Appi, jälle meist!

Mulle meeldib sari "Tänapäeva romaan"
Kusagil detsembri algul lugesin läbi Tii Hell`i "Homme".
Lugema hakates oli kerge kõhelus turja taga- järjekordne raamat, kus peategelaseks raamatukogutöötaja. Millegipärast ja kohutavalt kahju, et raamatukirjutajad kirjutavad meie tööst oma stampettekujutuse järgi, mis nad on saanud laenutajana kogudes käies. Umbes et meil on igav ja me loeme selle igavuse peletamiseks töö ajal kuhjade viisi tarku raamatuid. Ja kui siis keegi tuleb, oleme kas üliõnnelikud- ohh, ometi saab ka juttu ajada või siis hoopis pahased segamise pärast.
Lk 21 istub nt peategelane Emma laua taga ja loeb ajaloolist romaani sellise õhinaga, et EI märkagi sissetulevat külastajat. Hämmastav süvenemisvõime teenindusvalmil töötajal?!
Proua Hell arvab veel, et me võime igal ajal töölt lihtsalt minema jalutada, jättes uksed lukust lahti ja maja-kallid raamatud-arvutid-jne-jne valveta.
Nii näiteks läheb Emma lk 78 töölt ära, jättes terve esimese korruse valveta, kuna õhtul tulevad külalised!!! - "...küll Roosi su varem ära laseb..." ja - "...ma kirjutan Roosile kirja, ta läks üles lasteosakonda."
Isegi mina ei jäta oma pisikest kogu hetkekski ripakile!!! Ma ju vastutan kogu sisustuse ja raamatute eest! Ja (raamatu)vargaid võib leiduda nii maal kui linnas.
Vastuolu on ka selles, et väikeses linnas, kus tegevus toimub, on esinduslik neljakorruseline raamatukogu-ja kahe töötajaga?! Kaks korrust nina peale või, mõlemis pead KORRAGA suutma inimesi teenindada :)))
Veel vestlevad Emmad-Roosid omavahel lk 17: "Kas meile uusi LIIKMEID ka on tulnud? Ehk on mõeldud ikka uusi lugejaid/kasutajaid? Spordiklubidel on liikmed! :0)
No väga vilets raamat nüüd ka pole. Tänapäevane elu, nagu ta meil on, perepetmisi täis. Ime ainult, et väikekohas midagi avalikuks ei tule...
Esimene peatükk oli väga igav, alates teisest oleks nagu uus inimene edasi kirjutanud, muutus paremaks.