Tagasi titaks

Just selline soov tuli, kui uusi raamatuid arvutisse lüües sirvisin läbi Leelo Tungla ja Ilon Wiklandi ühise raamatu "Jõuluajal juhtuvadki imed".
Kujutan ette, et vanaema, keda mul kunagi polnud, aga sõpradel kõigil olid pannkoogimaavanaemad, noh et see vanaema loeb mulle, lapsele, sellest raamatust igal õhtul ette...
Nagu kõik tolleaegsed, pidi ema mu juba kahekuuselt sõime viima, et anda oma panus nõukogude riigi edukaks kestmiseks ja edasiviimiseks kommunismi poole.
Sõimes-lasteaias oli alati kord majas ja lapsed reas. Ei mingit hellitamist, kallistamist ega nunnutamist kusagil!
Miks mulle see raamat siis lapsepõlvega seostus?
Ega ma ei mäleta enam, kas keegi mulle väiksena üldse luges raamatuid ette või mitte. Küllap seda lasteaias ja sõimes ikka tehti. Kodus mäletan end ise pidevalt aina lugemas, lemmikautoriks Lindgren. Ja nüüd vaatavad mulle sellest raamatust vastu justnagu Liisad ja Väikevennad, Annikad ja Tommid. Või vähemalt nendesarnaste nägudega lapsed. Võite vaielda, kui tahate, aga lk 30 on Liisa, mis Liisa, punases kleidis tantsimas... Ka Sammeli jookseb paaril lehel ringi. Ning 64-l lehel vaatab täielik Väikevend pühalikult küünalt...
Ja veel üks tuttav tunne tuleb lk 83 laulvaid lapsi vaadates. Kunagi 90-ndatel käis Ilon Wikland Pärnus koos Rootsi Luciadega. Siis ma nägingi rongkäigus esimest korda elus Luciasid ja ühel neist küünaldega krooni peas. Meil oli see siis tundmatu komme. Olin sellel kohtumisel ainuke Pärnumaa ramsitädi. Ja rääkisime ka temaga pikalt laste lugemisest tänapäeval.

Oma lastele olen küll kuhjade viisi raamatuid ette lugenud ja nad kõik on ka õnneks lugejad-tüübid, tõsi- üks vähem kui teised.
Ka lapselapsega vaatame-loeme alati. Tal on juba vanaema juures oma lemmikud tekkinud. Küll me temaga ka kunagi Pipide-Liisade avastamise juurde jõuame!