Panin omale eile töölt minnes nimekirja arvuti ette, mida kõik täna ära plaanisin teha. 5 asja. Noh ja arvate, et olen siis jõudnud ka või? Esimesed kolm olid pisiasjad, need olen nimekirjast maha suutnud tõmmata ja ära teha, aga viimased on töömahukamad. Kell on juba kaks saamas ja ma pole neid veel puutunudki!!!
Juba kolmandat reedet käib pidevalt uks kinni-lahti-kinni-lahti-kinni-lahti. Pidevalt istub ruumis keegi kas ninapidi arvutis või loeb laua taga lehti. Pidevalt pean süvenema mingi teema otsimisse. Pidevalt jätan laualoleva töölõigukesekese pooleli.
Einoh, praegu ajab juba naerma, et nii tühise asja peale kaeblema kukkusin. Lihtsalt kõike oli korraga ja liiga palju ja ilma mingi vaheta ja tunde järjest.
Juba nagu poes kassapidajal. Au selle ameti pidajaile! Mõni neist on vahel nii tore et! Suudab võhivõõrale (st mulle siis) kena soovi öelda.
Aga tegelikult olen muidugi õnnelik, kui palju rahvast käib. Hoopis kurvem oleks ju kui ei käidaks.
Mul on hea meel, et siiani pole kahe inimese plaan- RK tühja koolimajja üle kolida- läbi läinud. Mida siis küll kõik mitusada siitkandi inimest teeks? Sinna nad iialgi marssima ei hakkaks! RK olgu ikka seal, kus enamus kasutajaid kohe läheduses elab, mitte paari majaga külas, kus keegi kunagi suurt lugemas pole käinud ega päeval kodudeski.
Endiselt olen rõõmus noorte üle, kes nüüd lugema on hakanud, sellest kirjutasin kunagi eelmisel kuul.
Just lubasin kurvalt ühele neiule, et pean tulema talle õhtul koju õe ammu toomata raamatu järgi, kahe minuti pärast oli ta raamatuga siin. Jälle tore!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar