Sellekolmapäevased muljed

Umbes kuu tagasi sain vallast kutse kohtumisele kultuuriministriga, kes pidi millalgi meie valla esindajatega vallakeskusse vestlema tulema.
Väga tore, mõtlesin tookord, kasutan juhust ja palun nõuandeid mismoodi panna inimesed lugema sundraamatuid, mida me nüüd ostma peame. Eks sumisesime mitu kuud enamjaolt kõik nagu ülesärritatud mesilasepesa - meedia ja "julged" anonüümsed kommentaatorid olid meie elukutset tugevasti poriga määrinud. Lisaks väljendasid oma nördimust meelelahutusliku uudiskirjanduse kasinuse üle igapäevaselt külastajad.
Urge raamatukogus muide on ennegi ministreid ja poliitikuid rahvaga kohtumas käinud, teiste hulgas ka kunagine kultuuriminister Palmaru. Kusagil tagapool peaks sellest ka juttu olema.
Kolmapäevasele kohtumisele olid tulnud vallas kultuuriga tegelejad ning vallabossud. Vesteldi elavalt. Targemaid on alati kosutav kuulata. Kõik räägitust polnud mulle päris võõras, ju on midagi Eesti- ning maailmapoliitikast-majandusest kõrva taha jäänud.
Kui meile sõna anti, küsis Piia, mida minister uue kultuuripoliitikaga saavutada tahab, aga vabandage väga, riigiametniku vastust enam lihtsalt ei mäleta. Tean, et Piia on oma mõtted juba Sauga raamatukogu blogisse kirja pannud, soovitan lugeda.
Ministri jutust jäid meelde väited, et riigi toetus raamatukogudele kirjanduse ostmiseks tuleb üldse ära kaotada; riik ei pea rahastama meelelahutust, seda tehku omavalitsused; et kümne aasta pärast raamatut paberkujul keegi enam ei loe ja et paberraamatut ei peaks ka riik rahastama, kui lugemisvara on kättesaadav internetist. Selle peale ütlesin küll, et meil on veel terve hulk väljasuremata pensionäre, kes tahavad järgnevad 10-kond aastat ikkagi paberraamatut käes hoida. Rääkisime ministrile, et on mitmeid omavalitsusi, kes esmalt rahahädas kultuurilt kui mitte sisse toovalt kokku hakkavad hoidma. Mainisime nimeliselt selliseid raamatukogusid, kus juba praegu tellitakse ainult riigi raha eest, omavalitsus ei anna sentigi või siis toetab minimaalselt.
Minister väitis ka, et tänapäeval ei tegele raamatukogu ainult kultuuri-, vaid ka sotsiaalasutusena. Ütlesin kohe lisaks, et see sõna tuli ka mulle kohe keelele, peame ju päevast päeva inimeste elumuresid kuulama ja abi otsima-juhatama.
Üks väide mulle kohe üldse ei meeldinud- et 1,6 miljonit (jagatune) viiesaja raamatukogu peale pole mingi raha! Sellel on minu arust sarnasus Ansipi väitega, et 400 krooni koolitoetust pole peredele miski raha. Minu raamatukogule on see üks viiesajandik nt tervelt pool aastasest tellimisrahast, meil läheb hästi- teise sama suure summa lisab vald.
Noortekeskuse trepist alla Sauga raamatukokku minnes rääkisin ministrile, et osad vaid meelelahutust eelistavad inimesed on nüüd väga pettunud, et ei leia enam riiulist uuemat kergemat lugemist. Nad ongi "kadunud", nähtavasti mujale laenutama läinud. Küsisin nõu, mida pean tegema, kui inimene loeb aastaid ainult ajaviiteraamatuid, mille ostmiseks nüüd enam raha ei jagu. Võin iga külastuse ajal talle raskeminiseeditavaid soovitada, põnevaks reklaamida, oma lugemisvaimustust jagada, ta vastab mulle kaastundlikult ikka ja alati- tead, ma täna ei võta, teinekord. Mul on mitmeid külastajaid, kes "seepidele" juba neljanda või viienda ringi peale teevad ja uusi igatsevad. Minister vastas uuesti, et riik taoliste padjaraamatute ostmiseks raha ei pea andma, jäägu see omavalitsuste reaks. Rõõmuga saime mainida, et eesti autoreid loetakse mõlemis raamatukogus ka hästi.
Juttu tuli veel noorte lugemusest. Loetakse õnneks ikka ka klassikuid, enamasti kooli sunnil. See kohustuslik ehk soovituslik kirjandus on kooliti väga erinev. Jagasime, et mõne õpetaja nimekiri on sama, mis mitukümmend aastat tagasi. Aga on ka uute raamatute pooldajaid. Piialt tuldi lausa punast lastejuttu küsima, "17 vaprat" vist.
Rääkisin ära ka mõtte, mis pole kellegi jaoks uus, et pr Cartland on edetabelis oma suurehulgalise tõlgitavuse pärast ja et minu raamatukogus on teda vaid mõnedkümned sentimeetrid. Ja et üleüldse saab pisiseebikaid tellida kirjastustest soodukaga paari raha eest, mitte uuena, kahekohalise täishinnaga. Mõlemis valla raamatukogus on ka tõsisema kirjanduse lugejaid, ühes vähem, teises rohkem. Mõlemad tellime nii klassikuid kui ka erisõnalisi eestlasi, Tohvrist Vindini. Kõigele leidub lugejaid.
Minister andis teada, et ministeeriumi poolt on kavatsus hakata rohkem rahastama kirjanike sõite raamatukogudesse, vist alates järgmisest aastast, kui mulle õigesti meelde jäi. See on küll väga hea uudis, kuna viimastel aastatel oligi just raskusi esinemistasu ja sõidu kinnimaksmisega.

Mulle endale jäi mulje, et suutsime ennast tõestada ikkagi oma tööd tundvate spetsialistidena.

( NB! Kõik räägitu pole siin sõna-sõnalt kirjas vaid tükati, kehvapoolse mälu järgi.)

Siin püüan ministrit erinevamaitselises lugejaskonnas veenda...

... ja siin kuulan soovitusi.

Vabandan Piia ees, et ei taibanud tedagi koos külalisega pildile jäädvustada! Tema oli see, kes tühjeneva akuga digikaga kähku toimetada püüdis ja ise nö kaadri taha jäi.

Pildike

Paljulugenud külastaja on riiulite juures hädas: "No mida ma loen? Kogu aeg viin koju raamatuid, mis juba varem olnud! Neid väikeseid on hea lugeda- kuus tundi hirmu ja läbi!"

Läinud see ongi

Mitu korda nädalas tuli mul kodus jutuks, kaua jää meie jõel veel püsib. Nüüd on see siis läinud. Kahju, et ise sel ajal üle silla liikuma ei sattunud! Kuidas see neil küll õnnestub, aga ajakirjanikud oskavad alati õigel ajal õiges kohas olla! VT galeriid

Juurteta

Hirmsasti tahaks teada, milline nägi välja meie kant vanasti. Näiteks praeguse Pulli raudteepeatuse kohal kunagi ammu asunud Sindi- Lavassaare turbatööstuse vahelaadimise platvorm (liini täpses nimetuses võin ka eksida, pole mul ju kohalikke juuri). Oleks ükski pilt kusagilt saada!!!
Pakun vaatamiseks ühe tubli Facebooki-tuttava kokku pandud materjali raudtee ajaloost: VT
Viis pluss sellise suure töö eest!

Lapsed ja noored!

Sauga valla X noorte kompleksvõistlus juba sel neljapäeval!!!

Algus on kell 12 ja Urgelt saab bussile 11.25.

Võistluse info valla kodulehel: www.sauga.ee.

Plakatit näed raamatukogu aknal.

Ka seekord teritab vaimu

võistluste ühe osana

valla raamatukogude koostatud küsimustega

mälumäng.

Pärimuskultuuri õhtu

Teisipäeval, 13, märtsil
algusega kell 15.00
toimub Urge raamatukogus
PÄRIMUSKULTUURI ÕHTU
JA RAAMATUESITLUS.
Esinema tuleb Madis Kuningas,
kes möödunud suvel
kogus Sauga valla territooriumil
kohalikelt pärimusi.

Maakonna pärimustest sai kokku raamat-
"Pärnumaa pärandkultuurist"

Ootame kõiki huvilisi!

Eestlased juhivad!

Veebruarikuist edetabelit Urge raamatukogus juhivad kindlameelselt eesti autorite raamatud! Selle üle on ainult hea meel! Viimasel ajal tundubki juba, et peale paljuilmunud elulugude kirjutab iga teine eestlane raamatu ka oma sugulastest või naabritest. Uusi autoreid on kõvasti juurde tulnud, tegelased tunduvad nii eht-eestlaslikud, tuntud autorite vaevade väljavalamise kõrvale on ilmunud enesekriitiline elurõõm.

1. Harrik, Airika- Iseenda laps

2. Ellet, Lana- Täiskuu

3. Talv, Vahur- Karmid üheksakümnendad:[kriminaalromaan]

4. Vilep, Heiki- Saatuse mängud

5. Avestik, Rait- Sulev Luik

Ajakirjadest on esikohale tõusnud venekeelne Burda, millele järgnevad Elukiri ning Kodu & Aed. Kõmuajakirjad on seekord päris pingerivi lõppu taandunud.

Ühe valgustkartva nipiga sain ainult selleks aastaks tellida raamatukogule mituteist võõrkeelset käsitööalast ajakirja. Laenutatakse neid juba väga usinasti, nagu Burda tippu jõudminegi näitab. Harida-täiendada saab end kudumises, heegeldamises, tikkimises, ehete meisterdamises, õmblemises, beebide- ja lasteriiete tegemises. Aastaid on küsimas käidud just väikelaste riiete lõikeid, mille kohta raamatud täiesti puuduvad. Nüüd on siin nt mitu titeriiete-kudumite ajakirja, mida saab kasutada järgmised kümned aastad. Peaksingi juba nende õhukesed kaaned säilimiseks ära kiletama.

Möödunud neljapäeval Pärnu Keskraamatukogus mööda maakondi end lugejatele tutvustamas käivate Kultuurkapitali auhindade nominentidega kohtumisel kuulsin neid küll omavahel villast viskamas, aga ettelugemiseks valitud katkenditest kumas läbi surm ja masendus. See võis olla nende poolt ka taotluslik vastamaks rahva pahameelele seebikate arvustamise üle. No igatahes saab soove- autogramme edaspidi iga laenutaja siin oma silmaga kaeda.

Kirjanikega kohtumise muljetest on plaan pikemalt kirjutada, mustandki olemas. Mida momendil pole, on kirjutamise aeg. Seda muljet lihtsalt "paberile" ei viska, vajan veidi läbimõtlemist, sest kuuldu ja vestlused kirjanikega olid veidi teistmoodi, kui minu tavalised vestlused tuttavatega.

Hiljuti rääkisin ühe inimesega, et hingel nii pakitseb- alates otoobri lõpust on kõik tähtsamad sündmused siia kirja panemata, lihtsalt ei tule vaimu peale. Ta siis soovitas, et kui vaim järsku peale peaks tulema, pane raamatukogu kinni ja uksele kirjuta silt: "Suletud! Loomepuhang!"

:DDD

Kuhu minna lapsel, kui õpetajad on kõik bussiga pealinna sõitnud, kui on külmapüha või lühendatud tunnid? Eks ikka raamatukokku!
Raamatukogutädi on miinimumpalgast ja 0,35-0,45%-sest pensionikoefitsiendist hoolimata alati rahulik ja naeratav, ei mässa ega vehi plakatiga.
Kuulab ära kõik mured ja koolis juhtunu, koosrõõmustab õe või venna sünni, vanaema küllatuleku, veekeskusse mineku üle, otsib välja raamatuid referaadiks, toob lauamängu nupud ja täringu, kiidab pusle kokkupanijat, rõõmustab, kuuldes geograafiamängu mängijaid õigeid vastuseid hõikamas, paneb lumised sokid-kindad kuivama...

Ordeniga raamatud

"Kohustusliku" nimekirja raamatutel on meie raamatukoguprogrammis URRAM nüüd ordenid rinnas. Iga uurija seda kahjuks ei näe. www.lugeja.ee näitab küll kätte otsitud autori, raamatu või teema, aga märki näeme vaid meie, sisselogitud töötajad. Arvan, et see on paljudel kollegidel täna suunurgad rõõmsalt ülespoole viinud.

Hakkajad noored meil siin!

Kolmapäeval hüppasid Meriliis ja Anne raamatukokku ning palusid lumelabidat ja õueharja, et nemad teevad puhtaks trepipealse ja majaesise teeraja. Viimased kümned aastad pole sellise palvega ükski laps raamatukokku tulnud. Olin väga meeldivalt üllatunud! Nad kaevasid tiheda lume alt välja ka jalgrataste hoidmise raami. Selle viimase üle oli mul veel eriti hea meel, kuna suured traktorid ei näe ju lumekuhilate alt, kas ja mis seal olla võib ning see ongi juba eelmistel talvedel ühest kohast tiba viltu lükatud. Õnneks oli mul sahtlis just vaid kaks šokolaadikommi alles jäänud ja tänusõnad said nad ka kojuminnes kaasa. :) Eile olid Meriliis ja Anne jälle raamatukogus. Meriliis rääkis, tal tuli üks mõte. Et meie (st küla lapsed ja noored) võiksime hakata midagi head tegema, näiteks vanu inimesi aitama. Anne pakkus juurde, et jah- võiksime lund lükata ja puid vedada ja riisuda ja... Kuulasin neid ja ütlesin, et teate- selle aitamisega on niiviisi, et käite paar korda ära ja olete tüdinud. Aga inimene on hakanud teie abi peale juba lootma. Neid aidatavaid võiks olla nii 5 tk, mitte palju, muidu käib asi üle jõu. Paras oleks kohe algul kokku leppida, et ühe inimese juures hakkaksid korra nädalas käima kaks või kolm last, et kui üks alt ära hüppab, on teistest ikka appi minejaid. Soovitasin neil omavahel asi läbi arutada ja liita see abistamine ka näiteks uurimustööga. Põnev oleks teada, kustkandist keegi on Urgele elama sattunud ja mismoodi. Võiks panna kleepsud neile kohtadele Eesti kaardil, kust keegi pärit on. Kutsusin neid küsitlema Urge Naisseltsi õhtutele. Ootan nüüd põnevusega, mida eile õhtul koosistunud noored väja mõtlesid. Igatahes on väga tore, et olgugi neid siin päris külakeskmes vähe, on nad absoluutselt KÕIK kogu aeg vabakas väikesest saati tegutsemas, osalemas, abistamas. Reedeti on viimasel ajal kohal ka muidu vaid suveti ja vaheaegadel vanaemade juurde tulijad. Nii vahva on seda kasvamist ja arenemist vaadata ja nende üle rõõmustada. Sellistest aktiivsetest noortest kasvavad ka väga hästi hakkama saavad täiskasvanud ja küllap nad kasvatavad oma lapsedki sama laia silmaringiga ja tegutseda tahtjateks inimesteks.

Murekohad

Hästi kurb on kuulda, et Eestimaal on veel mõni raamatukogu, mida pole remonditud 32 aastat!!! Kus põrandates on augud, kus suure surmaga on selle aja jooksul välja vahetatud vaid kaelakukkuvad aknad ja saadud mõned uued riiulid, kus kõik remonditööd teeb ära raamatukogutöötaja koos abikaasaga, kus volikogu esimees on öelnud, et vald pole tegelikult huvitatud sellise maja ülalpidamisest ja remontimisest, kus on pime, niiske, kus aeg ja suhtumine on kolhoosikorda toppama jäänud, mil raamatukogusid mõnelpool millekski ei peetud. Olen ju isegi sellises külmas, niiskes, talviti ilma veeta, vahepeal viis aastat ilma tualetipotita, majavammiga, hallitanud õhuga majas 20 aasta töötanud. Sellepärast ei oskagi tuttavat kolleegi millegagi lohutada. Vaatan oma, küll juba 10 aastat tagasi remonditud, aga hästi vastu pidanud (vaid paari seinapraokesega) suurt raamatukogu, mida kontorivälimusest hoolimata hubaseks kiidetakse, ja olen õnnelik, et mul on siin nii valge, palju ruumi raamatutele ja inimestele, korras tualettruum sooja veega, mugav ja kaasaegne mööbel. Ja ainuke, mis häirib, on külma õhkav põrand. Aga selle vastu aitavad soojad sussid, mis lugeja tulekul lipsti kingakeste vastu saavad vahetatud, sest tahaks ju ikka naiselik välja näha! :)