Kindlad mutid

On kaks mutti, kelle peale võib ALATI kindel olla.

Ei ma ei hakka kiitma oma sõpru, ehkki vähemalt kaks neist on jah sellised, kes alati appi tormaks ja ülejäänud kaks on kaugel ning aitavad kirja teel.

Mõtlesin hoopis prouasid või preilisid Sandra Brown`i ja Nora Roberts`it. Kui ikka on ette teada, et mingi raske päev või eluperiood tuleb üle elada, võtad aga braunid-robertsid kätte ja kukud lugema, kohe hakkab kergem. Kergem sellepärast, et nad oskavad väga põnevaks oma tegevuse ajada. Ei saa enne pooleli jätta, kui raamat läbi. Mind on nad alati aidanud.
Eks see ole minu poolt nüüd samasugune ülestunnistus, nagu kunagi ammu siis, kui Kroonika ilmuma hakkas ja kõik ramsitädid fuitasid, et kollane ja kõmu ja tibidele mõeldud jms, aga ise tellisid küll ja isegi lugesid salaja!
Ei söandanud minagi tookord kõva häälega tunnistada, et mul on Kroonika siia tellitud ja palju pisikesi seebikaid ja... Olid nood kõik ju tookord põlastusväärsed!
Lausa naerma ajab praegu, kuidas me poosetasime! Nii tühine teema, aga haibiti kõvasti üles.
Igatahes elasin ma sandrakese abil üle üksildase nädalavahetuse, kui lapsed kodust ära olid. Püüdsin küll muudkui koduseid töid teha, käisin sihitult üksi mööda korterit ringi, samas unustasin, mida teha tahtsin. Mõtte viis muredelt ära ikkagi raamat. Mis siis et selline, mida ma täna juba suurt ei mäletagi enam...