Kauaks kahe vaate võrra rikkam

Just nii- mul on nüüd kaks imekaunist talvevaadet, mida saan elu lõpuni nautida. Pärast mind mu lapsed või lapselapsed või kes ette teab, kes...

Enda Tenno tõi mulle näitust maha võtma tulles nelgi ja ütles, et võin mõne näitusel olnud asja mälestuseks võtta. Valisin kärmelt ühe talvemaastikuga taldriku, ehkki mul oli erinevaid lemmikuid veel päris mitu. Noh nii kümmekond oleks kohe endale tahtnud... Üks must öise maastiku ja taimestikuga taldrik näiteks, mis oli ka enamuse näitusevaatajate lemmik. Aga ma olen neid ju pildistanud ja saan alati pilte imetleda. Lisaks oli tal veel uusi töid kaasas. Ka neist pakkus ta mulle ühte, valisin mõtlemata jälle talvepidi, mis kohe südamesse läks.



Sain Endalt lubaduse kunagi edasipidi veel näituse tegemiseks, aga mitte väga varsti.




Kui siiani olid Elle Akerbergi näitused kõige vaadatumad, siis nüüd võib öelda, et tal on Enda näol konkurent tekkinud. Mõlemi asju imetleti üllatudes ja taheti kohe ära osta!

Hakka või näoilmet kontrollima!

Poleks arvanudki, et külastajad niiväga meie ramsitädide näoilmeid ja välimust märkavad!
Askeldasin veekeetjaga ja lugeja tuli uksest sisse, ma olin pahane, et juba järjekordselt ma ei saa omale kohvi valmis teha. See oli täna juba viies katse!!! Ikka et vesi kees ära ja kui tahtsin puru tassi panna, käis uks ja tuli inimene...
No igatahes see tulija oli ehmunud, et oi, mis sul juhtunud on, kas midagi halba, et tavaliselt oled ikka rõõmus ja särav, nüüd niisuguse näoga et?
No ise ma oma nägu ei näe ju! Võib-olla paistis kohvitu lootusetus näost välja.:) Raamatukogutädil on ka närvid ja korra päevas tahaks midagi põske pista ja sooja juua.
Kohvi tegin nüüd küll valmis, aga sinna seisma ta jääbki, kuna tuba on jälle rahvast täis. Kes lehte loeb, see mulle sealt uudiseid ka ette kannab. Tahetakse siin ju põhiliselt suhelda. Ja just helistati, et kohe-kohe tullakse näitust maha võtma.

Olen proovinud mitu x oma tööaja jooksul ametlikku lõunapausi teha, kuid sellest ei tule midagi välja- ikka tullakse 5 minutit enne lõunat, et ma ruttu vaatan midagi lugeda ja ollakse lõuna ajal ka veel kogus. Ja nii see pooltundi kiirelt mööduski...
Nüüd söön siis, kui jäääääb mõni vaba moment...

Lapsed kaovad- huvitavalt ja igavalt.

Paar kuud tagasi lugesin Ketlin Priilinnu (südamlikku, kui nii võib kriminullilaadse kohta öelda) lapsekadumise lugu "Bertrande". No eks Ketlin on juba "vana kala" ka. St et oskab erinevatel teemadel haaravalt kirjutada, nii et loed ja kahju on lõpetades raamatust lahkuda. Tegelased lihtsalt saavad omaks, nagu sugulased või naabrid.
Ka Aivar Lembitu "Rong"is kaob laps. Aga lugedes ma oleksin mitu korda tahtnud autoril rinnust kinni võtta ja ta üles raputada. Kuule, mees, mitte ükski ema ei ole NII ükskõikne ja tuim, kui tal LAPS ära kaob!!! Tavaliselt on emad paanikas ja rabelevad meeletult, võtavad igast niidist kinni, küsivad abi, mitte ei istu tuimalt kodus, et oh jah, ma olen harjunud juba, et ta paar kuud tagasi kaduma läks. :(((
Tundub nagu eakama inimese lauseehitus. Mõned sõnad on ka, mida me enam praegu ei kasuta.
(Natuke meenutab kirjutamise stiil võib-olla Milvi Lembet. Puuduvad ainult targad elumõtted, mida Lembe hästi tihedalt tegevusejutu ja dialoogide vahele torkab.)
Vägisi punnitasin selle rongiraamatu lõpuni.

Raketid! Keset päist päeva :0)

Täna lõunal tähistasime 105. a. möödumist Urge raamatukogu nö sünnist. Ka mul endal sai aasta algul juba 25. a. siin tööl olemist.
Kirjutasin sellest natuke eelnevalt ka vallalehes. Vanasti vist oli siin peaaegu igas külas oma raamatukogu, kool ja kõrts.

Kutsusin külla vallaametnikud, volikogu liikmed ja vallasutuste töötajad, kolleegid ning naisseltsi naised. Mul on suur rõõm, et kohale tulid needki, kes varem meie majas käinud polnud. Volikogugi oli kahe liikmega 13-st esindatud.



Vallavanem tegi oma tervituse ja kingituse üleandmisega otsad lahti. Talle järgnesid teised külalised.
Edaspidi pole vaja enam muretseda, et suuremate ürituste ajal kohvitassidest või vaasidest nappus tulla võib. Ka Sindi naiste humoorikalt tarbeasjadest kokkupandud kingipakist (termomeetrist lilleväetiseni) on kasu hulgaks ajaks.
Pulli küla selts võib aga näpuosava Silvia üle küll uhke olla- tema meisterdatud kingid on ainulaadsed ja tehtud alati just kingisaajale mõeldes.
Kroonika kirjutamiseks on mul nüüd kaunis kaustik olemas. Ka kilo šokolaadikomme ootab ärasöömisel abi. Toodud lilled leiavad ruumis endale meeldivad kohad...
Raamatukogule sooviti veel 105 või 210 aastat edasikestmist ja mulle kaks korda 25 aastat veel töölolemist. Huvitav, milline vallavanem ligi saja-aastast veel tööl tahaks hoida :)))


Pärast südamlikke tervitusi laulsime Heini kitarri saatel hea tuttava Evega maakonna teisest otsast paar laulu.

Rääkisin pisut raamatukogu algusaastakümnetest. Mu kenasti ettemõeldud ajalises järjestuses jutt jäi poolikuks, kuna suure pabistamisega unus lõpus ära, millest ma veel tahtsin rääkida.
Õie tehtud erinevad kringlid lausa sulasid suus. Tänud Avele, kes need kohale toimetas- ma ei pidanud klaassiledal Urge-Sauga teel täna teist korda enam kumme libistama.

Ja tänud ka Vellole, kes väikese ilutulestiku põlema süütas. (Valisin poest just madalad raketid, et päevasel ajal midagi sellest ilust kaduma ei läheks). Pärast 108-t lasku oli igatahes külavahe paksu tossu täis... Naersime, et kui nüüd ojamäelt mõni auto tuleb, ei näe ta tossust läbi sõitagi.
Sain kokku ka oma kursaõdedega, tõsi küll erinevates koolides koos oldud, aga kõik oleme oma õpitud elukutsele truuks jäänud!


Aitäh kõigile!
Oli väga tore ja südamlik pärastlõuna!

Tänuga
Liivia

Kui pole uusi raamatuid, kaovad ka lugejad

Nii kurba mõtet saab lugeda tänasest Eesti Päevalehest.

Loe

Mulle meeldib ka kellegi kommentaar sellele artiklile:

"Kõverpeeglite kuningriigis tõstetakse õukonna palkasi ja teised söögu heina!!
Rõõmsat raamatuaastat!"

(2010 on raamatuaasta)

Loodan, et siia majja tulevad inimesed endiselt ka siis, kui raamatuosturaha päris pisukeseks jääb...

Mõtteid väga tähtsast kattest :)

Vahel on nii, et mõne suure probleemi pärast lihtsalt enam ei jõua kogu aeg muretseda.

Näiteks nagu see, et lapsed koolibussi oodates hommikuti lahtise lume raamatukogu trepil nii kinni tallavad, et see ka peale tugevat pühkimist krobelisel pinnal mügarikena jääb. Mille otsas loomulikult nad ise ja ka vanemad inimesed võivad libiseda ja komistada. Mille pärast mina loomulikult kogu aeg pabistan. Aastaid olen sellepärast käinud hilisõhtul ja varahommikul treppi pühkimas ja klibu peale viskamas, mis hiljem jalatsitega kaasa tulles kenasti linoleumi kriibib...

Teine mure on läbi aasta olnud õli- jms autotegevuse loigud maja ees, mis mõlemi asutuse parkivatest külastajatest maha jääb. Ka see imbub jalatsitelt linoleumi.

Täielik õudus on aga suuremad koosolekud ja valimised - iga korraga läheb põrand aina pruunimaks ja ei aita ei eelnev vahatamine ega ajal- ja järelkoristus.

Tegelikult on mul hea meel, et siin palju rahvast käib ja et ruumis mitmesugused erinevad üritused toimuvad. See rõõm kaalub üles ka 100 ruudu aeganõudva kuid vähe kasu toova hooldamise...

Aga- talv jõudis lõpuks kohale! Just tõi üks lugeja omatehtud piparkooke. Ja täna varahommikul tantsisid Urge-Kilksama teel pimedas autotulede valgel tõelised lumehaldjad......

Õhtu hingele

Küll on hea, et raamatukogus saab erinevate ürituste korral toolid-lauad-diivanid kiirelt ümber paigutada! Universaalruum! Alles see oli, kui valimiste ajal kolis mööbel tahapoole ja eespool pandi kokku valimiskabiinid. Koosolekute ajal jälle kolivad lauad nurka ja toolidest saab teha pikad read nagu teatris :) Ja igakuiste kohtumisõhtute ajal on meil pikk peolaud... Jääb ruumi ka erinevatele esinejatele.
Möödunud teisipäeval sai raamatukogust mõneteist minutiga kontserdiruum- Urge Naisselts kutsus kõiki vallaelanikke jõulukuisele õhtule. Tihti on meil keegi pühade puhul esinema kutsutud kas siis laulu või tantsuga. Aga- alati ei peagi kaugelt otsima. Vahel ei näe inimesed oma nina alla (mõtlen siinkohal muidugi ennast, olen paljuga omas majas nii harjunud et!) Nii tuli mullegi pähe, et meil on ju mitu-mitu tegutsevat ringi ja huvitavaid noori. Ja lähedal elab pisike tantsija..... Kus häda kõige suurem...
Õhtu täitsidki vaheldumisi laulja koos bändiga, isa-tütre pilliduo ning tantsuneiu.
Eks muutusi oli ka üleöö - bändi asemel pidid tulema algselt laulja ja pillimängijad akustiliste pillidega. Aga viirused niidavad inimesi kõige ootamatutel hetkedel. Selle asemel oli meil terve bänd! Võimendus oli täpselt parajaks timmitud ning laulja laulis vaikselt mikrisse. Tunda oli, et noored sobivad kokku mängima ja arvestavad üksteisega. Juhendaja Heini on mitu aastat noortega tublit tööd teinud. Ja muidugi on neil õnn õppida öirorahadega soetatud pillidel. No kellel ikka see mitu(kümmend) tuhat oma lapsele pilliostuks võtta on, ei teagi ju ette, kas tal see hoog varsti üle ei lähe...

Ka kitarri-kontrabassi duo oli nauditav ja uudne. Ega käbi kännust...jne :)
Eliise tantsude juures hämmastas imeosav painduvus! Tantsib ta juba vist 5-aastasest saadik. Tantsunumbrid mõtleb ise välja. Alati on tal esinedes kenad kostüümid ja kaunis soeng. Pere on väga soe ja toetav. (Oleks kõigil lastel sellised vanemad!)
Eliise oli meil ka päkapikuks ja jagas kinke, mis ise olime teinud ja tulles läbisegi suurde suhkrukotti poetanud. Salmi päkapikk ei küsinud. Seda enam oli tore, et neid kiputi lausa ise vabatahtlikult esitama.
Olen kindel, et võin kuulajate nimel esinejaid-organiseerijaid veel kord tänada- suur tänu Ege, Heini, Hanna, Kaie, Renell, Airi ja Eliise !!!

No millega Sa jälle hakkama said!? :)))

On inimesi, kes veedavad 8 tundi tööl, et siis koju seebikate seltsi minna.
Ja siis on käputäis sellised, kes rabelevad igal rindel...


Foto: Jelena Rudi


Ma ei saa aru, kuidas Sa, Piia, nii palju jõuad??? Ma enam ei jaksa imestadagi... Valla ajaleht ja koduleht, töö, pere, lapsed... ja siis veel see e-värk ka :)

Loe Postimehest

"Noorte vabatahtlike e-raamatukogust saab tasuta lugemist"

Soovitan kasutada kohustusliku kirjanduse lugemisel, kui ikka kuidagi pole aega raamatukokku põigata.

Lugejaid juurde

Masu toob raamatukokku abi küsima ka neid, kes siia muidu ei satu. Küll uuritakse ametnike, küll asutuste kohta. No hädas olles paluvad erinevat infot üldiselt ka tihemad külastajad. Eks sellega ole kõik külaraamatukogutädid harjunud;)
Täna nt tulid kaks meest küsima midagi tööotsimise kohta. Paar raamatut ainult ongi selle kohta. Hea, et olin jätnud alles ajalehtede vahel lisaväljaannetena ilmunud "Abiks tööotsijale" jms infoehekesed. Lugesid huviga ninad lehtededes. Tänasid, ehk said ka abi. Ei jõudnud küsida, teisi lugejaid tuli parajasti teenindata.
Ja esmaspäeval oli keset päeva selline imelik pooltund, kus järjest astusid sisse lapsed ja noored ning küsisid eranditult kohustuslikke raamatuid. 9 tükki tuli järjest ja seisid loomulikult kõik kobaras laua juures. Mind ja arvutit on aga kokku mõlemaid üks. Sagedasemad käijad on jälginud, kuidas nende nime sisse löön ja siis raamatud maha võtan ja uued laenutan. Nemad oskasid oodata, kuid need, kellel õpetajad olid läheneva veerandilõpu avastanud ja kes üldse siin vaid mängimas ja koolis vajalikku laenutamas käivad, olid kärsitumad. Jooksin arvuti ja riiulite vahet. Käiku läksid ka mu isiklikud Meisterdetektiivid ja Lotted, mida tagavaraks raamatukokku olin toonud. Kui siis kõik olid oma soovitu kätte saanud, osad lahkunud, osad lastenurgas, hingasin kergemalt. Aga liiga vara. Kümnes tulija tahtis arvake ise ära mida- eks ikka kohustuslikku, "Romeo ja Julia"-t :0)
Ülejäänud päev jätkus õnneks tavaliselt- 1 või mitu inimest lehte lugemas või laenutamas ja mõned nn augud, mil sain uurida infot uute raamatute ja tellimiste kohta.
Hommikul oli hea tunne, kui uus lugeja kiitis, et siin on nii hubane. Hubane, mugav, kodune- neid sõnu ongi esmakordselt käijad raamatukogu kohta öelnud.

Riiulivaenulikud... :)

Sättisin tagasitoodud raamatuid riiulisse ja tuli jälle mõte, mida tahaks jagada.
Vene ajal polnud mingit muret riiulite väljanägemisega- kõik raamatud olid ühes korralikus nõukogudelikus mõõdus. Nüüd silu ridasid kuidas tahad, ikka on terve hulk riiulivaenulikke raamatuid, mis ei taha teistega kohakuti olla. Kõrgemaid on ja laiemaid... Osad ei taha püsti kuidagi ära mahtuda. Pane nad pikali, siis jäävad riiulist möödudes inimestesse kinni:) Üldpilt on kole kirjumirju. Aga mis teha!

Mõni "lugeja" jälle suudab paari minutiga laenutusleti pahupidi keerata. (:0>

Annad sõrme, võtab ka südame!

Nii (vt. pealkiri) ütles Piia Sauga raamatukogust ükspäev reisimise kohta.
Tuli mõte, et peaks kuidagi eksponeerima kõiki neid huvitavaid rändamismuljete kirjutisi, mis viimasel ajal hulgaliselt ilmuma on hakanud. Muidu võivad need raamatud teiste seas märkamatuks jääda. Olin arvamusel, et siinkandis neid nagunii väga ei loeta ja ei hakanud kohe nt kõiki "Minu..." sarja omi tellima. Aga eksisin- küsima on hakatud. Kui juba üle kolme lugeja midagi küsib, siis vastuvõetava hinna korral peab selle kogusse tellima. Nüüd ongi näitus üleval. Piialt laenatud pealkirjaga:)

Kaks korraga üles!

Täna keskpäeval oli ajalooline hetk- ühel ajal sattusid raamatukokku kolme erineva näitusega seotud inimesed ja eksponaadid.


Elle Akerberg võttis maha riidemaalingutega linikuid.


Avastasin, alles nüüd, mahavõtmise päeval, kui nutikalt olid pesulõksud kardinapuu külge kinnitatud!












Silvia Pärn naaberkülast esindas Pärnumaa Väikemuuseumide Seltsingut ning tõi Urgele rändnäituse August Pulsti mütoloogilistest maalidest, tehtud 1970-ndatel.

.





Et kaks erinevat näitust üksteist "ära ei sööks", said nad üles teine teise ruumiseina. Rasked raamitud maalid kolisid Silvia abiga välja spetsiaalsetest lukustatud muuseumikarpidest ja asetusid kindlas järjekorras piki raamaturiiulite pealseid.



August Pulst (14.01.1889-22.11.1977) on meie kandi mees- sündinud ja lapsepõlve veetnud Kiisa külas Nõmme talus, kust pere kolis edasi Tori valda. Sel aastal täitus 120 aastat tema sünnist, sestap see näitus ka maakonnas ringi rändab. Ta oli tuntud kui agar muuseumitegelane ja -rajaja, vanavara koguja, kirglik pärimusmuusika koguja-jäädvustaja, näitemängude kirjutaja ning kunstnik. 1934. a. asutas ta esimese kihelkonnamuuseumi Eestis- Tori muuseumi.



Akna all askeldas Enda Tenno, teisest naaberkülast. Enda kohta vist ei peakski pikalt kirjutama, teda tuntakse Pärnumaal niigi! Ka mujal maailmas. Ta on üks "Lüstri" andekatest naistest.
Enda ise ütleb enda kohta nii: "Olen kohalik. Kunsti õppisin Tartu Kunstikoolis. Töötanud olen erinevatel elualadel. Kunstnikuna Pärnu TTV-s ja kalakombinaadis. Portselanimaali õppisin Mai Kolossova juhendamisel Pärnu "Lüstris".


Las pildid räägivad ise enda eest.


Raamatukogus nähtav on pisku sellest, mida ta oma elus on maalinud. Mitu korda rohkem pilte ning portselanimaale kaunistab paljude kodusid. Minugi elutoa seinal on aastaid Enda karikakrad rippunud.


Mitu tundi kõvasti rassinud, said kanged naised mahti maha istuda ja foto tarvis ilusat nägu teha:)

Vasakul Enda ja paremal Silvia.

August Pulsti maalid jäävad vaatamiseks Urgele kuni novembri lõpuni ja rändavad siit edasi vallamaja seintele.


Portselanimaale saab nautida aasta lõpuni.

Üllatus

Raamatukogus käisid mardid! Nojah, mardilaupäev juhtus olema esmaspäev, mil RK kaheksani avatud. Laulsid natuke ja said magusat. Tore, et see traditsioon pole veel külast kadunud!

Lemmikluuletus=lemmiklaul

Sain auväärse tiitli!
Aitäh!









Kolleegid keskkogust kinkisid mulle Leelo Tungla mahuka luulekogu.
Tegin selle lahti ja ennäe- kohe esimesel lehel mu eluaegne lemmikluuletus! Kunagi ammu ka lauluks tehtud ja paljukuuldud. Tõsi, praeguseks rämemuusikana ära leierdatud. Ümisesin seda isegi terve eelmine aasta. "Üle vainude valendab aur..."
Otsustasin, et loen igal hommikul ühe luuletuse ja las see jääb siis mind terve päeva saatma. Nii, nagu head shokolaadi naudid tükikaupa, sest allakugistamine rikuks kõik ilusa.
Ning veel- pole võimatu, et mõni kaunite lillede kinkijatest saab oma lille kunagi hiljem minult tagasi- liivakaardina. :)
Siit edasi tuleb pähe mõte, et igaühel meist, raamatukogude töötajatest, on mõni omapärane oskus igapäevatööle lisaks. Teisel tiitlisaanul, Ilmel, nt on rohelised näpud. Piia Saugast on osav küpsetaja- tal oli siinkäies kaasas imehea sibulapirukas (vt pilti). Koolitustel ja sõitudel omavahel rääkides selgub, et keegi on kõva aednik, teine koduloolane või külaliigutaja, kolmas käsitöö- või kunstitegija. No ei teagi igavaid ametikaaslasi!




Üks suur üllatus väärib veel äramainimist!
Oktoobrikuisele valla õpetajate päevale kutsuti sel aastal peale haridusasutuste ka teiste valla allasutuste töötajad, kes noorte ja lastega tegelevad. St siis Piia ja mina, Ege ja Ivika. Ja kõiki meid peeti meeles lillede ja tänukirjadega. Igaühel omamoodi tekst, millega tunnustati just tema tegevust.

Targad lugejad

Oi, kuidas mulle meeldib, kui RK kasutaja tuleb uksest sisse ja ütleb kohe midagi taolist, et ma vaatasin, et sul on "Sööbik ja pisik" ("Pisuhänd", "Tõde ja õigus" ...) olemas praegu. Vaat kui targad ja tublid lugejad! Jäävad ära tühisõidud raamatu järele, mida ei pruugi parajasti kogus kohal ollagi.
Olen päris paljudele maininud ja ette näidanud, kuidas nad ise saavad teada, kas neid huvitav raamat, teema jne on minu kogus või mujal olemas. Arutasime kunagi Piiaga (Sauga RK-st) ka sedasama ja tema pani otsingu käigu valla kodukale RK-de juurde üles.
Raamatuid saab otsida nii:
http://www.lugeja.ee > vali ülevalt vasakult Otsing > vali rippmenüüst kas pealkiri, autor, märksõna, vabasõna või muu, mida soovid > vali Pärnu maakond > vali Urge Raamatukogu või mõni teine, kuhu laenutama minna soovid > vajuta Otsi
Laenutada saab ainult neid raamatud, mille staatus on "kohal".
Ka meili teel saab omale raamatuid broneerida. Urgel nt saada kiri oma sooviga aadressil urge@pkr.ee
See "pkr" on lühend Pärnu Keskraamatukogust.
Pole ju väga keeruline?! Ja võib igaühel elus vaja minna.

Eestikad

Viimased loetud raamatud on juhtunud mul olema meie oma autorite sulest. Praegu nagu ei tahagi ühtegi välismaiste probleemide ja tegelasnimedega raamatut kätte võtta.
Viimases raamatupakis oli "Katriin!"-i järg "Kevin". Lugesin esimese raamatu ka läbi ja praegu olen teise juures pooleli.
Esimene mulje oli, et selle kirjutaja peab küll väga noor olema. Üheltpoolt sisu ja tegevustik, teiseltpoolt hästi lihtne sõnakasutus ja palju otsest kõnet. Uurisin netist ja nii ongi. Anette-Marlen Ott on üks huvitav noor inimene. Algatanud heategevusprojekti kodutute loomade heaks. Teda on tunnustatud Avatud Eesti Fondi poolt ning ta on saanud presidendilt riikliku autasu vabariigi aastapäeval. Praegu peaks ta olema alles gümnaasiumi-ealine.
Need kaks siiani ilmunud raamatut peaksid noortele vägagi mõistetavad olema. Ütleksin, et Kevini-raamatu juures on tunda, et autor on vahepeal mitu aastat vanemaks saanud. Tuli selline vallatu mõte just pähe, et kui pisivennast kolmas osa kirjutada, võiks see olla päris naljakas. 14- ja 17-aastane on autor ise just alles olnud, aga kuidas oma pere elu kirjeldaks lasteaiaealine?

Enimloetud

Vaatasin huvi pärast, mida Urgel 2008. aasta jooksul kõige enam on laenutatud. Panen need siia kirja, äkki kedagi huvitab.


Pink, Anu- Heegeldamine
Roberts, Nora- Gabrieli ingel
Tohvri, Erik- Rannal õitseb kibuvits
Ellen, Jaan- Võrumaa saaga. 3 osa
Kirs, Ernst- Kord olin ma röövlite päälik
Kivi, Aita- Lähedal
Utger, Michael- Halb veri
Albert, Michele- Kahe silma vahel
Buchan, Elizabeth- Täiuslik armastus
Steel, Danielle- Õed
Siil, Imre- Mereröövlite loss
Koerad ja kassid
Värk, Eike- Salme Reek : noor vana daam
Mansell, Jill- Üleannetus
Grauberg, Jüri- triloogia- Läbi räga, Põlvini elumeres, Selguse poole
Titanic
Vallik, Aidi- Mis sinuga juhtus, Ann?
Brown, Sandra- Eksiteel
Goldridge, Amanda- Reeglid määrab armastus
Child, Maureen- Rikka mehe kütkes
Grauberg, Jüri- Labida peal
Rinthal, Cindy- Saa minu kuningannaks
Wells, Douglas- Jänki seiklused Hiiumaal

Toorik, noorik, moorik, koorik...

Arutasime just äsja raamatukogus käinud vallavanema, humanitaarnõuniku ja ühe lugejaga, kaua ma juba siin Urgel olen töötanud. Ja tuligi välja, et veebruaris oli saanud 25 aastat täis!
1984. aasta veebruariks oli sovhoos lõpetanud tublisti üle aasta kestnud kolme raamatukogutoa remondi. Ja mina sain esimese OMA töökoha.
Enne seda istusin linnas poolteist aastat maakonna keskraamatukogus klapplaua taga ja töötlesin uusi raamatuid. Ikka nii, et 70-90 ühesugust raamatut, igale eraldi tööks vajalikud märked, templid jms kaanele ja raamatusse. Siis tõstsin raamatu vastava raamatukogu riiulisse. Neid oli vanasti meil maakonnas 45, praegu on vähemaks jäänud. Ja siis mõni päev kirjutasin kataloogikaarte, 2 või 3 tk iga raamatu kohta igale raamatukogule, so siis kuskil 140-180 tk.
Igati vajalikud tööd. Ja algajale just parajad ametiga harjumiseks.
Meie amet on üks vähestest, kuhu inimene terveks eluks peatuma jääb... Palk pole kunagi suur olnud, ei tea, mis meid küll kinni hoiab?! Minu eelkäijagi oli pikalt siin tööl- noorusest pensipõlveni. Loodan, et sama saatus tabab mindki.:) Moorik ma vist juba olen, koorikuks on aega veel saada. Uudistes räägiti pensioniea alguse pikendamisest...

Rõõm

Just lahkusid kaks naaberküla inimest, kes olid juba ammu tahtnud tulla näitust vaatama. Ekstra selleks nad metsast siia sõitma ei hakanud, aga täna möödudes astusid sisse. Mees ütles, et oli lehest lugenud.
Hakkasin mõtlema, et Pärnu leht ei ole seda infot pabervarianti pannud, ainult neti omasse. Pakkusin, et äkki nad siis lugesid valla lehest. Nii oligi.
Oi kui hea meel mul alati on, kui tullakse näitusi vaatama!
Täna on vallas laste spordivõistlused ja siin kena vaikne ja rahulik. Vaid paar last on netis ja lugemas. Kõige suurem tülinorija ja kisaja läks ka natuke aega tagasi ära. Enne oli tunne, et tahaksin kõrvaklappe.
Eile-üleeile samuti. Siis tegelesin uute raamatute tellimisega. Läbimõtlemine ja hindade võrdlemine teatavasti nõuab rahulikku töökeskkonda. Siin seda vaheaja tõttu küll polnud, isegi mänguasjade loopimiseks läks! Tagaajamisest ja valjust kisast rääkimata. Päev otsa olin kasvataja ja tülide lahendaja.

Mängud laual ja tundmatud pruunid sildid

Kui ma koolimajas teisipäeviti laenutuspunktis käisin, oli osadel lastel peale tundide lõppu igav. Mõtlesin, mida nendega peale hakata, et nad ruumis niisama üksteist taga ei ajaks või ainult mikikaid ei loeks.

Ja hakkasin vähehaaval laua- ja kaardimänge tellima. Enamus neist õnneks ongi sama huvitavad, kui poereklaamis lubatud.

Praegugi just mängitakse "Metsa peremeest". Ja natuke aega tagasi lõpetati seenepiltidega kaardimäng. Enne neid olid liikluskaardid, veel enne seenekaardid ja nii edasi. Või õigemini- ja nii tagasi. Kogu aeg on keegi, kes ärgitab teisi mängima.

Koolis olid väga populaarsed kaardimäng "Jonnakas jott" ning raamat "Riietamine. Rokkstaarid, diskodiivad ja pop-printsessid". Nende pabernukkudega mängisid isegi algklasside poisid! Veel on kapsaks mängitud üks täringumäng, kus võitja saab osadest kokku omale kõige suurema jänese.
Suure huvi loodusteemaliste mängude ja raamatute vastu on kindlasti tekitanud Urge vabaajakeskuse matkaring, juhendajaks tore noor mees Argo Linnamäe.
Täna hommikul nt marssisid vaprad matkasellid juba kella 6 ajal Urgelt minema. Omadega rappa:)))
Eile aga oli Saugas järjekordne mälukas ehk valla mälumäng. Piia idee- olgu need praegu kulgevate raamatukogupäevade puhul nö raamatulised, minu teostus. Ei, ma ei hakanud küsima, kes mis raamatu kirjutas, nagu ilmselt kardeti. Otseselt teadmisi kirjanike kohta oli vaja vaid mõnes küsimuses, kus nt pidi teadma kuulsaid vendi või kokku panema pakutud ees- ja perenimed. Oioioi, ega väga ei teatagi nimesid. Jakob Mändmets ja Peet Vallak on ära ununud, Sepa Tiitu ning Sandeni Einarit ei teata! Ainuke, keda kõik teadsid, oli Olavi Ruitlane, eks teda ole praegu ka meedias palju mainitud. Aga uusi huvitavaid nimesid pakuti- Aksel Gailit ja Urmas Kivirähk nt ja Einar Krusten, Jakob Biin ja Aarne Lõhmus, Aet Vallik...... (Ärge nüüd endale NEID nimesid meelde jätke!)
Aga pole hullu! Ei peagi ju kõik meeles seisma. Tuletan meelde- selleks, et õiget kirjanikku/raamatut leida, oleme ALATI abiks meie :)))
Mõni võistkond hiilgas humoorikate vastustega- nt tänavuse Nobeli kirjanduspreemia sai "väike memm mägedest". Ja raamatukogudes kasutatava mõõtühiku- laudimeetri- terminiks pakuti "virnmeetrit" :)
Ja keegi ei olnud enne tulekut sama päeva Pärnu lehte lugenud: küsisin, mille puhul on meie teede äärde ilmunud kihelkondade sildid. Lugesin sellest paar nädalat tagasi ja otsustasin küsida. Ai-ai, sõidetakse sildist iga päev mööda ja ei mõelda, et miks nad selliste imelike kohtade peal on! Kas Sina juba tead?

Lemmikud

Kuidas saab ühte raamatu lugeda mitu kuud? Aga saab- nii mul selle kõige esimese augustikuises blogisissekandes mainitud raamatuga just juhtuski. Alustasin suure hooga. Aga... tulid suvised reisid, siis olid moosid-mahlad. Siis lugesin kaualugemata ajakirju. Siis oli ristsõnade lahendamise maania kallal. Lugesin seda natukesehaaval või vahel unetutel öötundidel. Alles nüüd lõpetasin! Hästi eriline raamat oli tegelikult. Head ütlemised ja südamlik peategelane. Tegevus polnud üldsegi jubepõnev, võibolla sellepärast ma ei kibelenudki seda rutuga lõpuni neelama. Aga lugeda tasub kindlasti! Nagu öökapiraamat:)
Olen alati imestanud, kui kuulsuste käest küsitakse nende öökapiraamatu kohta. Et mis elukas see veel on! Mul sellist siiani polnud. Tavaliselt ma ühte raamatut korduvalt ei loe. Noh lapsepõlves muidugi lugesin oma kodu raamatuid mitu korda. Esiteks siis polnud poodidest lihtsalt uusi lastekaid saada ja teiseks- no need olid mul tõesti suured lemmikud, tekst ammu peas, aga ikka tahtsin korduvalt peategelaseks tagasi.
Paar päeva tagasi oli mu uus lemmik Saale Väester. Kui ma aasta tagasi tema eelmist raamatut "Miks me läbi ei saa?" lugesin, siis oli tunne, et ta on mu akna taga piilumas käinud. No nii sarnased inimesed ja olukorrad ja lausutud laused olid et! Ja uues raamatus "Mõtle positiivselt!" on jälle nagu tegelasi mu lapsepõlvest! Pealkirjad on raamatutel nagu eneseabiõpikuil, kuid need on siiski romaanid. Soovitan väga lugeda! Eriti neil, kes tunnevad, et nende elus on midagi valesti.
Me ei mõtle eriti, et tegelikult on samasuguseid nirusid olukordi ja pingeidtekitavaid inimesi küll ja veel, igaühe elus. Alati tundub, et just minul on praegu kõik halvasti ja kuidas küll teised kõik nii õnnelikud ja edukad ja kaunid saavad olla. Paberil kirjapandut lugedes tuleb äratundmine, hakkab kergem ja meel hakkab väljapääse otsima.
Nädalavahetusel lugesin ühe jutiga läbi Ketlin Priilinnu "Bertrande". No nii kahju oli sellest perest seal raamatus! Olen tema raamatuid ennegi lugenud ja noortele lugejatele laenutamiseks soovitanud. Eluline sisu ja alati lugemakutsuv välimus. (Paljud valivadki lugemiseks raamatuid välimuse järgi).
Kaks järjest loetud head raamatut. Väga erinevad autorid oma sõnakasutuselt, üks selline hästi seletav ja õpetav, teine voolav ja läbilõhki ilukirjanduslik.
Viimasel ajal on trükist tulnud hulganisti raamatuid tänapäeva elust. Et kui loed, siis nagu iseendast. Kõik on nii tuttav ja arusaadav, samamoodi probleemirikas ning natuke masendav nagu meie kõigi elugi. Peategelased rabelevad oma suhete- ja probleemipundarde käes. Samapalju tuleb trükist mälestusi ja elulugusid. Lugemist igale vanusele!

Kiire-kiire-kiire...

Panin omale eile töölt minnes nimekirja arvuti ette, mida kõik täna ära plaanisin teha. 5 asja. Noh ja arvate, et olen siis jõudnud ka või? Esimesed kolm olid pisiasjad, need olen nimekirjast maha suutnud tõmmata ja ära teha, aga viimased on töömahukamad. Kell on juba kaks saamas ja ma pole neid veel puutunudki!!!
Juba kolmandat reedet käib pidevalt uks kinni-lahti-kinni-lahti-kinni-lahti. Pidevalt istub ruumis keegi kas ninapidi arvutis või loeb laua taga lehti. Pidevalt pean süvenema mingi teema otsimisse. Pidevalt jätan laualoleva töölõigukesekese pooleli.
Einoh, praegu ajab juba naerma, et nii tühise asja peale kaeblema kukkusin. Lihtsalt kõike oli korraga ja liiga palju ja ilma mingi vaheta ja tunde järjest.
Juba nagu poes kassapidajal. Au selle ameti pidajaile! Mõni neist on vahel nii tore et! Suudab võhivõõrale (st mulle siis) kena soovi öelda.
Aga tegelikult olen muidugi õnnelik, kui palju rahvast käib. Hoopis kurvem oleks ju kui ei käidaks.
Mul on hea meel, et siiani pole kahe inimese plaan- RK tühja koolimajja üle kolida- läbi läinud. Mida siis küll kõik mitusada siitkandi inimest teeks? Sinna nad iialgi marssima ei hakkaks! RK olgu ikka seal, kus enamus kasutajaid kohe läheduses elab, mitte paari majaga külas, kus keegi kunagi suurt lugemas pole käinud ega päeval kodudeski.
Endiselt olen rõõmus noorte üle, kes nüüd lugema on hakanud, sellest kirjutasin kunagi eelmisel kuul.
Just lubasin kurvalt ühele neiule, et pean tulema talle õhtul koju õe ammu toomata raamatu järgi, kahe minuti pärast oli ta raamatuga siin. Jälle tore!

Näitus kaugel

Mõned külastajad on märganud, et ukse kõrval asuvad riiulipealsed on tühjad.
Saatsin suurema osa oma salvrätitehnikas kaunistatud asjadest (pudelid-vaasid-küünlad-kivid-plaadid) Tamsalusse.
http://www.tamsalu.ee/est/index.php?part=news&id=341
Natuke nässuläinud, mida siiski kahju ära visata, on pagendatud RK-s ühte nurka.

Parim päev...

Täna on üle hulga aja parim päev. Akna taga ladistab lausvihma, mina aga istun peaaegu soojas ruumis. Tõsi ikkagi soojalt sissepakituna, sest siin nagu ei tahakski kunagi soojaks minna!?

Ja kolme tunni jooksul on käinud täpselt üksainus külastaja!!! Ajalooline esmaspäev. :))) Tavaliselt on esmaspäevad rahvarohkeimad.

Ja uskuge või mitte, aga mõnikord on raamatukogutöötajad õnnelikud, kui neil mitte keegi tükk aega uksest sisse ei astu. St, et saab marurahulikult oma igapäevatööd teha. Ei pea midagi pooleli jätma, millesse oled süvenenud.

Nii, ära sõnusin, just tuli tänane teine. Ei tohi kekata midagi!

Sukeldun pikendamisse, tagastamisse, otsingusse ja laenutamisse.

Virnad? Hunnikud? Riidad? Kuidas oleks viisakam öelda?

Täna on mul tegemist järjekordselt suurte hunnikutega. Töölaud on kaetud nädala jooksul tagasitoodud raamatute kirju "vaibaga", mis kõik vajavad ruttu riiulisse tagasipanekut.
Oi, see on üks igav töölõik! Aga kui laud jälle tühi, on hea tunne. Kuni uute hunnikuteni... :)))
Sel nädalal käis ka rohkem inimesi, kui tavaliselt- eelvalijad, peolised.
Ükski raamat ei kõnni ise riiulisse tagasi!:))) Ja riiulis on igal raamatul oma koht. Just nende kahe teise vahel, kust ta välja võetakse, peab ta ka tagasi olema. See on sama, nagu minul ja sinul ja temal on oma kodu ja aadress.
Raamatu sisse tiitellehe pöördele ning tagakaanele on aadress ka märgitud. Ja vaat just selle märgistuse järgi pannaksegi raamat õigesse riiulisse õigele kohale, et järgmise küsija korral ta sealt ka leitav oleks. (Srry, et selline titejutt, aga umbes selle sisuga juttu olen kogu oma töötamise aja rääkinud algklassidele, kui õpetajad on neid raamatukoguga tutvuma toonud).
Ma olen kaks suve olnud püstihädas kahe omaküla piigaga, kes tahavad hirmsasti raamatukogutädi mängida. Ja siis võtavad riiulitest raamatuid välja, aga tagasi sutsavad kuhu juhtub!:(((
Sageli mõni täiskasvanugi uurib mingit teemat ja samamoodi võtab ja sutsab.
Mitu korda olen kindel olnud, et lugeja poolt küsitav raamat lihtsalt peab momendil kogus olemas olema, sest seda pole tükk aega keegi laenutanud. Noh, aga riiulis teda omal kohal ei ole!!!
Raamatutahtja vaatab, et lahmib see töötaja seal riiulite juures, ei tea kas on õige poolpime, totu või lihtsalt ei leia midagi üles.:)))
Kui mul on mitu inimest korraga teenindada, ei jõua ju jälgida kedagi. Ja oleks ka imelik, kui käin ja jõllitan. Inimesel peab siin ikka mugav, kodune ja privaatne olema. Las mõtiskleb ja uurib. Kelle jaoks siis raamatud tellitud on?! Mitte selleks et "oi, ärge midagi puutuge, mul raske tagasi panna"!;)))
Kolmapäeval sain nn positiivset tagasisidet. Kaugemast külast harvakäiv proua küsis ühte uut ja tarka raamatut, mida mul pole ega tule. Kahjuks ühe inimese lugemissoovi pärast ei saa sageli mitutsadat krooni hakkama panna. Kõike ei saa tellida, mis trükist ilmub ja pakkusin, et toon talle raamatu ehk mõnest suuremast kogust. Ning et tellimisvaliku teen olemasoleva raha ja rohkemaarvuliste lugemissoovide järgi. Tema ütles, et on raamatuvalikuga raamatukogus väga rahul ja leiab siit alati huvitavat lugemiseks.

Jalgupidi hunnikus; sari ja india teest lõhnav maja...

Täna hommikul tööle tulles ootasid mind ukse ees kogu küla puude lehed. :)))
Maha kukkunud eilse tormiga. Imelikul kombel neid mujal maja ümbruses ja sõidutee peal polnud.
Tihe märg hunnik just raamatukogu juures! Kukkusin siis õueharjaga ruttu vehkima.
Eilne ilm oli ikka tõeliselt tormine! Majakatusel oleks nagu hiphopparid tantsinud ja sageli oli tunne, et majast sõidaks justkui mööda tankirood või puukoormaga vagunid.
Õues lendles, tuhises, mürises, kolises, undas, vilistas, mühises keski või miski. Puud kummardusid kollektiivselt kellelegi aupaklikult iga paari minuti järel...
Vaesed inimesed, kes kõik Sindi bussilt koolist, töölt vm kilomeetreid jalgsi koju tulema pidid!
Mitu x tegi RK ruumis asuv maja server imelikku häält ja lambid nagu oleks võbelenud, voolu õnneks ära ikka ei läinud.
Kolm päeva oli RK-s tööl valmiskomisjon ja käis äge eelvalimine. "Äge" on muidugi minuvanuste sõnakõlks, aga tegelikult käis ka tublisti rohkem rahvast, kui eelmistel kordadel. Eks komisjonil on siis pühapäeval kergem ja tulijad jagunevad päeva peale ära.

Eakate peoga jäid kohalkäinud väga rahule. Kella viieks olid vabaka toolid-diivanid istujaid täis. Marju (valla sotsiaaltöötaja), mina, Ege (vabaka töötaja) ja esinejaks kutsutud lasteaia muusikaõpetaja Nelli olime ruumi ette valmistanud ning laua katnud. Kehakinnituseks olid Sauga Õie tehtud ülimaitsvad võileivatort ja kringel. Avasõnad lausus vallavanem Vello Tiidermann.

Natuke pabistasin, et kas inimesed peavad pika õhtu vastu. Tavaliselt, kui kellegi naisseltsi esinema kutsun, on esimese tunni lõpuks juba omavahelist vaikset jutukõma kuulda.

Nelli pakkus kõigepealt india teed ja lasi meil ära arvata selle koostist. No oli nagu kaneeli maitset, aga ka mingite taimede lõhn... Väljanägemine, nagu piimaga kohvil. Kõik proovisid ja vastumeelne ei olnud võõras jook kellelegi. Üsna varsti hakkas ruum "india" järgi lõhnama :)))
Ka kommid ja halvaa olid teistmoodi maitse ja aroomiga. Nelli tutvustas end, sest siinpoolsest vallaotsast on temaga kokku puutunud vaid need, kelle lapsed lasteaias on käinud. Ta isegi laulis meile! Laulu, mille sõnad teda eluteel on saatnud.

Põnev oli kuulata tema Indiasse sattumise lugu, sealseid kombeid, huvitavaid inimesi, elulaadi, näha kaasatoodud asju, vaadata sari ümber enda "mässimist".

Poole seitsmest jõudis kohale Ants Lopsik koos oma tantsulastega, mõned juba aastaid tantsinud, teised alles algajad. Kenasti tantsisid ja tublid olid kõik! Marju andis valla poolt lastele tänuks kommikarbid. Mõtlen, et neid lapsi võiks rohkemgi vallaüritustele esinema kutsuda. Kenad soengud, tantsuriided, jalga kõpsuma panev muusika.

Mina, paadunud laintantsija, unustasin kohati end ja jalad hakkasid samme kaasa tegema.


Õhtu jätkus Nelli muljetega, ta näitas jutule juurde filmi Sai Babast. No isegi nii hilja ei hakanud keegi nihelema ega koju kippuma, tähendab esineja oli hea- vahetu ning rääkis südamest.