Täna vedas ikka kõvasti!
Just sel hetkel, kui uksest välja tööle astuma hakkasin, märkasin meie korrusmaja teeotsa ligidal teekohendamisautot. Teate ju küll- sellist, kus üks mees istub kabiinis, vasak küünarnukk lahtisele autoaknale toetatud ja otsib igavledes pilguga möödujate hulgast kenamat või teeb suitsu, teine mees aga vuhib tagurpidi poolküürus auto taga, pühib higi ja suristab pea kohal olevast torust igasse maanteauku kivipurusegu. Vaat selle tagumise juurde ma kohe ka õnnelikult kihutasin. Palve oli väga tõsine- pikk löökvagu teeotsal, kus teadmatumad järjest oma kumme õhemaks riivivad. Sisse ja läbi põrutasid nii ärakeerajad kui needki, kes mööda kitsast teed otse sõitsid.
Paar aastat tagasi rääkisin sama mure ära tookordsele tasandajale, näitasin samuti näpuga koha ära. Tõsi küll, eemalt. Täitiski, aga kõik ümarad lohud teisel sissesõiduteel. Ligi meetrine kitsas sügav riba aga haigutas kihutajaid oodates ikka rõõmsalt edasi! Igal kojusõidul olin murelik, kummalt poolt mööda rohtu ohutum oleks sõita.
Seekord saigi mure lahendatud! Tänutäheks viisin mõlemale töörabajale eilsest peost järele jäänud kuivanud kringlitükid. Mulle tundus, et nad olid magusa suutäie üle õnnelikud. Segusuristaja kiitis veel, et küll on hea, kui on aktiivseid inimesi. Kas ta pidas silmas meie emadepäeva varast ärapidamist või korduvat töösegajat, seda ma üle ei küsinud. :D
Vallamaja meestele ja tänastele teekohendajatele aga järjekordsed tänusõnad kõigi poolt, kes meie teed liiklemiseks kasutavad!
Just sel hetkel, kui uksest välja tööle astuma hakkasin, märkasin meie korrusmaja teeotsa ligidal teekohendamisautot. Teate ju küll- sellist, kus üks mees istub kabiinis, vasak küünarnukk lahtisele autoaknale toetatud ja otsib igavledes pilguga möödujate hulgast kenamat või teeb suitsu, teine mees aga vuhib tagurpidi poolküürus auto taga, pühib higi ja suristab pea kohal olevast torust igasse maanteauku kivipurusegu. Vaat selle tagumise juurde ma kohe ka õnnelikult kihutasin. Palve oli väga tõsine- pikk löökvagu teeotsal, kus teadmatumad järjest oma kumme õhemaks riivivad. Sisse ja läbi põrutasid nii ärakeerajad kui needki, kes mööda kitsast teed otse sõitsid.
Paar aastat tagasi rääkisin sama mure ära tookordsele tasandajale, näitasin samuti näpuga koha ära. Tõsi küll, eemalt. Täitiski, aga kõik ümarad lohud teisel sissesõiduteel. Ligi meetrine kitsas sügav riba aga haigutas kihutajaid oodates ikka rõõmsalt edasi! Igal kojusõidul olin murelik, kummalt poolt mööda rohtu ohutum oleks sõita.
Seekord saigi mure lahendatud! Tänutäheks viisin mõlemale töörabajale eilsest peost järele jäänud kuivanud kringlitükid. Mulle tundus, et nad olid magusa suutäie üle õnnelikud. Segusuristaja kiitis veel, et küll on hea, kui on aktiivseid inimesi. Kas ta pidas silmas meie emadepäeva varast ärapidamist või korduvat töösegajat, seda ma üle ei küsinud. :D
Vallamaja meestele ja tänastele teekohendajatele aga järjekordsed tänusõnad kõigi poolt, kes meie teed liiklemiseks kasutavad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar