Nii öeldi mulle juba maja juures õues, kui kolmapäeva hommikul tööle tulin. Päevapoolsemadki sisseastujad kiitsid.
Oli tõesti ilus! Isegi olin alles eelmise õhtu meeldivate muljete mõju all. Mulle mõjub puhas heli alati õhkutõstvalt, kõik mured-vaevad on ununud ja aju ka nagu prahist puhtaks puhutud. :)
Möödunud nädala teisipäeva õhtul oli raamatukogus emadepäeva kontsert. Mine võta kinni, mitu aastat see traditsioon juba kestnud on, et emadepäeval ja jõulude ajal on õhtu lauljate, tantsijate või kellegi muu sisustada. Alati leidub esinejaid, kes siin veel käinud pole ja alati ütlevad esinejad ära minnes, et teiega oli nii tore, kutsuge meid veel teinekordki. Olen vist siin mitmeid kordi juba oma naisseltsi naisi kiitnud- on jah nad toredad! Te ei kujuta ette seda tunnet, mida ma neid vaadates alati tunnen. Kõigepealt hakkavad tulema varased, kel plaan ka raamatuid vahetada, siis üks-kaks-haaval ülejäänud. Teretatakse, vesteldakse, mõned pole üksteist ju kuu aega näinudki. Ja siis lõpuks on "tuba" nagu pannkoogivanaemasid täis! :)))
Aga seda viga ma enam kolmas kord ehk ei tee, et jaotan lauad-toolid mööda ruumi hääästi laiali, et vaatajad üksteise tagant ja vahelt kiikama ei peaks. Kõik minu poole päeva mööblilohistamine oli jälle asjatu, kuna seltsi naised poevad kokku ühe laua taha nagu perekond. :)
Aga nüüd kontserdist! Sindi ansambli Šal-lal-laa lauljaid olen varem kahel korral näinud, õigemini kuulnud, sest jutt on ju lauljatest. :) Kui nüüd seda "nägemise" sõna edasi järada, siis ei saa ka esinejate visuaalset poolt kunagi alahinnata. Mingi ühtemoodi rõivaese või detail annab palju positiivsust juurde. Sindi lauljate kärtssinistel pluusidel olevad rahvariidemotiividega vööd sobisid väga hästi kokku nende endi lemmikrahvalauludega. Juhendaja Kristel Reinsalu oli vahva õhtujuht, rääkides ansambli ajaloost, lauljatest ja laulude valimisest. Koos käiakse juba päris mitu-mitu aastat. Laulude viimistluses oli tunda tugevat eeltööd ja "karmi käe all" kokkuharjutamist, nt realõpud ei veninud.
Ütlen ausalt, sain eneseuhkusele valusa hoobi- oma arvates pooletoonist vahetki eristavale kõrvale lootes püüdsin terve esinemise aeg ära arvata, mitmehäälselt iga laul olla võiks. Ja no ei arvanudki, pidin üle küsima! Tuligi välja, et oli nelja-viie- ja ka kuuehäälseid. Plaanis on üks seitmehäälne laulgi varsti selgeks saada. Samad naised jõuavad käia ka kooriproovides, juhendajaks väsimatu Kristel.
Mulle meeldis eriti see, et laulud olid Kristeli poolt "äraseatud" ehk siis huvitavamaks muudetud. Ka paljuleierdatud "Tivolit" saab mitmehäälseks tehtuna ja liikumist juurde pannes uudselt ja põnevalt esitada. Laule oli mitmest vallast- lõbusaid, mõtlemapanevaid, vanu ja tuntuid, rahvalaule. Esinemistel eelistavad nad enamasti eestikeelseid, vahel harva laulavad mõne võõrkeelse, enda jaoks. Palju on saadud tunnustavaid kohti ja äramärkimisi lauluvõistlustel.
Olen tähele pannud, et avatud ja vaatajatega kohe suhtlema hakkavate esinejate puhul on ka pealtvaatajad siin neil alati kohe nö käpas. Ühegi kuulaja näol polnud seekord näha pinguldatud ilmet. Kõik kuulasid rõõmsalt ja lauldi ka ise kaasa, kui see ettepanek tehti. Kangelaslikult pidas pika esinemise vastu ka üks justhaigestunud laulja, kelle hääle puududes oleks meie kontsert hoopis ära võinud jääda.
Kui esinejad juba kohvilauas istusid, tuli välja, et meie Aita Niklus on tõeline Sindi Keskkooli legendaarne õpetaja, keda paljud sooja tundega mäletavad. Nii oli tal esinejate hulgas mitu endist õpilast, kellega kooliaegu meenutada.
Oli tõesti ilus! Isegi olin alles eelmise õhtu meeldivate muljete mõju all. Mulle mõjub puhas heli alati õhkutõstvalt, kõik mured-vaevad on ununud ja aju ka nagu prahist puhtaks puhutud. :)
Möödunud nädala teisipäeva õhtul oli raamatukogus emadepäeva kontsert. Mine võta kinni, mitu aastat see traditsioon juba kestnud on, et emadepäeval ja jõulude ajal on õhtu lauljate, tantsijate või kellegi muu sisustada. Alati leidub esinejaid, kes siin veel käinud pole ja alati ütlevad esinejad ära minnes, et teiega oli nii tore, kutsuge meid veel teinekordki. Olen vist siin mitmeid kordi juba oma naisseltsi naisi kiitnud- on jah nad toredad! Te ei kujuta ette seda tunnet, mida ma neid vaadates alati tunnen. Kõigepealt hakkavad tulema varased, kel plaan ka raamatuid vahetada, siis üks-kaks-haaval ülejäänud. Teretatakse, vesteldakse, mõned pole üksteist ju kuu aega näinudki. Ja siis lõpuks on "tuba" nagu pannkoogivanaemasid täis! :)))
Aga seda viga ma enam kolmas kord ehk ei tee, et jaotan lauad-toolid mööda ruumi hääästi laiali, et vaatajad üksteise tagant ja vahelt kiikama ei peaks. Kõik minu poole päeva mööblilohistamine oli jälle asjatu, kuna seltsi naised poevad kokku ühe laua taha nagu perekond. :)
Aga nüüd kontserdist! Sindi ansambli Šal-lal-laa lauljaid olen varem kahel korral näinud, õigemini kuulnud, sest jutt on ju lauljatest. :) Kui nüüd seda "nägemise" sõna edasi järada, siis ei saa ka esinejate visuaalset poolt kunagi alahinnata. Mingi ühtemoodi rõivaese või detail annab palju positiivsust juurde. Sindi lauljate kärtssinistel pluusidel olevad rahvariidemotiividega vööd sobisid väga hästi kokku nende endi lemmikrahvalauludega. Juhendaja Kristel Reinsalu oli vahva õhtujuht, rääkides ansambli ajaloost, lauljatest ja laulude valimisest. Koos käiakse juba päris mitu-mitu aastat. Laulude viimistluses oli tunda tugevat eeltööd ja "karmi käe all" kokkuharjutamist, nt realõpud ei veninud. Ütlen ausalt, sain eneseuhkusele valusa hoobi- oma arvates pooletoonist vahetki eristavale kõrvale lootes püüdsin terve esinemise aeg ära arvata, mitmehäälselt iga laul olla võiks. Ja no ei arvanudki, pidin üle küsima! Tuligi välja, et oli nelja-viie- ja ka kuuehäälseid. Plaanis on üks seitmehäälne laulgi varsti selgeks saada. Samad naised jõuavad käia ka kooriproovides, juhendajaks väsimatu Kristel.
Mulle meeldis eriti see, et laulud olid Kristeli poolt "äraseatud" ehk siis huvitavamaks muudetud. Ka paljuleierdatud "Tivolit" saab mitmehäälseks tehtuna ja liikumist juurde pannes uudselt ja põnevalt esitada. Laule oli mitmest vallast- lõbusaid, mõtlemapanevaid, vanu ja tuntuid, rahvalaule. Esinemistel eelistavad nad enamasti eestikeelseid, vahel harva laulavad mõne võõrkeelse, enda jaoks. Palju on saadud tunnustavaid kohti ja äramärkimisi lauluvõistlustel.
Olen tähele pannud, et avatud ja vaatajatega kohe suhtlema hakkavate esinejate puhul on ka pealtvaatajad siin neil alati kohe nö käpas. Ühegi kuulaja näol polnud seekord näha pinguldatud ilmet. Kõik kuulasid rõõmsalt ja lauldi ka ise kaasa, kui see ettepanek tehti. Kangelaslikult pidas pika esinemise vastu ka üks justhaigestunud laulja, kelle hääle puududes oleks meie kontsert hoopis ära võinud jääda.
Kui esinejad juba kohvilauas istusid, tuli välja, et meie Aita Niklus on tõeline Sindi Keskkooli legendaarne õpetaja, keda paljud sooja tundega mäletavad. Nii oli tal esinejate hulgas mitu endist õpilast, kellega kooliaegu meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar