Pühad lootsin lumeloopimise vahel lõpetada raamatuga, millest sajad ja tuhanded praegu suures vaimustuses on. Lugesin esimesi lehti ja olin täitsa pettunud. Parajalt segane tegelane, muudkui soiub mitukümmend lehte järgemööda... Lugemisisu kadus ja viskasin raamatu käest. Tuttavad lohutasid, et ju siis pole praegu sinu aeg. Eile õhtul proovisin uuesti, aga väga ikka veel ei istu.
Hoopis imelik mõte aga tuli pähe ja pilt silme ette:
Inimesed, kellel endal kõik olemas ja hästi, härduvad tõsielusaadete, raske eluga inimestest tehtud filmide ja kirjutatud raamatute peale, telekas näidatakse suurelt nende pisaraid. Need aga, kelle elus on lahendust nõudvaid probleeme, lootusetuid olukordi, raskeid saatuselööke, paranematut niru tervist ... need sageli ei taha läbielatud ja peitusurutud masendusele uut masendust juurde. Milleks enda tunnete seljakotti pakitud valusid ja mälestusi luku tagant valla päästa?
Hoopis imelik mõte aga tuli pähe ja pilt silme ette:
Inimesed, kellel endal kõik olemas ja hästi, härduvad tõsielusaadete, raske eluga inimestest tehtud filmide ja kirjutatud raamatute peale, telekas näidatakse suurelt nende pisaraid. Need aga, kelle elus on lahendust nõudvaid probleeme, lootusetuid olukordi, raskeid saatuselööke, paranematut niru tervist ... need sageli ei taha läbielatud ja peitusurutud masendusele uut masendust juurde. Milleks enda tunnete seljakotti pakitud valusid ja mälestusi luku tagant valla päästa?
See soigumine saab mingil hetkel läbi. Aga mul oli hea meel, et ma ise selline draamakuninganna pole kui loo autor.
VastaKustutaküll ma selle kunagi uuesti kätte võtan
VastaKustuta