neljapäev, 24. mai 2012

Kirju-mirju

Koristasin ja leidsin maast ilusa priske... puugi! Mnjaa, elukutse on meil ülimalt ohtuderohke! :D
Kevaditi, esimestel lahtiste ustega päevadel, oleme laborijänesteks pisipinisejatele, kes terve suguvõsagi toidurikkasse kohta elama kutsuvad ning suve otsa nähtavasti ka oma poegi meie peal välja õpetavad. Siis varsti võib põrandalt-seintelt-aknalaudadelt avastada aeglases pikas järjekorras tasaselt astuvad drillitud sõdurid.
Edasi tulevad kohta uurima triibulised, no neid on igas pikkuses-paksuses ja erivärvilise kasukamustriga, vahel teeb mõni perekond katuseräästasse pesagi. Tavaliselt olen pidanud siis kõiki külastajaid rünnakute eest hoiatama.
Aga igal aastal nad seda kohta õnneks ei avasta! Neist järgmised on tüütud põrisevad suursilmad, keda jätkub hilissügiseni ja mõni magab kusagil seinapraos ka oma talveune märkamatult ära. Sajakoivalised armastavad seda kivimaja aga aasta läbi ja riidu pole nad omavahel õnneks läinud, end eksponeerivad nii matsakad-karvased kui sihvakajalgsed.
Praegu veel on õues palav ja sees jahe, aga nii kuu-poole pärast on majaplekk tulikuum ja ruumis kraade üleküllaga. Kui lisada ööpäev läbi üksteise peale karjuvad ja mitte kunagi magavad nokalised, siis on džungel kohapeal olemas. :D

Eks ole ju etteheitev pilk! No miks sa mu purki panid!

1 kommentaar:

  1. Nii tore kirjeldus! :)
    Mulle tahtis täna tigu külla tulla, mitte ei taipa, kuidas ta siia betoontrepile ära eksis.

    VastaKustuta