Maailma k-õ-i-g-e i-ga-vam töö on tagastatud raamatute riiulitesse panek! Aastaid ikka pilk iga raamatu selja taha: B83 ja B88Nm ja K158son ja K203m ja P86-lu... Appi, miks ma küll sellise ameti valisin, kus sellist "matemaatikat" teadma peab! Nii arvatavasti võisin mõelda kunagi oma esimesel praktikapäeval.
Kas: Michaels, Shauna; Michael, Judith; Michaels, Kasey; Michaelis, Karin; Michaels, Fern; Michaelis, Rolf...?
Eiii! Hoopis:
Michaelis, Karin;
Michaelis, Rolf;
Michaels, Fern;
Michaels, Kasey;
Michaels, Leigh;
Michaels, Shauna
Nüüdseks on tähestik selge kui seebivesi. Autorite pere- ja eesnimede kolmanda ja neljanda täheni välja (Kaa..., Kae..., Kaid..., Kee..., Koi..., Kook..., Kool..., Koor..., Koos..., Koot..., jne jne). Tüütu ja naljakas häälitsemine riiulite juures, kummargil või kikivarvul, soovitatavalt üksi... :) Aga peaasi, et töölaua tühjaks saab. Sageli mõtlen, et enam ma küll ühtegi magusat ega piprast (loe- "naistekat ega põnevikku") ei telli. Neid ju tohututes kogustes. Aga ikka söön oma sõnu!
Kas on kedagi, kes seletaks mulle ära, miks enamus inimesi tahab raamatukogudest aina uut ja uut?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Nii armas, et keegi sellist tööd ka teeb :), siis teistel, kes otsima tulevad, lihtsam üles leida (endal ka muidugi). Tean ühte teist raamatukogu, kus kaks hoidjat ning üks neist ei tunne tähestikku - sellest hirmus pahandus, et raamatud ei saa õiges järjekorras riiutlitele...
VastaKustutaMiks inimesed uut tahavad? Sest vana on juba loetud ;)