Maha kukkunud eilse tormiga. Imelikul kombel neid mujal maja ümbruses ja sõidutee peal polnud.
Tihe märg hunnik just raamatukogu juures! Kukkusin siis õueharjaga ruttu vehkima.
Eilne ilm oli ikka tõeliselt tormine! Majakatusel oleks nagu hiphopparid tantsinud ja sageli oli tunne, et majast sõidaks justkui mööda tankirood või puukoormaga vagunid.
Õues lendles, tuhises, mürises, kolises, undas, vilistas, mühises keski või miski. Puud kummardusid kollektiivselt kellelegi aupaklikult iga paari minuti järel...
Vaesed inimesed, kes kõik Sindi bussilt koolist, töölt vm kilomeetreid jalgsi koju tulema pidid!
Mitu x tegi RK ruumis asuv maja server imelikku häält ja lambid nagu oleks võbelenud, voolu õnneks ära ikka ei läinud.
Kolm päeva oli RK-s tööl valmiskomisjon ja käis äge eelvalimine. "Äge" on muidugi minuvanuste sõnakõlks, aga tegelikult käis ka tublisti rohkem rahvast, kui eelmistel kordadel. Eks komisjonil on siis pühapäeval kergem ja tulijad jagunevad päeva peale ära.
Eakate peoga jäid kohalkäinud väga rahule. Kella viieks olid vabaka toolid-diivanid istujaid täis. Marju (valla sotsiaaltöötaja), mina, Ege (vabaka töötaja) ja esinejaks kutsutud lasteaia muusikaõpetaja Nelli olime ruumi ette valmistanud ning laua katnud. Kehakinnituseks olid Sauga Õie tehtud ülimaitsvad võileivatort ja kringel. Avasõnad lausus vallavanem Vello Tiidermann.
Natuke pabistasin, et kas inimesed peavad pika õhtu vastu. Tavaliselt, kui kellegi naisseltsi esinema kutsun, on esimese tunni lõpuks juba omavahelist vaikset jutukõma kuulda.
Nelli pakkus kõigepealt india teed ja lasi meil ära arvata selle koostist. No oli nagu kaneeli maitset, aga ka mingite taimede lõhn... Väljanägemine, nagu piimaga kohvil. Kõik proovisid ja vastumeelne ei olnud võõras jook kellelegi. Üsna varsti hakkas ruum "india" järgi lõhnama :)))
Ka kommid ja halvaa olid teistmoodi maitse ja aroomiga. Nelli tutvustas end, sest siinpoolsest vallaotsast on temaga kokku puutunud vaid need, kelle lapsed lasteaias on käinud. Ta isegi laulis meile! Laulu, mille sõnad teda eluteel on saatnud.
Põnev oli kuulata tema Indiasse sattumise lugu, sealseid kombeid, huvitavaid inimesi, elulaadi, näha kaasatoodud asju, vaadata sari ümber enda "mässimist".
Poole seitsmest jõudis kohale Ants Lopsik koos oma tantsulastega, mõned juba aastaid tantsinud, teised alles algajad. Kenasti tantsisid ja tublid olid kõik! Marju andis valla poolt lastele tänuks kommikarbid. Mõtlen, et neid lapsi võiks rohkemgi vallaüritustele esinema kutsuda. Kenad soengud, tantsuriided, jalga kõpsuma panev muusika.
Mina, paadunud laintantsija, unustasin kohati end ja jalad hakkasid samme kaasa tegema.
Õhtu jätkus Nelli muljetega, ta näitas jutule juurde filmi Sai Babast. No isegi nii hilja ei hakanud keegi nihelema ega koju kippuma, tähendab esineja oli hea- vahetu ning rääkis südamest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar