Lennukiga lasteaeda ;)))

Netist leiab igasugu asju, sattusin sellise asja peale:

Küsimus:
Kus asubTammiste külale lähim lennujaam?

Vastus:
The nearest major airport to Tammiste, Estonia is Lennart Meri Tallinn Airport. This airport is in Tallinn, Estonia and is about 115 km from the center of Tammiste, Estonia. Aga samuti ka: Pulkovo Airport, Lappeenranta Airport jms.

Nii maas kui õhus

Eile oli Saugas rahvarohke kohtumisõhtu luuletaja Contraga. (Peaksin hakkama käekotis pikemate sõitude ajaks tema luulekogusid kaasas kandma! Sobivad tarvitamiseks nii maas kui õhus.)

Sel aastal me tegelikult ei plaaninud Sauga raamatukoguga ühtegi kuulsust esinema kutsuda. Kitsas aeg! Paar kuud tagasi aga lipsas see mõte ikka mitu ja mitu korda meie omavahelistesse vestlemistesse. Pakkusime üksteisele, keda siinpool ja sealpool vallaotsi rohkem loetakse. Väga erinevad olid. No Tohvri muidugi välja arvatud, aga tema on Urgel juba käinud.
Piia uuris ühe ja teise kirjaniku kättesaamise ja liikumisvõimaluste kohta. Liites ja lahutades tuligi välja, et kahepeale kokku saame hakkama. Suhtlemine ja kokkulepped Contraga jäid kõik Piia sebida. (Mina edastasin Saugasse kohalesaamise kohta vaid nipi, kuidas linnadevahelisest bussist vanasti õige küla juures bussilt maha sai mindud, et mitte linnast jälle tiiruga tagasi tulla.) Ja kahjuks ei saanudki ma seekord millegi muuga aidata, kui paaris ja paaritute summadega oma eelarvest.

Minu Saugasse jõudes paistis raamatukogu aknast veidi habetunud luuletaja juba ninapidi arvutis askeldamas. Lasteaia naised olid saalis toolid paika sättinud ja kohvi keetnud, pirukad oli küpsetanud kohalik kokk Õie Kukk (need kadusid hiljem nagu "soojad saiad"!). Saalis istus ootamas juba üks väike noormees.
Küll autodest, küll bussilt, küll jalgsi liikus mõneinimeselisi gruppe valgustatud saali poole. Veerand tundi enne algust tundus see juba täis olevat. Aga ikka tuldi ja tuldi. Kokku võis inimesi olla nii üle 30.
Kohvitoas küpsiseid kaussi sättides kuulsin, kuidas kaks inimest omavahel lahedalt võru murrakut panevad- maakonnalehest olid Contrat üles võtmas ajakirjanik koos fotograafiga.
Paar tundi möödusid märkamatult, pidevalt üleskeeratud suunurkadega. Iga sõna kajas sees vastu ja tekitas igaühes erinevaid tundeid. Sealhulgas elas ise sisse ja kaasa ka meie emotsionaalne esineja. Energiat paistis ülegi jäävat, paigal püsis esineja vaid alguses mõne aja, kui publikuga kontakti saamine vedama sai. Tegelikult läks see tal üsna kergelt!
Igav ei hakanud küll hetkekski, kuna iga haiku, luuletuse või laulu esimesed read tulid dünaamiliselt ja kõva maamehe häälega, mis lasteaia saali kõrge lae alla välja kajasid. Ja jälle ei saanud ma aru, kas Contra peab viisi või siis teeskleb, et mitte. Olen teda ennegi esinemas näinud-kuulnud. Mõni laul oli justkui ainult mõne üksiku vale noodiga, st põhimõtteliselt õiges viisis ja teine jälle jumalast noodist mööda. :) No rütmitunne on tal igatahes küll perfektne.
Luuleridadele ja ridade vahel olevatele mõtetele elati naeruturtsatustega kaasa. Tagamõtted ja naljad olid arusaadavad kõigile, isegi sellele 8-9-aastasele poisile.
Märkasin end mitu korda laulude ajal peaga kaasa nõksutamas, ohh, nii oleks tahtnud ka laulujoru kaasa ümiseda. Eriti meeldis mulle lennukissõidulaul. Kahju- uurimata jäi, kas seda kusagil avaldatud ka on. Kui ikka seda õhku tõustes jorutama hakkad, oledki lõpusalmide ajal juba maandunud. :)
Huvitav, kuidas töö ja elukoht meie saatust määravad! Mõtlesin juttu kuulates, et kui ta poleks töötuks jäänud ja mööda ilma hääletama ja seiklema hakanud, kui palju ridu siis tema loodust oleks loomata ning teistel inimestel lugemata, pähe õppimata ja kordamata jäänud.

Kui Contra kusagil poole peal kulunud üleõla-postikotist väga kulunud servadega lehtedepaki välja võttis, saime kuulda veel hulga uuemat ja vanemat luulet. Hämmastavalt palju oli Contral luuleridu ka peas! Isegi oma päris esimene luuletus.Tavaliselt olen näinud, et kirjanikud-luuletajad loevad kohtumistel ette ikka paberilt või raamatust. Minu kõrval istunud Ene sosistas mulle, et tema poliitikute kohta tehtu pole tegelikult üldsegi pahatahtlik. Täpselt sama mõte oli ka mul endal tekkinud.
Lõpetuseks tänas Piia luuletajat meie, ramsitädide kahepealekokku tehtud luuleridadega liivakaardiga (pole raske arvata, kumb meist luuletab! :) )

Oleksin tahtnud, et see õhtu pikemgi oleks olnud, aga teatavasti on inimese info vastuvõtmise kannatuspiir poolteist tundi. Meie õhtul olid nii tublid koos, et sirutama ja asendit muutma hakati alles kolme tunni pärast! Päris palju oli ka neid, kes endale koos autogrammiga mõne raamatu ostsid ja autogrammigi sisse said.
Helesinine pildikast toanurgas aitab kindlasti palju kaasa inimese tuntukssaamisele, aga õige tunde tuttavakssaamisel annab ikka vahetu kohtumine.
Ausalt öeldes ootan ma väga ka Piia muljeid. Olen kindel, et ta sellest õhtust ka oma blogis kirjutab. Erinevate inimestena märkasime kindlapihta erinevaid asju.

K158son - uus täht taevas? Ei, raamat hoopis :)

Maailma k-õ-i-g-e i-ga-vam töö on tagastatud raamatute riiulitesse panek! Aastaid ikka pilk iga raamatu selja taha: B83 ja B88Nm ja K158son ja K203m ja P86-lu... Appi, miks ma küll sellise ameti valisin, kus sellist "matemaatikat" teadma peab! Nii arvatavasti võisin mõelda kunagi oma esimesel praktikapäeval.
Kas: Michaels, Shauna; Michael, Judith; Michaels, Kasey; Michaelis, Karin; Michaels, Fern; Michaelis, Rolf...?
Eiii! Hoopis:
Michaelis, Karin;
Michaelis, Rolf;
Michaels, Fern;
Michaels, Kasey;
Michaels, Leigh;
Michaels, Shauna
Nüüdseks on tähestik selge kui seebivesi. Autorite pere- ja eesnimede kolmanda ja neljanda täheni välja (Kaa..., Kae..., Kaid..., Kee..., Koi..., Kook..., Kool..., Koor..., Koos..., Koot..., jne jne). Tüütu ja naljakas häälitsemine riiulite juures, kummargil või kikivarvul, soovitatavalt üksi... :) Aga peaasi, et töölaua tühjaks saab. Sageli mõtlen, et enam ma küll ühtegi magusat ega piprast (loe- "naistekat ega põnevikku") ei telli. Neid ju tohututes kogustes. Aga ikka söön oma sõnu!
Kas on kedagi, kes seletaks mulle ära, miks enamus inimesi tahab raamatukogudest aina uut ja uut?

Äärepealt...

Äärepealt oleksid näituseriiulid akende all kuuks ajaks kurvalt tühjaks jäänud. Oi seda küsimist ja imestamist, mida ma siis oleksin pidanud taluma! Õnneks leidub häid inimesi, kes ootamatu küsimise peale ja väga tihedale elu- ning õppimisperioodile vaatamata midagi ikka kodukappidest välja võluvad. Seekordseks võluriks oli kunsti- ja käsitööõpetaja Silvia Pärn naaberkülast Pullist. Eriline tänu talle, kuna just praegu valmistas ta ette ka teist ja suurt näitust keskraamatukogule.
Üles läks selline kuulutus:

URGE RAAMATUKOGUS

8. - 30. NOVEMBRIL

SILVIA PÄRNA

FOTODE NÄITUS

„TALULOOMAD“

Ootame vaatama!

Juba võib välja öelda ka detsembrikuise teema- siia tuuakse jõulusele näitusmüügile Vatla naisseltsi tööd Läänemaalt.

Kutsehaigus

Vahel löövad murelained üle pea kokku, hakkan kohe kurtma...
Täna hommikul tõstsin lugemislauad sedamoodi tagasi, nagu nad siin 2002-2009 olid.
No ei taha eesti inimene istuda kahekesi kõrvu küünarnukid koos ja lehte lauale laiali lööma ka ei mahu. Jäägu siis nende tahtmine, et igaüks istub omas lauas. Kaua ma nurinaid ikka kuulama pean! Siin peab külastajale mugav, mitte ebamugav olema,
Samas- öeldakse, et kui naine pole millegiga rahul, hakkab ta mööblit nihutama. :)))
Pole ma jah rahul, kuna juba kaks nädalat seisavad uued raamatud kapinurgal töötlemata. Eelmine nädal suutsin väljalaenutamiseks ära teha vaid pooled ja seda 5 päeva jooksul!!! Viga pole laiskuses. Vanast, niiskest ja hallitanud raamatukogumajast saadud artriit annab nii tunda, et laua tagant püstisaamisega ja riiulite juurde minekugagi on probleeme ja pastakas- see ei seisa lihtsalt käes, kukub. Sõrmed on tundetud...
Pahane olen ma enda peale aga sellepärast, et püüdsin vanas majas kallilt elektriküttelt ikka kokku hoida ja kokku hoida ja veelkord kokku hoida. Miks? Kuna suurte pragude ja aukudega, viltuvajunud majas kogu aeg nii suur elektriarve oli. Temperatuur oligi siis aastaid ruumides nii 13-14 kraadi. Vaid kaks päeva nädalas paar tundi keerasin natuke rohkemaks, siis kui politsei ja sotsiaaltöötaja vastuvõtutunnid olid.
Tubli, Liivia! ;( Ütleb nüüd keegi aitäh ka või?
Tegelikult sama kokkuhoidu rakendame vabakaga igas asjas mõlemad ka siin majas. Arvan, et valla peale vist ainukeste allasutustena. Meie kampsunikollektsioonid on külastajatel juba ammu peas...
Mitu päeva püüdsin uute raamatrute hunnikut piidlevatele ja küsijatele mõista anda, et nii tore oleks, kui keegi tembeldaks minu eest need poolsada raamatut ja kirjutaks kahte kohta numbrid sisse. Enamus ju tahab ikka uusi ja uusi. Kõik aga tegid muud juttu ja lasid kähku jalga. Võibolla oleks ma pidanud ütlema otse- kas sina Mari või Maali oleksid nii hea ja aitaksid mind. Mina aga rääkisin umbmääraselt. Zinizilm!
Kui ma seda muret eile Usaldustelefoni kokkusaamisel kurtsin (kus juba aastaid vabatahtlik telfor olen), olid nemad küll kõik valmis appi tulema.
Pole hullu, elu läheb edasi, oleme optimistlikud!

Natuke lõbusat kah- absoluutselt KÕIK tänased siinkäinud perioodikasirvijad on mulle ajakirjast ette lugenud uudise ühe prominendi lahutamisest. Nüüd ma enam ei ütle järgmistele tulijatele, et- ei ma pole veel tänaseid lehti-ajakirju jõudnud lugeda. Parem noogutan, et jajah.