Nädalavahetuselt Lustiga otse paradiisi. Tänu templile :)

Apollo sisututvustus

Ma vist poleks kunagi hakanud lugema Katrin Lust Buchanan`i raamatut, kui üks naljakas juhus poleks seda nö ette söötnud. Nimelt- tembeldasin asendajana naaberkogus uusi raamatuid. ja nii sattus silme ette esimene peatükk ja silmad asusid kohe teksti neelama.

Koju jõudes ma õhtul-öösel raamatut käest ära ei saanudki. Tulid meelde paari aasta tagused ajakirjade artiklid, mida tookord isegi lugedes peaaegu et uskuma jäin. Vähemalt tekitasid need kahtlusi, aga noh- just selle mõjutava eesmärgiga nad ju kirjutatud olidki! Maakateni tavaliselt pealinna draamad ei jõua, kui just mõni tuttav ei räägi.

Väga avameelne raamat! Kes niiväga tahaks kirjutada avalikult oma lapse- ja noorepõlve painajatest? Mõtlesin, et huvitav, kuidas suhtuvad oma õigete nimede all mainitud tegelased nüüd autorisse? Nagunii on ta juba ammu ära lintšitud, nüüd sai ta juurde kindlasti hulga mainitutest ja nonde tuttavatest vihavaenlasi.

Millegipärast usun, et Katrin on praeguseks juba nii tugev, et need sopavee keerutused meie väikeses lombis teda enam ei mõjuta. Ja kui ka pole, siis öelge talle palun edasi, et pärast raamatu lugemist on juures hulga mõistjaid ja pöidlahoidjaid! :))) Ja nii hea, et nad Adamiga jälle koos on!!! Emast on mul ka päris kahju, tubli naine, et suudab oma tütrele toeks olla!

Sain raamatu vastu õhtut läbi ja siis ei tahtnud pärast perenaisetoimetusi kohe ei telekat vaadata ega lehti lugeda ega ühtegi uut muud muljet. Sirvisin uuesti algust ja sukeldusin samadesse emotsioonidesse. Vaatasin pilte raamatu keskelt. Mõtlesin, et Katrin on ilus naine nii meigiga kui ilma... Õnn on piltidelt näha, silmad lausa säravad, samas on ta mõne peal väsinud. Siis mõtlesin sellest, et väga paljud meist on nooruses olnud ebakindlad või arglikud suhtlejad, kõigil pole olnud ideaalset kodu... Kui paljud seda ainult endast raamatus tunnistada tahavad!?

Päris huvitav oli ka netist, nt elu24-st jm Katrini kohta kirjutatut lugeda. Ja oijjjjjeerumküll, kuidas seal kommentaarides mustamine käib, vaesed pealinnakad, milline eluvõitlus!

Aga uni ei tulnud mitte kuidagi.

Kahmasin siis riiulist teise kojuvõetud raamatu- Allan Keiani oma- "Otsetee paradiisi".

Mäletan, et ajas nii naerma, kui olin selle tellinud nime all "Otsetee põrgusse". Imestasin veel tookord, et miks mulle paradiis põrguna meelde jäi.

Apollo tutvustus

Jälle raske lapsepõlv! No kõigil või? Saavad selle kergemaks mälestusi välja kirjutades?

Üks lause pani hambaid kiristama. Esialgu mõtlesin, et kohe hommikul saadan autorile kirja, aga siis nägin, et mõne teisegi elukutse kohta on seal s.....i öeldud! Noh, see lause oli midagi, et "vana seniilne raamatukoguhoidja...". Ma võtan alati südamesse, kui kirjanikud, kes eeldatavalt ka ise peaksid olema lapsepõlves palju raamatukogudes käinud, mu ametit halvustavad!

Ütleks vastu, et viimasel ajal on teie hulgas palju segaseid, keda laenutada ei taheta!!!

Aga raamat on siiski väga hästi kirjutatud, ladus, tegevus jookseb ludinal, igav ei hakka kordagi. Natuke pani aga lõpupoole imestama õnnelike juhuste kokkusattumus. No kas ikka tavaelus on inimesi, kellel nii tohutult järjest veaks? Tunne tuli nagu telekast äkšõnit vaadates, et kuulid lendavad ja ainult pahad surevad. Taolisi olen ennegi lugenud, praegu on palju noori ja andekaid kirjutajaid. Jääb meelde, et hea sulega. Algus läheb südamesse. Ise ei tahaks aga küll peategelase nahas olla. Hea meel, et omal oli noorus helgem ja kergem, kuigi mitte probleemivaba. Raamat läheb kindlasti peagi "uute" riiulist "enimloetute" väljapanekule.

Pealkirjata

Mahe tuul ja kevadelõhn ajavad muremõtted peast ja kui külateel käies ringi vaadata, polegi pilt enam nii masendav, kui lume sulamise järel. No siis tuli ikka igasugust sodi välja- kõik autoaknast väljaloobitud ja teepealsöödud pakendid ja ümbrised, suured ja väikesed, palju taarat, konid muidugi ja suuuuuuuuuuuuurel hulgal mitme kuu koerategusid. Pole meil siin veel kommet kilekotiga noid viimaseid ära likvideerida. Koeri aga on meil külas oi kui palju! Praegugi näen ramsiaknast kolme musta koos lõbusalt ringi vudimas. Autode ette kipuvad jooksma ja jalgrattureid näksama!
Teeme ära`t külavahel enam ei toimu! :( Mul on nii meeles - kui ma siia külla elama kolisin, siis iga aasta esimesel mail, kui oli veneaegne suur püha, tulid inimesed majaümbrusi koristama. Korrusmajade ümber tehti kõike üksmeeles ja ühiselt. Nii viis aastat püüti meil ülevallalisi koristuspäevi teha. Ma ei oska midagi öelda teiste külade ning eramajade kohta, kuid meil Urgel oli tavaliselt kogu küla peale koristajaid alati KAKS - üks olin mina ja teine kas üks või teine meie kahest külas elanud arstist. Kahekesi siis käisime juttu ajades suurte prügikottidega külakeskme üle. Ka meie korrusmaja on proovinud koristuspäeva teha, kuid see kujunes enamusele rohkem õues seismiseks ja prügikott käes omavahel jutlemiseks. Koristasid jällegi kaks - kolm inimest, ma ei ütle, kes neist üks alati oli ;)
Väiksemad lapsed saavad praegu rohkem õue ja mänguplatsile, emadel ka vaja end tuulutada ja omavahel suhelda. Aiamaadel väga veel midagi pori sees teha ei saa, natuke lillepeenraid rohida.
Kevad annab end ka raamatukogus tunda- külastajaid on veerandi võrra vähem.

Mis kõik koristades pähe ei tule!

Mõtlesin täna hommikul ramsi põrandat mööda vehkides (suur pind, alati aega mõlgutada), et pole ikka selline asutuste poolik lahtiolek hea kellelegi! Inimesed on nii siin kui seal pahased, et on valel päeval ukse taha juhtunud... Paberimajandus kuhjub... Uued raamatud jõuavad hiljem lugejani... Ja mu meeled on killustunud kaheks- vahel läheb sassi, kummalpool ma olen... Eriti neljapäeviti, kui hommikul olen kodumail ja siis kihutan poole kolmeks keskusse. Nii tahaks lugejale soovitada populaarsemaid raamatuid, aga siis meenub, et ohh pagan, need ju olid hoopis teises ramsis vist parajasti riiulis. Sama uutega- mitte ei mäleta mitme lugeja korraga teenindamise puhul kiiruga enam, kummalpool millised raamatud saabunud on... Aga inimesed ju muudkui küsivad...
Tegelikult pole üldse vahet, kus Eestimaa nurgas raamatukogu leti taha laenutama asuda- programm on sama, osadel maakondadel küll teine, aga põhimõtted sarnased. Natuke riiulitega tutvumist ja varsti on selge ka liikide asukoht ruumi(de)s.
Aga öelge, mis tahate- mida suurem koht, seda enam suhtuvad ( mõned!) inimesed sinusse kui ... kui ... kuidas nüüd end paremini väljendada, et ühegi elukutse esindaja ei solvuks, noh ärme pane siis ühtegi kirja, ehk on niigi mõistetav. Suurem koht, "suuremad" inimesed! ;)
Eks "maakad" ole vist tiba heatahtlikumad küll, nad ei pea päevast päeva bussides, tööl, asutustes, poodides jm enese olemasolu ja tõestamise eest võitlema. Ega tormama.
Mitu korda oli mul selline imelik (sisemiselt muigel) tunne, nagu vaataks end kõrvalt, et noh, Liivia, kudamoodu sa nüüd olukorrast välja rabeled? Peaasi on rahulikuks ja väärikaks jääda, käratagu siis "klient", mida tahab. Aga kasuks tulevad need uued olukorrad küll- täielik suhtlemiskoolitus! Üks leebemaid näiteid- vanatädi nt põrutas, et meie töötaja leiab küll alati kohe raamatu üles. Ma olin just alles kaks tundi uues kohas olnud! :) Hästi armas tegelikult! Oma kodu, kogu ja töötaja patrioot... Ma ei hakanud seletama, et ma enda kogus ka alati kohe leian, oma käega riiulisse pandud ju!
Ah, mul on vist sõbralike külastajatega liiga palju aastaid vedanud!

Oma kodus on ikka kõige parem!

Eile hilisõhtul oli pool küla paarimeetrikõrguses udus. Jummel, kui ilus oli olla ja vaadata! Ma lausa hingasin seda udu sisse. Oleks tahtnud nagu laps käed laiali ajada ja udu sisse joosta, aga "seisus" segas ;) Äkki keegi oleks näinud ja mis nad siis minust mõtleksid jne, mida me enamus alati kardame...

Ja täna hommikul oli puudevahelisel asfaldil JÄÄ! Panin mitu korda kaapsu :) Libe, nagu talvel. Puud metsatukas tilkusid, heinamaal oli veel kohati tibake jääkirmet. Roheline-valge-roheline põld. Ja mis kõige silmailusam- metsas olid udukogud!!! :0} Sellised mitmeruutmeetrised aurupilved tõusid ülespoole, nagu keegi teeks hiigelsuuri lõkkeid. On ikka suur õnn, et ma just Urgele elama sattusin! Mida ma teeksin linnas suurte majade vahel, kus seal seda ilu näeks?

Jälle mure kukla taga

Katusega on meil kurvad lood! Hommikul käis Katusetargast veel üks mees uurimas ja ütles, et lae peal on suuremad ja väiksemad veemullid, vana söökla poole peal päris suured, veel on katki kõik õhutus- ja tavalised korstnad. Et nad võivad ju need läbitilkuvad kohad praegu ära teha, aga mingit garantiid pole, et selle kõrvalt kohe uusi ei tekiks. Oleks vaja katus üleni ära vahetada. Aga meil ju vallas sellel aastal ehitamisel Sauga noortekas ja Tammiste lasteaed... Meie jaoks raha ei jätku!
Kole mõelda, et maja võib märgade juhtmete tõttu maha põleda. Mitu kuud ju laetuled siin vibreerisid, nii et silmadele hakkas.
Peaksin vist tähtsamad dokumendid nii panema, et ohu korral on kastitäiega kohe võimalik õue joosta?! Kümmet tuhandet köidet aga küll ei päästa! Selle jaoks peaks paarkümmend kaitseliitlast maja juures valves hoidma :(

Kiirreageering

Internet ikka kasulik- vaevalt veerand tundi pärast seda, kui olin appikirjad mitmele vallaametnikule saatnud, helistas "Katusetark" ja lubas kohale tulla, täna juba. Just käiski ära, sees ja katusel. Näitasime talle Egega mõlemis asutuses omad praod ja laelaigud ära. Andis lootust, et pole väga hull seis.
Väga suur aitäh meie poolt vallametnikule, kes nii kiirelt reageeris!!! Kahjuks ei tea ma, kellele neist tänusõnad edastada, jääb lootus, et mõni blogilugeja neile selle koha ette loeb...

Ära sisse astu!

Hommikul tööle tulles nägin silmanurgast põrandal midagi läikivat. Läksin lähemale ja kükitasin vaatama. Ja ena imet- veeloik!!! Lilled unusid eile ju hoopis kastmata, no kust see vesi siis.... ? Järgmine pilt oli lakke. Aga ei midagi. Tõsi, kui väga pingsalt uurida, siis mingi meetrine ja peaaegu märkamatu kriips oli küll lakke tekkinud.
Paduvihmadega teevad kaks akent sellist nalja, et tilguvad läbi. Nüüd siis ka lagi...
Tea, kas maja "parim enne..." aeg hakkab otsa lõppema?