Paar kuud tagasi lugesin Ketlin Priilinnu (südamlikku, kui nii võib kriminullilaadse kohta öelda) lapsekadumise lugu "Bertrande". No eks Ketlin on juba "vana kala" ka. St et oskab erinevatel teemadel haaravalt kirjutada, nii et loed ja kahju on lõpetades raamatust lahkuda. Tegelased lihtsalt saavad omaks, nagu sugulased või naabrid.
Ka Aivar Lembitu "Rong"is kaob laps. Aga lugedes ma oleksin mitu korda tahtnud autoril rinnust kinni võtta ja ta üles raputada. Kuule, mees, mitte ükski ema ei ole NII ükskõikne ja tuim, kui tal LAPS ära kaob!!! Tavaliselt on emad paanikas ja rabelevad meeletult, võtavad igast niidist kinni, küsivad abi, mitte ei istu tuimalt kodus, et oh jah, ma olen harjunud juba, et ta paar kuud tagasi kaduma läks. :(((
Tundub nagu eakama inimese lauseehitus. Mõned sõnad on ka, mida me enam praegu ei kasuta.
(Natuke meenutab kirjutamise stiil võib-olla Milvi Lembet. Puuduvad ainult targad elumõtted, mida Lembe hästi tihedalt tegevusejutu ja dialoogide vahele torkab.)
Vägisi punnitasin selle rongiraamatu lõpuni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Ahhoi ;))
VastaKustutaSa oled tubli, et suudad selliseid "kirjatükke" üldse lugeda!! Ma ei ostagi neid ;))
Puhas raha raiskamine ja tulevikku vaadates, need ka unustatakse ...
Rõõmsat aastalõppu!
Veel kord suured tänud positiivsete sõnade eest :) Seesugused arvamused tiivustavad ikka edasi kirjutama...
VastaKustuta