reede, 9. oktoober 2009

Mitu nädalat hoogtööd


Eile käis üks noor naine raamatukogus ning peale raamatu küsimist ja RVL-i (raamatukogude vaheline laenutus) kohta uurimist küsis, miks oktoobris külauudiseid blogis pole. No pole jõudnud!
Raamatukogus käinud kolleegid arvasid, et osa raamatuid tuleks maha kanda. Tõsi jah, riiulid olidki liiga pungil täis. Paar aastat tagasi, kui mahakandmisakti tegin, ütles üks teine kolleeg lohutuseks, et ega maaraamatukogud pole arhiivid, et kõike säilitada. Seni olin maha kandnud ikka hästi ettevaatlikult. Et klassika ja eesti kirjandus peaks alles olema. Nüüd tegin südame kivikõvaks ja hakkasin aga ühest ruumi otsast pihta ja mitme nädala pärast teises otsas lõpetasin. Koridori kerkisid raamatumäed. Osad mitteväärtuslikud viisin kohe konteinerisse, no ikka sellised, millel pole kõvasid kaani, nagu sinna panna tohib. Teiste puhul lootsin, et ehk mõni viib midagigi omale koju lugemiseks. Kahju oleks ju, kui raamatutega ahju tuld hakatataks! Töötasin kärmelt nagu liinitööline. Aga tunne oli nagu mõrtsukal! Lisaks pidin iga päev kuulama külastajate ohkeid, et oi, „Spartacus“(mul 3 eksemplari, üks maha), oi, „Miki Hiired“ (10 aastakäiku jätsin riiulisse ikka alles), oi, Balzac, Tšehhov (kandsin maha nende artiklid, näidendid ja publitsistika). Jne- kõigi noorepõlveraamatud ja nostalgitsemine. Teisel nädalal enam ei mõjunud. Tunne oli hea, nagu suurpuhastuse ajal.
Tuli meelde poemajja kolimine... Olen iga päev õnnelik oma ilusa suure ruumi üle. Niiiiiiiipalju vaeva sain näha seda sisustades!

Mõnelpool on vallaametnikud uusi RK-de ruume sisustanud ja mõni kolleeg on kõik ise otsinud. Mul vedas tegelikult ikka väga! Ehitusmehed käisid vanas kogus ja lasid mul näidiste hulgast valida kõik seinad ja põrandad, nii materjalid kui värvid!
Ja siis algas mööbli otsimine. Ikka et oleks odavam ja saaks rohkem. Vallale läks kogu ehitus ja sisustus ikka tublisti maksma. Tolleaegne vallavanem Vello Tiidermann ütles, et kui teeme, siis ikka korraliku maja. Riiulid tegi ja kinnitas seintele oma valla firma Sauga Maaehitus minu antud mõõtude järgi. Kahes variandis, lastele madalamad. Kenad naturaalse puidu värvi. Olen nendega väga rahul!!! Riiulite ja seinte-põranda värvi järgi otsisin lauad ning laenutusleti. Ribakardinad valisin ka riiulitega sama värvi. Mõtlesin, et raamatud on kirjud, olgu siis ruumis paar põhivärvi, et omal ja külastajatel silm ei väsiks. Kasutatud mööbli poest leidsin peaaegu uue diivanikomplekti, hiljem punnisin ühes uues mööblipoes, et soovin just sama värvi pruune toole tellida, toogu oma kunstnahk kust tahavad kohale. Toolid tehtigi Tallinnas valmis. Diivanitega sama värvi.

Kõik see nõudis mitu kuud eeltööd ja ootamist, kuni kaup kohale jõuab. Ära käisime oma perega kõike ise toomas ja ekskaasa koos pojaga panid mööblit kokku.
Algusest peale oli mul mõte, et riiulid oleksid kõrvuti seinte ääres ja üheteemaline kirjandus jookseks loogiliselt järjest, mitte ei jätkuks kuskil nurga taga järgmises riiulireas. Meie ise jah teame oma liigitussüsteemi, aga külastaja ei peagi teadma, mis millele järgneb. Tema tahab üheteemalisi raamatuid koos näha. Hea, et kogu ruum on mul silma all ja lugejal mingigi hirm näppamise ees. Ma ju näen kogu aeg, mis ta teeb! Vanas kogus olid paaririiulised read ja noored neiud nagistasid kogu aeg ajakirjadest lauljate pilte välja lõigata, kadus ka kohustuslikku kirjandust.

Loopisin veel välja vana kataloogikapi. Kogu fondi sisestasin paari aasta jooksul raamatukoguprogrammi ja kataloogikaartidelt abi otsimise järgi pole enam vajadust. Kapp oli küll hiigelraske, aga poja abiga sai see minema veetud. Nii kahju oli kaarte ära visata! Milline suur töö sai nendega aastakümneid nähtud! (See amet õpetab vähemalt tähestiku une pealt selgeks). Iga raamatu kohta oli vanasti vähemalt 2 kataloogikaarti, üks autori ja teine sisu järgi tähestikuliselt karpides, mõne kohta veel täiendkirje. No ja raamatuid on kogudes ju tuhandeid! Õigesse kohta sättis kaardid muidugi RKtöötaja.

Laudi-toole sättisin mitut moodi ümber, aga ei jäänud ühegi variandiga rahule. Enne olid kõik kolm lauda eraldi. Eesti inimene teatavasti tahab olla ruumimeeter teisest inimesest eemal. Ees istuvad tavaliselt lehelugejad, igaüks ise laua taga ja tagapool lapsed kas vaatavad suuri raamatuid või mängivad lauamänge, kui neid rohkem koos on. Nüüd aga on lauad koos. Vaatan, kas harjutakse.

Praegu pean sukelduma veel kaua-kaua mahakandmisaktidesse. Kõik see mitu tuhat tuleb ju aktidesse kanda, RK programmist ja veel ka inventariraamatutest maha kanda.

Vägisi tuleb vahel meelde ühe Tammiste tuttava aastaid tagasi lausutud sõnad: "Küll sinul on ikka hea töökoht, midagi siin teha pole, sa saad ju töö ajal lastele supi ka valmis keeta!"
No tule taevas appi- kes siis uusi raamatuid tellib, kes neid töötleb ja RKprogrammi salvestab, kes vanu parandab, kes ruumi koristab, kes igatsugu akte jmt teeb, kes iga päev laste järelt liiva pühib ja kommipabereid koristab, kes kõik inimeste mured ära kuulab, kes otsib neile abi vallast vm, kes..., kes... kes... Ma ei jõua tavaliselt lehtigi töö ajal läbi lugeda, tassin koju ja hommikusöögi ajal alles sirvin läbi. Või loen korraga nädalavahetusel kogu nädala kraami läbi. Vanad uudised;)
Samamoodi võib öelda ka poemüüja kohta, et ah, mis tal seal teha, istub ja ootab ostjaid, aga tema ju ka teeb eel- ja järeltöid- mõtleb läbi, mida ostetaks, tellib, pakib, sätib riiulile, teeb hinnasilte. Igas töös on midagi, mida selle mittetegija ei näe ega tea.

Ja külauudiseid täna ikkagi ei jõua;(((

2 kommentaari:

  1. ;)) kui palju me ikka tühja tööd aastatega teinud oleme ;))

    VastaKustuta
  2. just! aga tegemata ka ei tohtinud ju jätta. ja vahel üliharva oli omal vaja ka kasutada.

    VastaKustuta