Riiulivaenulikud... :)

Sättisin tagasitoodud raamatuid riiulisse ja tuli jälle mõte, mida tahaks jagada.
Vene ajal polnud mingit muret riiulite väljanägemisega- kõik raamatud olid ühes korralikus nõukogudelikus mõõdus. Nüüd silu ridasid kuidas tahad, ikka on terve hulk riiulivaenulikke raamatuid, mis ei taha teistega kohakuti olla. Kõrgemaid on ja laiemaid... Osad ei taha püsti kuidagi ära mahtuda. Pane nad pikali, siis jäävad riiulist möödudes inimestesse kinni:) Üldpilt on kole kirjumirju. Aga mis teha!

Mõni "lugeja" jälle suudab paari minutiga laenutusleti pahupidi keerata. (:0>

Annad sõrme, võtab ka südame!

Nii (vt. pealkiri) ütles Piia Sauga raamatukogust ükspäev reisimise kohta.
Tuli mõte, et peaks kuidagi eksponeerima kõiki neid huvitavaid rändamismuljete kirjutisi, mis viimasel ajal hulgaliselt ilmuma on hakanud. Muidu võivad need raamatud teiste seas märkamatuks jääda. Olin arvamusel, et siinkandis neid nagunii väga ei loeta ja ei hakanud kohe nt kõiki "Minu..." sarja omi tellima. Aga eksisin- küsima on hakatud. Kui juba üle kolme lugeja midagi küsib, siis vastuvõetava hinna korral peab selle kogusse tellima. Nüüd ongi näitus üleval. Piialt laenatud pealkirjaga:)

Kaks korraga üles!

Täna keskpäeval oli ajalooline hetk- ühel ajal sattusid raamatukokku kolme erineva näitusega seotud inimesed ja eksponaadid.


Elle Akerberg võttis maha riidemaalingutega linikuid.


Avastasin, alles nüüd, mahavõtmise päeval, kui nutikalt olid pesulõksud kardinapuu külge kinnitatud!












Silvia Pärn naaberkülast esindas Pärnumaa Väikemuuseumide Seltsingut ning tõi Urgele rändnäituse August Pulsti mütoloogilistest maalidest, tehtud 1970-ndatel.

.





Et kaks erinevat näitust üksteist "ära ei sööks", said nad üles teine teise ruumiseina. Rasked raamitud maalid kolisid Silvia abiga välja spetsiaalsetest lukustatud muuseumikarpidest ja asetusid kindlas järjekorras piki raamaturiiulite pealseid.



August Pulst (14.01.1889-22.11.1977) on meie kandi mees- sündinud ja lapsepõlve veetnud Kiisa külas Nõmme talus, kust pere kolis edasi Tori valda. Sel aastal täitus 120 aastat tema sünnist, sestap see näitus ka maakonnas ringi rändab. Ta oli tuntud kui agar muuseumitegelane ja -rajaja, vanavara koguja, kirglik pärimusmuusika koguja-jäädvustaja, näitemängude kirjutaja ning kunstnik. 1934. a. asutas ta esimese kihelkonnamuuseumi Eestis- Tori muuseumi.



Akna all askeldas Enda Tenno, teisest naaberkülast. Enda kohta vist ei peakski pikalt kirjutama, teda tuntakse Pärnumaal niigi! Ka mujal maailmas. Ta on üks "Lüstri" andekatest naistest.
Enda ise ütleb enda kohta nii: "Olen kohalik. Kunsti õppisin Tartu Kunstikoolis. Töötanud olen erinevatel elualadel. Kunstnikuna Pärnu TTV-s ja kalakombinaadis. Portselanimaali õppisin Mai Kolossova juhendamisel Pärnu "Lüstris".


Las pildid räägivad ise enda eest.


Raamatukogus nähtav on pisku sellest, mida ta oma elus on maalinud. Mitu korda rohkem pilte ning portselanimaale kaunistab paljude kodusid. Minugi elutoa seinal on aastaid Enda karikakrad rippunud.


Mitu tundi kõvasti rassinud, said kanged naised mahti maha istuda ja foto tarvis ilusat nägu teha:)

Vasakul Enda ja paremal Silvia.

August Pulsti maalid jäävad vaatamiseks Urgele kuni novembri lõpuni ja rändavad siit edasi vallamaja seintele.


Portselanimaale saab nautida aasta lõpuni.

Üllatus

Raamatukogus käisid mardid! Nojah, mardilaupäev juhtus olema esmaspäev, mil RK kaheksani avatud. Laulsid natuke ja said magusat. Tore, et see traditsioon pole veel külast kadunud!

Lemmikluuletus=lemmiklaul

Sain auväärse tiitli!
Aitäh!









Kolleegid keskkogust kinkisid mulle Leelo Tungla mahuka luulekogu.
Tegin selle lahti ja ennäe- kohe esimesel lehel mu eluaegne lemmikluuletus! Kunagi ammu ka lauluks tehtud ja paljukuuldud. Tõsi, praeguseks rämemuusikana ära leierdatud. Ümisesin seda isegi terve eelmine aasta. "Üle vainude valendab aur..."
Otsustasin, et loen igal hommikul ühe luuletuse ja las see jääb siis mind terve päeva saatma. Nii, nagu head shokolaadi naudid tükikaupa, sest allakugistamine rikuks kõik ilusa.
Ning veel- pole võimatu, et mõni kaunite lillede kinkijatest saab oma lille kunagi hiljem minult tagasi- liivakaardina. :)
Siit edasi tuleb pähe mõte, et igaühel meist, raamatukogude töötajatest, on mõni omapärane oskus igapäevatööle lisaks. Teisel tiitlisaanul, Ilmel, nt on rohelised näpud. Piia Saugast on osav küpsetaja- tal oli siinkäies kaasas imehea sibulapirukas (vt pilti). Koolitustel ja sõitudel omavahel rääkides selgub, et keegi on kõva aednik, teine koduloolane või külaliigutaja, kolmas käsitöö- või kunstitegija. No ei teagi igavaid ametikaaslasi!




Üks suur üllatus väärib veel äramainimist!
Oktoobrikuisele valla õpetajate päevale kutsuti sel aastal peale haridusasutuste ka teiste valla allasutuste töötajad, kes noorte ja lastega tegelevad. St siis Piia ja mina, Ege ja Ivika. Ja kõiki meid peeti meeles lillede ja tänukirjadega. Igaühel omamoodi tekst, millega tunnustati just tema tegevust.

Targad lugejad

Oi, kuidas mulle meeldib, kui RK kasutaja tuleb uksest sisse ja ütleb kohe midagi taolist, et ma vaatasin, et sul on "Sööbik ja pisik" ("Pisuhänd", "Tõde ja õigus" ...) olemas praegu. Vaat kui targad ja tublid lugejad! Jäävad ära tühisõidud raamatu järele, mida ei pruugi parajasti kogus kohal ollagi.
Olen päris paljudele maininud ja ette näidanud, kuidas nad ise saavad teada, kas neid huvitav raamat, teema jne on minu kogus või mujal olemas. Arutasime kunagi Piiaga (Sauga RK-st) ka sedasama ja tema pani otsingu käigu valla kodukale RK-de juurde üles.
Raamatuid saab otsida nii:
http://www.lugeja.ee > vali ülevalt vasakult Otsing > vali rippmenüüst kas pealkiri, autor, märksõna, vabasõna või muu, mida soovid > vali Pärnu maakond > vali Urge Raamatukogu või mõni teine, kuhu laenutama minna soovid > vajuta Otsi
Laenutada saab ainult neid raamatud, mille staatus on "kohal".
Ka meili teel saab omale raamatuid broneerida. Urgel nt saada kiri oma sooviga aadressil urge@pkr.ee
See "pkr" on lühend Pärnu Keskraamatukogust.
Pole ju väga keeruline?! Ja võib igaühel elus vaja minna.

Eestikad

Viimased loetud raamatud on juhtunud mul olema meie oma autorite sulest. Praegu nagu ei tahagi ühtegi välismaiste probleemide ja tegelasnimedega raamatut kätte võtta.
Viimases raamatupakis oli "Katriin!"-i järg "Kevin". Lugesin esimese raamatu ka läbi ja praegu olen teise juures pooleli.
Esimene mulje oli, et selle kirjutaja peab küll väga noor olema. Üheltpoolt sisu ja tegevustik, teiseltpoolt hästi lihtne sõnakasutus ja palju otsest kõnet. Uurisin netist ja nii ongi. Anette-Marlen Ott on üks huvitav noor inimene. Algatanud heategevusprojekti kodutute loomade heaks. Teda on tunnustatud Avatud Eesti Fondi poolt ning ta on saanud presidendilt riikliku autasu vabariigi aastapäeval. Praegu peaks ta olema alles gümnaasiumi-ealine.
Need kaks siiani ilmunud raamatut peaksid noortele vägagi mõistetavad olema. Ütleksin, et Kevini-raamatu juures on tunda, et autor on vahepeal mitu aastat vanemaks saanud. Tuli selline vallatu mõte just pähe, et kui pisivennast kolmas osa kirjutada, võiks see olla päris naljakas. 14- ja 17-aastane on autor ise just alles olnud, aga kuidas oma pere elu kirjeldaks lasteaiaealine?

Enimloetud

Vaatasin huvi pärast, mida Urgel 2008. aasta jooksul kõige enam on laenutatud. Panen need siia kirja, äkki kedagi huvitab.


Pink, Anu- Heegeldamine
Roberts, Nora- Gabrieli ingel
Tohvri, Erik- Rannal õitseb kibuvits
Ellen, Jaan- Võrumaa saaga. 3 osa
Kirs, Ernst- Kord olin ma röövlite päälik
Kivi, Aita- Lähedal
Utger, Michael- Halb veri
Albert, Michele- Kahe silma vahel
Buchan, Elizabeth- Täiuslik armastus
Steel, Danielle- Õed
Siil, Imre- Mereröövlite loss
Koerad ja kassid
Värk, Eike- Salme Reek : noor vana daam
Mansell, Jill- Üleannetus
Grauberg, Jüri- triloogia- Läbi räga, Põlvini elumeres, Selguse poole
Titanic
Vallik, Aidi- Mis sinuga juhtus, Ann?
Brown, Sandra- Eksiteel
Goldridge, Amanda- Reeglid määrab armastus
Child, Maureen- Rikka mehe kütkes
Grauberg, Jüri- Labida peal
Rinthal, Cindy- Saa minu kuningannaks
Wells, Douglas- Jänki seiklused Hiiumaal

Toorik, noorik, moorik, koorik...

Arutasime just äsja raamatukogus käinud vallavanema, humanitaarnõuniku ja ühe lugejaga, kaua ma juba siin Urgel olen töötanud. Ja tuligi välja, et veebruaris oli saanud 25 aastat täis!
1984. aasta veebruariks oli sovhoos lõpetanud tublisti üle aasta kestnud kolme raamatukogutoa remondi. Ja mina sain esimese OMA töökoha.
Enne seda istusin linnas poolteist aastat maakonna keskraamatukogus klapplaua taga ja töötlesin uusi raamatuid. Ikka nii, et 70-90 ühesugust raamatut, igale eraldi tööks vajalikud märked, templid jms kaanele ja raamatusse. Siis tõstsin raamatu vastava raamatukogu riiulisse. Neid oli vanasti meil maakonnas 45, praegu on vähemaks jäänud. Ja siis mõni päev kirjutasin kataloogikaarte, 2 või 3 tk iga raamatu kohta igale raamatukogule, so siis kuskil 140-180 tk.
Igati vajalikud tööd. Ja algajale just parajad ametiga harjumiseks.
Meie amet on üks vähestest, kuhu inimene terveks eluks peatuma jääb... Palk pole kunagi suur olnud, ei tea, mis meid küll kinni hoiab?! Minu eelkäijagi oli pikalt siin tööl- noorusest pensipõlveni. Loodan, et sama saatus tabab mindki.:) Moorik ma vist juba olen, koorikuks on aega veel saada. Uudistes räägiti pensioniea alguse pikendamisest...