Eestikad

Viimased loetud raamatud on juhtunud mul olema meie oma autorite sulest. Praegu nagu ei tahagi ühtegi välismaiste probleemide ja tegelasnimedega raamatut kätte võtta.
Viimases raamatupakis oli "Katriin!"-i järg "Kevin". Lugesin esimese raamatu ka läbi ja praegu olen teise juures pooleli.
Esimene mulje oli, et selle kirjutaja peab küll väga noor olema. Üheltpoolt sisu ja tegevustik, teiseltpoolt hästi lihtne sõnakasutus ja palju otsest kõnet. Uurisin netist ja nii ongi. Anette-Marlen Ott on üks huvitav noor inimene. Algatanud heategevusprojekti kodutute loomade heaks. Teda on tunnustatud Avatud Eesti Fondi poolt ning ta on saanud presidendilt riikliku autasu vabariigi aastapäeval. Praegu peaks ta olema alles gümnaasiumi-ealine.
Need kaks siiani ilmunud raamatut peaksid noortele vägagi mõistetavad olema. Ütleksin, et Kevini-raamatu juures on tunda, et autor on vahepeal mitu aastat vanemaks saanud. Tuli selline vallatu mõte just pähe, et kui pisivennast kolmas osa kirjutada, võiks see olla päris naljakas. 14- ja 17-aastane on autor ise just alles olnud, aga kuidas oma pere elu kirjeldaks lasteaiaealine?