Arutasime just äsja raamatukogus käinud vallavanema, humanitaarnõuniku ja ühe lugejaga, kaua ma juba siin Urgel olen töötanud. Ja tuligi välja, et veebruaris oli saanud 25 aastat täis!
1984. aasta veebruariks oli sovhoos lõpetanud tublisti üle aasta kestnud kolme raamatukogutoa remondi. Ja mina sain esimese OMA töökoha.
Enne seda istusin linnas poolteist aastat maakonna keskraamatukogus klapplaua taga ja töötlesin uusi raamatuid. Ikka nii, et 70-90 ühesugust raamatut, igale eraldi tööks vajalikud märked, templid jms kaanele ja raamatusse. Siis tõstsin raamatu vastava raamatukogu riiulisse. Neid oli vanasti meil maakonnas 45, praegu on vähemaks jäänud. Ja siis mõni päev kirjutasin kataloogikaarte, 2 või 3 tk iga raamatu kohta igale raamatukogule, so siis kuskil 140-180 tk.
Igati vajalikud tööd. Ja algajale just parajad ametiga harjumiseks.
Meie amet on üks vähestest, kuhu inimene terveks eluks peatuma jääb... Palk pole kunagi suur olnud, ei tea, mis meid küll kinni hoiab?! Minu eelkäijagi oli pikalt siin tööl- noorusest pensipõlveni. Loodan, et sama saatus tabab mindki.:) Moorik ma vist juba olen, koorikuks on aega veel saada. Uudistes räägiti pensioniea alguse pikendamisest...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Liivia, miks sa oma lugejaile ei maini, et Sinu 25 aastat raamatukogus sel aastal ka väärikalt märgitud sai? Ei tasu olla liig tagasihoidlik ;). Kes aru ei saa, klikake lingil: http://www.pkr.ee/130.0.html
VastaKustutaKui koer ise oma saba ei kergita, teevad seda vähemalt teisedki. ;D
VastaKustutaPalju õnne, Liivia!