Tüdinud...

Olen niiiiiii tüdinud 30 aastat kuulamast lausealgusi stiilis "kui sul vaba hetk on" või "kui sul kedagi (st külastajaid) pole, siis saad õues päikest võtta, jalutama minna, mulle külla kohvitama tulla, koju puhkama minna, tööl lastele suppi keeta" jne jne. Ja loomulikult- "Küll sul veab, saad päev otsa KÕIK raamatud läbi lugeda"!!! Kui ma siis piuksatangi, et ei mul pole töö ajal mingeid vabu hetki, vaadatakse nagu katkutõbist. Ja kui vestleja veel minema pole jooksnud, püüan mõne töölõigu kohta veel paar sõna öelda, aga huvi kadumist on kohe näha, nii et jutu jätkamine on mõttetu.
Kümnendi aastat tagasi sain võrdluseks öelda, et ega poodi ka jahu ja suhkur kiloga jõua, müüja tuleb ennem avamist või jääb pikemaks ning müttab kuivaineid kaaluda ja poolikuid sigu tükkideks peksta, ja vat just samamoodi on minul ka siin peale lugejale vastu naeratamise palju muud tööd. Nüüd ei saa enam sedagi öelda, kaup tuleb poodidesse ju juba tundmatute olendite poolt pakitud pisipakkidena.
Mille järgi inimesed küll ameti üle otsustavad? Iga külastaja ju näeb, et mul pole sukavardaid käes ega avatud raamatut nina all. Teen kogu aeg midagi - kas töötlen uusi raamatuid, tuhnin  dokumentides või on mõni raamatupoe kodukas - tellimisnimekiri lahti. Arvuti on niipidi, et inimene näeb, mida ma talle laenutan ja mida üldse arvutiga teen. Juba paar aastat olen loobunud ajal, kui laenutaja ruumi tuleb, seal ringi kõnnib ja uut valib, minuga samal ajal juteldes, pooleliolevat tööd täiesti kõrvale jätmast. Ka klahve klõbistades saab ju temaga vestelda ja jututeemale kaasa mõelda. Loomulikult olen seejuures alati kohe püsti, kui vaja ning riiulite juures abiks. Ega ma ei pahanda inimeste peale, lihtsalt valasin end tühjaks. Jagatud mure on... Aitäh, et läbi viitsisid lugeda!
Kutsun Sind üheks tööpäevaks siia- võid ajaviiteks lugeda ja tegevusi jälgida- iga töölõigu juurde saan rääkida, milleks see vajalik on ja kuidas tehakse. Ning õhtul saadki siis otsustada, kas see on maailma töövaeseim töö või mitte.