaks, siis kui politsei ja sotsiaaltöötaja vastuvõtutunnid olid.
Tubli, Liivia! ;( Ütleb nüüd keegi aitäh ka või?
Tegelikult sama kokkuhoidu rakendame vabakaga igas asjas mõlemad ka siin majas. Arvan, et valla peale vist ainukeste allasutustena. Meie kampsunikollektsioonid on külastajatel juba ammu peas...
Mitu päeva püüdsin uute raamatrute hunnikut piidlevatele ja küsijatele mõista anda, et nii tore oleks, kui keegi tembeldaks minu eest need poolsada raamatut ja kirjutaks kahte kohta numbrid sisse. Enamus ju tahab ikka uusi ja uusi. Kõik aga tegid muud juttu ja lasid kähku jalga. Võibolla oleks ma pidanud ütlema otse- kas sina Mari või Maali oleksid nii hea ja aitaksid mind. Mina aga rääkisin umbmääraselt. Zinizilm!
Kui ma seda muret eile Usaldustelefoni kokkusaamisel kurtsin (kus juba aastaid vabatahtlik telfor olen), olid nemad küll kõik valmis appi tulema.
Pole hullu, elu läheb edasi, oleme optimistlikud!
Natuke lõbusat kah- absoluutselt KÕIK tänased siinkäinud perioodikasirvijad on mulle ajakirjast ette lugenud uudise ühe prominendi lahutamisest. Nüüd ma enam ei ütle järgmistele tulijatele, et- ei ma pole veel tänaseid lehti-ajakirju jõudnud lugeda. Parem noogutan, et jajah.
Täna hommikul tõstsin lugemislauad sedamoodi tagasi, nagu nad siin 2002-2009 olid.
No ei taha eesti inimene istuda kahekesi kõrvu küünarnukid koos ja lehte lauale laiali lööma ka ei mahu. Jäägu siis nende tahtmine, et igaüks istub omas lauas. Kaua ma nurinaid ikka kuulama pean! Siin peab külastajale mugav, mitte ebamugav olema,
Samas- öeldakse, et kui naine pole millegiga rahul, hakkab ta mööblit nihutama. :)))
Pole ma jah rahul, kuna juba kaks nädalat seisavad uued raamatud kapinurgal töötlemata. Eelmine nädal suutsin väljalaenutamiseks ära teha vaid pooled ja seda 5 päeva jooksul!!! Viga pole laiskuses. Vanast, niiskest ja hallitanud raamatukogumajast saadud artriit annab nii tunda, et laua tagant püstisaamisega ja riiulite juurde minekugagi on probleeme ja pastakas- see ei seisa lihtsalt käes, kukub. Sõrmed on tundetud...
Pahane olen ma enda peale aga sellepärast, et püüdsin vanas majas kallilt elektriküttelt ikka kokku hoida ja kokku hoida ja veelkord kokku hoida. Miks? Kuna suurte pragude ja aukudega, viltuvajunud majas kogu aeg nii suur elektriarve oli. Temperatuur oligi siis aastaid ruumides nii 13-14 kraadi. Vaid kaks päeva nädalas paar tundi keerasin natuke rohkemaks, siis kui politsei ja sotsiaaltöötaja vastuvõtutunnid olid.
Tubli, Liivia! ;( Ütleb nüüd keegi aitäh ka või?
Tegelikult sama kokkuhoidu rakendame vabakaga igas asjas mõlemad ka siin majas. Arvan, et valla peale vist ainukeste allasutustena. Meie kampsunikollektsioonid on külastajatel juba ammu peas...
Mitu päeva püüdsin uute raamatrute hunnikut piidlevatele ja küsijatele mõista anda, et nii tore oleks, kui keegi tembeldaks minu eest need poolsada raamatut ja kirjutaks kahte kohta numbrid sisse. Enamus ju tahab ikka uusi ja uusi. Kõik aga tegid muud juttu ja lasid kähku jalga. Võibolla oleks ma pidanud ütlema otse- kas sina Mari või Maali oleksid nii hea ja aitaksid mind. Mina aga rääkisin umbmääraselt. Zinizilm!
Kui ma seda muret eile Usaldustelefoni kokkusaamisel kurtsin (kus juba aastaid vabatahtlik telfor olen), olid nemad küll kõik valmis appi tulema.
Pole hullu, elu läheb edasi, oleme optimistlikud!
Natuke lõbusat kah- absoluutselt KÕIK tänased siinkäinud perioodikasirvijad on mulle ajakirjast ette lugenud uudise ühe prominendi lahutamisest. Nüüd ma enam ei ütle järgmistele tulijatele, et- ei ma pole veel tänaseid lehti-ajakirju jõudnud lugeda. Parem noogutan, et jajah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar