Vahel on nii, et mõne suure probleemi pärast lihtsalt enam ei jõua kogu aeg muretseda.
Näiteks nagu see, et lapsed koolibussi oodates hommikuti lahtise lume raamatukogu trepil nii kinni tallavad, et see ka peale tugevat pühkimist krobelisel pinnal mügarikena jääb. Mille otsas loomulikult nad ise ja ka vanemad inimesed võivad libiseda ja komistada. Mille pärast mina loomulikult kogu aeg pabistan. Aastaid olen sellepärast käinud hilisõhtul ja varahommikul treppi pühkimas ja klibu peale viskamas, mis hiljem jalatsitega kaasa tulles kenasti linoleumi kriibib...
Teine mure on läbi aasta olnud õli- jms autotegevuse loigud maja ees, mis mõlemi asutuse parkivatest külastajatest maha jääb. Ka see imbub jalatsitelt linoleumi.
Täielik õudus on aga suuremad koosolekud ja valimised - iga korraga läheb põrand aina pruunimaks ja ei aita ei eelnev vahatamine ega ajal- ja järelkoristus.
Tegelikult on mul hea meel, et siin palju rahvast käib ja et ruumis mitmesugused erinevad üritused toimuvad. See rõõm kaalub üles ka 100 ruudu aeganõudva kuid vähe kasu toova hooldamise...
Aga- talv jõudis lõpuks kohale! Just tõi üks lugeja omatehtud piparkooke. Ja täna varahommikul tantsisid Urge-Kilksama teel pimedas autotulede valgel tõelised lumehaldjad......
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar