reede, 25. juuni 2010

Tiba targem ja uute mõtetega

Kõik uuemad tööalased üle-Eestilised uudised saab kesk suve paari päevaga teada. Tuleb vaid minna ja osaleda maaraamatukogude suveseminaril. Imestus oli suur, kui meid Tartu bussile rohkem kui maakonnale lubatud kolm kogunes ja tee pealt ka veel lisa tuli.
Tore oli jälle mitmeid uusi raamatukogusid näha. Igas kogus on midagi erilist, mis meeldib. Aga juba aastaid hakkavad igal pool üle Eesti silma parandamata või katkiste selgadega raamatud. Liim ei ole ju kallis! Noh, kile muidugi et on. Lektoreid ja teemasid oli tasakaalus- mõni elavam, teine sutsu igavam esineja. Mulle meeldis eriti Värske Rõhu neiu Johanna Ross. Nii noorel inimesel nii lai silmaring! Oleme nüüd targemad Eesti noortekirjanduse ja fantastika osas. Alati on huvitav kuulata erinevaid kokkuvõtteid mõne maakonna kohta, seekord siis Lääne-Viru komlpekteerimise ja palga ning Raplamaa blogide teemadel. Seekord üllatas psühholoogi ergutav ja mõtlemapanev vestlusring-testitäitmine oma elupildi ja rahulolu teemadel. Temataolisi esinejaid ma eelmistest kordadest ei mäleta. Tõsisemaid arutelusid ja suminat tekitas teema- ühinenud vallaraamatukogud. Nii, et juriidiliselt jääb vaid üks, keskuse oma ja teised on nö harukogud. Mis selliste ühendamiste kasutegur peaks olema, ei tulnudki välja. Ülalpidamiskulud jäävad samaks, raamatukogude arv ei muutu, ühtegi kinni pole pandud, lugeja jaoks ei muutu üldse midagi. Valdadest pidi vastatama, et siis nad peavad suhtlema vaid ühe inimesega- juhatajaga! Imelik arvutiajastul sellist põhjendust kuulda. Mõnel pool on vaid komplekteerimisega kokku hoitud. Ühes vallas nt nii, et valla poolt sõidab kord nädalas ringi buss, mis toob ära uued ja viib ühest kogust teise suuremal hulgal raamatuid vahetuseks. Aga selline omavaheline vahetus toimib ammu juba niigi. Tavaliselt muidugi otsib rk.hoidja ise, kes viib ja toob. Kadedaks teeb mind see, et enamuses vallad ise toovad maakonnakeskustest uued raamatud raamatukogudele kuus korra või paar. Nii on muide ka Pärnumaa valdades! (Minu käest pole aga mitte kunagi küsitud, midamoodi ma oma suured-rasked pakid Urgele saan. Olen aastaid jõupaberis peene nööriga kinni seotud pakke käe otsas Sindi bussilt koju tassinud, nii et kätte sooninud jutid mitu päeva veel näha ja tunda on !)
Üllatus tabas meid majutuskohas - mida, kämpingumajakesed?! Oi, meid on ikka viimastel aastatel öirotubadega nii ära hellitatud et! Aga oma viga - seminarikutses oli ju majutuskoht ära märgitud, oleks võinud ette uurida. Metsaalune oli verejanulisi "kiskjaid" täis, kes meid usinasti maitsma kihutasid. Eriti tülikad olid nad õues varikatuse all asuvas söögikohas, seal naersime üksteise imelikke liigutusi, mida tass, leib või lusikas käes tehti. Kleenukesemad olla öösel külmetanud. Teisel õhtul taibati tekke juurde küsida. Ilm aga läks iga päev järjest soojemaks. Kahjuks rikkus tihe jätkuv vihmasabin ära meie kämpakamba plaani minna kümnete puukujudega ääristatud matkarajale.
Palju sai suhelda uute ja juba tuntud kollegidega, keda mujal kui suveseminaril ja raamatukogupäevadel kohata pole võimalik.

laupäev, 19. juuni 2010

Tartu - Kuressare ekspressbussi nõudepeatus - Urge teerist :)))

Paluks pealkirja lugeda ülimalt rõõmsa häälega!!! Kuna just siis on ehk arusaadav minu suur üllatus ja rõõm, kui hakkasin aru saama, et nelja ametliku peatusega (Tartu- Viljandi- Pärnu- Kuressaare) buss sõidab mööda just minu kodutee otsast!!! :)))))) See tähendas seda, et ma ei pidanudki seminari pampudega Pärnusse, sealt Sindi bussile ja siis mitu km jalgsi (nagu meist paljud siinkandis liiguvad), raskuse all kõveras koduni marssima. Loovutasin saarlasest lahkele bussijuhile vastutuleku eest oma mõrušokollaadi. :) Olgu tervitatud teede euroremondid, mis busse tavamarsruutidest kõrvalteedele sunnivad!
Aga seminarist endast järgmises postituses. Täna õhtul on mõte mitmepäevasest õppetööst ja uutest muljetest natuke umbes.

reede, 11. juuni 2010

Pilguga pilvedes... kõrvalepõikega tüütusteni

Vahel tundub, et maailma ilusaimad pilved sõuavad kord päevas meie külast üle. Olen aastaid neid pildistanud ja kaunimad netti üles riputanud. Tuttavadki imestavad, et no kuidas just teil seal nii värvikas taevas on! Eile pealelõunal nt oli kahe hiigelsuure pehme pilve vahel selline imepärane liikuv triip, millel narmad küljes, umbes nagu jõulu ajal majaräästas rippuv ehtekett. Ja see kett liikus kahe pilve vahel suurel kiirusel edasi, nagu rong! Digikat mul muidugi kaasas polnud ja vaevalt, et sellega oleks kogu ime pildile jäänudki.

Elusloomadest niipalju, et viimastel nädalatel on tunne, et kõik Urge ja naaberkülade sääsed elavad ja toituvad just siin, sajal ruutmeetril, raamatukogus :) Maa ja arvutiklahvid on laipu täis, plaksatusi kostab siit- ja sealtnurgast, lapsed ja lehelugejad tigetsevad... Olgu, olgu- natuke sai nüüd liialdatud, aga siin neile meeldib jah! Suur menüüvalik?

kolmapäev, 9. juuni 2010

Lähme vabbsi ja ramssi!

Ege tuli- lähme vabbsi...
Liivia tuli, lähme ramssi...
Kohe näha, et koolivaheaeg! :)
Nii raamatukogus, kui vabaajakeskuses toimub pidev läbijooks :) Ja põrandat katab kena puhta liiva kihikesekene...

Eile mänguväljakule toodud hiigelliivakoorem on suurt elevust tekitanud. Kõik küla lapsed ja varateismelised on platsis. Ega laialiajajaid ja tassijaid peale Ege enda suurt pole, rohkem karatakse ja mis kurb- ka loobitakse üksteist liivapeotäitega. Ähvardasin eile juba, et kutsume auto kohe tagasi, ise loobite liiva uuesti autokasti, labidadega. Laseme liiva tagasi viia, teile pole ju vaja! Täna on punt vähe rahulikum. Kiiguvad ja kargavad niisama. Kahju, et noored pered, kelle lapsed siin ka palju mängimas käivad, oma abi pole tulnud pakkuma. Ega ausalt öeldes ongi meil selline küla, et kui keegi midagi nn kogukonna heaks teeb, teeb ta seda ikka pigem üksi, kui et keegi veel appi tuleks.
Kavatsen ka tööpäeva lõppedes madistama ja tassima minna, kui nobe Ege veel lõpetanud pole. Eilse kohta pean häbiga ütlema, et oli linnaminek ja abi piirdus 5 minutiga.

kolmapäev, 2. juuni 2010

Vaibalee-ee!

Maikuus sai üles uus näitus nimega "Päästetud uuele elule", meisterdajaks siin ennegi tuntud-teatud ja rahvaga kohtunud pärnakas Elle Akerberg.

Seekord üllatab ta meid kahepoolsete vaipadega. Ja just selle pärast ei ripugi need kõik tavalisel näitusekohal aknende juures, vaid lausa mööda ruumi laes laiali!
Käid ja vaatad siitpoolt ja sealtpoolt, ühelpool tekib mingi meeleolu, teiselpool hoopis teine.



Vahva! Ise pead vaatama tulema!

Elle enda kirjutatud jutt vaipade saamisloost:

Selle näituse vaibad on valminud viimase aasta jooksul raamil põimides. Materjaliks olen kasutanud juba kulunud ja kasutult seisma jäänud trikotaažist rõivaid.
Lõikasin kulunud kohad ja õmblused ära, ülejäänu aga kitsasteks ribadeks. Juba luitunud värvidega riidetükid said värskenduse läbi värvipoti käies. Et tulemus oleks huvitavam, on osa ribasid keritud väikesteks keradeks ja nii ka värvitud, osa riidetükke on kortsutatud, kokku seotud ning siis üle värvitud, ribastatud aga alles pärast värvimist.
Vaipade juures otsustasin ära kasutada ka mitmesse nööbikarpi erinevatel aegadel kogunenud nööpe. Säravama tulemuse saamiseks lisasin nööpidele litreid ja pärleid. Kui nööbiline pind tüütuks muutub, võib pöörata vaipadele teise poole ja kaunistuseks on hoopis narmad.
Nii said paljud kasutuna seisnud esemed päästetud uuele elule.
Loodan, et valminud tööd pakuvad silmailu ka vaatajale.
Kena kevadet soovides
Elle Akerberg


Kuna suvisel perioodil võib rahvast raamatukogus käia hõredamalt,
siis jätame näituse üles pikemalt, augusti lõpuni,
et keegi silmailust ilma ei jääks!