Lemmikluuletus=lemmiklaul

Sain auväärse tiitli!
Aitäh!









Kolleegid keskkogust kinkisid mulle Leelo Tungla mahuka luulekogu.
Tegin selle lahti ja ennäe- kohe esimesel lehel mu eluaegne lemmikluuletus! Kunagi ammu ka lauluks tehtud ja paljukuuldud. Tõsi, praeguseks rämemuusikana ära leierdatud. Ümisesin seda isegi terve eelmine aasta. "Üle vainude valendab aur..."
Otsustasin, et loen igal hommikul ühe luuletuse ja las see jääb siis mind terve päeva saatma. Nii, nagu head shokolaadi naudid tükikaupa, sest allakugistamine rikuks kõik ilusa.
Ning veel- pole võimatu, et mõni kaunite lillede kinkijatest saab oma lille kunagi hiljem minult tagasi- liivakaardina. :)
Siit edasi tuleb pähe mõte, et igaühel meist, raamatukogude töötajatest, on mõni omapärane oskus igapäevatööle lisaks. Teisel tiitlisaanul, Ilmel, nt on rohelised näpud. Piia Saugast on osav küpsetaja- tal oli siinkäies kaasas imehea sibulapirukas (vt pilti). Koolitustel ja sõitudel omavahel rääkides selgub, et keegi on kõva aednik, teine koduloolane või külaliigutaja, kolmas käsitöö- või kunstitegija. No ei teagi igavaid ametikaaslasi!




Üks suur üllatus väärib veel äramainimist!
Oktoobrikuisele valla õpetajate päevale kutsuti sel aastal peale haridusasutuste ka teiste valla allasutuste töötajad, kes noorte ja lastega tegelevad. St siis Piia ja mina, Ege ja Ivika. Ja kõiki meid peeti meeles lillede ja tänukirjadega. Igaühel omamoodi tekst, millega tunnustati just tema tegevust.